ketser. Fantoom
SOANA KETSER
Matkajad võivad Monte Generoso tippu viivale teele asuda Mendrisiost või Capolagost hammasraudteega või Bissonest läbi Soana, mis on kõige vaevalisem tee. Kogu piirkond kuulub Tessini, Šveitsi kantonisse, mille elanikkond koosneb itaallastest.Suurtes kõrgustes sattusid mägironijad üsna sageli prillidega kitsekarjase peale, kelle välimus oli ka muus osas silmatorkav. Mehe näost võis aimata haritust, hoolimata ta pruunikspõlenud nahast. Ta paistis päris sarnane Ristija Johannese pronkskujuga, Donatello tööga Siena katedraalis. Ta juuksed olid tumedad ja kähardusid pruunide õlgade ümber. Tema rõivastus koosnes kitsenahkadest.
Matkajuhid juba naersid, kui grupp võõraid sellele inimesele lähenes. Kui siis turistid teda nägid, pahvatasid nad sageli taltsutamatult möirgama või hakkasid valjult provotseerima. Nende arust õigustas seda vaatepildi iseäralikkus. Karjane ei teinud neist välja. Ta ei suvatsenud mitte peadki pöörata.
Põhimõtteliselt paistsid kõik matkajuhid temaga hästi läbi saavat. Sageli ronisid nad üles tema juurde ja jäid usalduslikult juttu ajama. Kui nad tagasi tulid ja võõrad pärisid, mis kummaline pühamees see küll on, salatsesid nad enamasti nii kaua, kuni ta oli nägemisulatusest kadunud. Need matkajad aga, keda uudishimu ikka veel takka kihutas, said nüüd teada, et sellel inimesel on sünge minevik ja et rahvasuus Soana ketseriks hüütu vastu tuntakse ebauskliku hirmuga segatud ebalevat lugupidamist.
Kui nende lehekülgede väljaandja oli veel aastatelt noor ja omas õnne veeta sagedasti suurepäraseid nädalaid ilusas Soanas, oli vältimatu, et aeg-ajalt ronis ta üles Generosole ja ühel päeval silmas ka niinimetatud Soana ketserit. See vaatepilt jäi talle igaveseks meelde. Ja kui ta oli pärimise peale kuulnud igasugu vastukäivaid jutte, küpses temas otsus meest uuesti näha, lihtsalt minna teda külastama.
Väljaandja leidis oma kavatsusele toetust ühe Šveitsi sakslase, Soana arsti poolt, kes kinnitas talle, et haritud inimeste külaskäikudesse ei suhtu veidrik sugugi halvasti. Ta olevat ise ka korra mehel külas käinud. „Tegelikult peaksin ta peale vihane olema,” ütles ta, „kuna see sell vusserdab minu ametialal. Aga ta elab nii kõrgel üleval, nii kaugel, ja tänu jumalale küsivad salaja talt nõu vaid vähesed, kes ei hooli sellest, et lasevad end kuradil ravitseda.” Arst jätkas: „Olgu teil teada, et rahva seas usutakse, nagu oleks ta end kuradile pühendanud. See on arvamus, millele vaimulikud vastu ei vaidle, kuna ise on nad selle sünnitanud. Räägitakse, et algselt sattunud mees kurja nõiduse alla, kuni temast endast sai paadunud paharet ja põrgulik sorts. Mis minusse puutub, siis ma pole tema juures küll ei kapju ega sarvi märganud.”
Külaskäike selle iseäraliku inimese juurde mäletab väljaandja veel hästi. Esimene kohtumine toimus kummastaval viisil. Üks eriline asjaolu muutis selle otsekui juhuslikuks. Nimelt sattus külastaja ühel järsakal teelõigul vastamisi abitult seisva emakitsega, kes oli äsja saanud maha ühe tallega ja hakkas parajasti teist sünnitama. Üksildane emasloom oma hädas, kes talle kartmatult vastu vaatas, just nagu oodates talt abi, üldse sündimise põhjatu müsteerium keset ülivõimsaid metsikuid kaljusid avaldasid talle sügavaimat muljet. Siiski kiirendas ta sammu, kuna oletas, et see loom peab kuuluma veidriku karja hulka, ning tahtis toda appi kutsuda. Ta leidis karjase oma kitsede ja lehmade juurest, jutustas, mida oli näinud, ja juhatas mehe poegijani, kelle selja taga rohus lamas juba teine kitsetalleke, märg ja verine.
Arsti kindlusega, halastaja samariitlase hooliva armastusega kohtles omanik nüüd oma looma. Kui mees oli mõnda aega oodanud, võttis ta mõlemad vastsündinud teine teise kaenla alla ja hakkas aeglaselt astuma oma ulualuse poole, kannul rasket udarat peaaegu lohistav kitseema. Külastajale sai osaks mitte ainult kõige sõbralikum tänu, vaid ka vastupandamatul moel esitatud kutse kaasa tulla.
Veidrik oli talle kuuluvale mägikarjamaale mitu hoonet püsti pannud. Üks neist sarnanes väliselt rohmakale kivikuhjale. Selle sees olid kuivad ja soojad latrid. Sinna paigutati kits ja talled, sellal kui külastaja juhatati edasi kõrgemale, valgeks lubjatud kuubi poole, mis viinapuuväätidesse kasvanud terrassil vastu Generoso külge nõjatus. Väikese värava läheduses purskas mäest välja käsivarrejämedune veejuga, täites võimsat kivivanni, mis oli kaljust välja uuristatud. Selle vanni kõrval sai rautatud uksega sulgeda koopa, mis peagi osutus võlvkeldriks.
Sellest paigast, mis orust vaadates näis rippuvat juurdepääsmatus kõrguses, avanes jumalik vaade, millest nende ridade kirjutaja siiski rääkida ei taha. Toona, kui ta seda esimest korda nautis, kõikus ta küll sõnatust imestusest valjudesse vaimustushüüetesse ja siis jälle tagasi sõnatusse imestusse. Peremees aga, kes just sel silmapilgul väljus uuesti ulualusest, kus oli midagi otsinud, paistis korraga hoopis tagasitõmbunum. Säärane hoiak, nagu ka võõrustaja vaikne, rahulik käitumine üldse ei jäänud külastajal märkamata. See sai talle manitsuseks olla sõnadega aher, küsimustega kitsi. Juba armastas ta seda iseäralikku mägikarjast niivõrd, et ei tahtnud võtta riski talle kasvõi pelgalt näiva uudishimu või pealetükkivuse pärast võõraks jääda.
Veel nüüdki näeb toonane külastaja silme ees ümmargust kivilauda, mis seisis terrassil, pingid ümber. Ta näeb seda koos kõikide heade asjadega, mida Soana ketser lauale asetas: kõige jumalikum stracchino di Lecco, oivaline Itaalia nisuleib, salaami, oliivid, viigimarjad ja astelpihlakad, lisaks kruusitäis punast veini, mille ta oli just grotist toonud. Kui istet võeti, vaatas kitsenahkadesse riietunud pikkade lokkidega habemik peremees külastajale südamlikult silma, haarates seejuures ta paremast käest, otsekui vihjates oma poolehoiule.
Kes teab, millest kõigest tol esimesel kostitamisel räägiti. Vaid üht-teist jäi meelde. Mägikarjane soovis, et teda kutsutaks Ludovicoks. Ta jutustas mõndagi Argentiinast. Kord, kui kuskilt alt kostis tänupalvuse kellakuminat, tegi ta märkuse selle „võimalik et ärritava kära” kohta. Kord mainiti nime Seneca. Veel räägiti ka veidi Šveitsi poliitikast. Lõpuks soovis veidrik kuulda midagi Saksamaast, kuna see oli külalise kodumaa. Kui viimase jaoks jõudis kätte varem kavandatud aeg hüvastijätuks, ütles ta: „Te olete minu juures alati teretulnud.”
Kuigi nende lehekülgede väljaandja ei taha varjata, et ta himustas selle inimese lugu, vältis ta ka uute külastuste ajal selle vastu vähimatki huvi reetmast. Mõningaid väliseid asjaolusid oli talle räägitud juhuslike vestluste käigus, mida ta Soanas oli pidanud – asjaolusid, mille süüks tuli panna seda, et Ludovicot hüüti Soana ketseriks; tema jaoks seevastu oli hoopis olulisem saada teada, mis mõttes selline nimetus end õigustas ja millises iseäralikus sisemises saatuses, millises erilises filosoofias olid Ludovico eluvormi juured. Siiski talitses ta oma küsimusi ja sai selle eest ka rikkalikult tasutud.
Enamasti kohtas ta Ludovicot üksi, kas siis kariloomade keskel või oma kambris. Mõnel korral leidis ta mehe eest, kui too Robinsonina oma kätega kitsi lüpsis. Või pani tallekesi põikpäise kitseema nisa otsa. Siis näis ta täielikult elavat vaid mägikarjase tööle: ta rõõmustas kitse üle, kes piimast pakitsevat udarat mööda maad vedas, soku üle, kui see oli keevaline ja hakkaja. Ühe kohta ütles ta: „Kas ei näe ta mitte välja nagu vanakuri ise? Vaadake ometi ta silmi! Milline jõud, milline välkuv viha, raev, tigedus! Ja seejuures – milline püha tuli!” Autorile aga tundus, nagu oleks kõneleja silmis olnud sedasama põrguleeki, mida too oli „pühaks tuleks” nimetanud. Tema naeratusse sugenes jäik ja metsik joon, ta näitas oma valgeid, suurepäraseid hambaid ning vajus seejuures mingisse mõtisklevasse olekusse, kui jälgis asjatundja pilgul üht oma deemonlikest matadooridest vajalikku tööd tegemas.
Vahetevahel mängis ketser paaniflööti ja külastaja kuulis juba lähenedes selle lihtsaid heliridasid. Kord säärasel juhul läks vestlus loomulikult muusika peale ning karjane avaldas kummalisi arvamusi. Kui ta oli karja keskel, ei rääkinud Ludovico mitte kunagi muust kui loomadest ja nende harjumustest, karjasetööst ja oma tavadest. Üsna sageli süvenes ta loomade hingeellu, karjaste eluviisi kuni kauge minevikuni välja, reetes nõnda mitte just tavalises ulatuses omandatud teadmisi. Ta rääkis Apollonist, kuidas too Laomedoni ja Admetose juures kariloomade eest hoolitses, oli sulane ja karjane. „Küll tahaksin teada, millise instrumendiga ta tol ajal oma karjadele muusikat mängis.” Ja otsekui oleks ta millestki tõelisest rääkinud, lisas ta: „Jumal teab, ma oleksin teda meeleldi kuulanud.” Need olid silmapilgud, mil sellest karusest eremiidist võis ehk jääda mulje, nagu poleks tema vaimujõud enam päris täielik. Teisalt sai see mõte teatud õigustuse, kui ta tõestas, kuivõrd mitmekesiselt saab muusikaga loomakarja mõjutada ja juhtida. Ühe tooniga ajas ta neid liikvele, teisega rahustas maha. Helidega