jäänud Soana kodanik.
„Luchino Scarabota,” ütles sindaco – see oli nimi, mille preestri külaline oli sedelile kritseldanud – „pole sugugi vaene mees, kuid juba aastaid valmistavad tema kodused olud mulle ja tervele kogukonnale peavalu, ja õigupoolest ei oska veel sugugi aimata, milleni see kõik välja viib. Ta on pärit vanast perekonnast, ja vägagi tõenäoline, et temas voolab kuulsa Luchino Scarabota da Milano verd, kes neljateistkümnenda-viieteistkümnenda sajandi vahetusel ehitas alla Como äärde katedraali pikihoone. Te ju teate, härra preester, et meie väikeses külakeses on sääraseid vanu kuulsaid nimesid.”
Sindaco oli avanud klaasuksed ja juhatanud kirikuõpetaja rääkimise ajal välja terrassile, kus pisut kätt tõstes osutas ühele rohmakast kivist püstitatud kuubile kose lehtrikujulisel lättealal, sellisele, nagu ümbruskonna talumeestel ikka. Kuid see kõrgel teiste kohal rippuv eluase erines ülejäänutest mitte ainult oma üksildase, näiliselt kättesaamatu asukoha, vaid ka oma väiksuse ja armetuse poolest.
„Vaadake, seal, kuhu ma näpuga näitan, elab too Scarabota,” ütles sindaco.
„Ma olen imestunud, härra kirikuõpetaja,” jätkas kõneleja, „et te pole tollest alpiaasast ja selle elanikest veel midagi kuulnud. Need inimesed põhjustavad juba kümmekond aastat kõikjal siinkandis kõige ebameeldivamaid pahandusi. Paraku ei saa neile kuidagi külge hakata. Kutsuti naine kohtu ette, ta väitis, et seitse last, kelle ta on sünnitanud, pole sugugi selle mehe omad, kellega koos ta elab – kas võib väita midagi mõttetumat? –, vaid pärinevad suvistest Šveitsi turistidest, kes Generosole ronides peavad aasa ületama. Kusjuures on see eit täiu täis ja mustusest korpas ja üldse peletavalt kole nagu öö.
Ei, on ilmselge, et mees, kes teid eile külastas ja kellega koos ta elab, on tema laste isa. Aga nüüd tuleb i-le punkt: see inimene on ühtlasi nende lihane vend.”
Noor preester läks näost valgeks.
„Loomulikult kogu ilm väldib ja põlgab seda verepilastajate paari. Sellises olukorras eksib vox populi harva.” Säärase seletusega jätkas sindaco oma jutustust. „Niipea kui mõni lastest on end näiteks meil või Arognos või Melanos näole andnud, on ta kividega peaaegu surnuks pillutud. Nii palju kui inimestele teada, peetakse igat kirikut rüvetatuks, kui riivatud õde-venda sisse astuvad, ja need kaks põlustatut, kes arvasid, et tohivad nõnda teha, on seda nii kohutaval kombel tunda saanud, et juba aastaid on neil igasugune tahtmine kirikut külastada kadunud.
Ja kas peaks siis lubama,” jätkas sindaco, „et säärased lapsed, säärased neetud olendid, kes igaühes jälestust ja õudust tekitavad, siin all meie koolis käiksid ja korralike kristlaste laste vahel koolipingis istuksid? Kas võib meilt nõuda, et me peaksime taluma seda, et kogu meie küla, väikesed ja suured saaksid nende moraalsete häbiplekkide, nende pahade, kärnaste elajate tõttu saastaseks?”
Preester Francesco kahvatu pale ei reetnud mingi moel, kuivõrd oli Sor Domenico jutustus teda puudutanud. Ta tänas ja pöördus minekule samasuguse väärika tõsidusega kogu olekus, nagu ta oli ka saabunud.
Varsti pärast vestlust sindaco’ga oli Francesco teinud piiskopile Luchino Scarabota juhtumi kohta ettekande. Kaheksa päeva pärast hoidis ta käes piiskopi vastust, mis andis noorele vaimulikule ülesande isiklikult uurida lähemalt olude üldist seisu niinimetatud Santa Croce aasal. Piiskop kiitis seejuures noore mehe vaimulikku usinust ja avaldas veendumust, et küllap on tollel põhjust tunda nende eksinud ja põlatud hingede pärast südametunnistust vaevamas ja eks ole ta mõelnud nende päästmisele. Emakese kiriku õnnistusest ja troostist ei tohi ilma jätta ühtki, ükskõik kuivõrd eksinud patustajat.
Alles märtsikuu lõpu poole lubasid ametikohustused ja ka lumeolud Generoso mäel hakata noorel Soana vaimulikul ronima üles Santa Croce aasale, teejuhiks üks kaasmaalane. Lihavõtted olid ukse ees ja olgugi et mäehiiglase järsult seinalt valgus ühtelugu laviine kumeda kõminaga kose alla kuristikku, oli kevad kõikjal, kus päike sai takistamatult oma mõju avaldada, täies jõus saabunud.
Kuigi Francesco polnud erinevalt oma nimepühakust Assisist sugugi looduseimetleja, ei jätnud õrn ja mahlakas tärkamine, rohetamine ja õitsemine ümberringi temalegi mõju avaldamata. Ilma et noor inimene oleks pruukinud seda selgelt teadvustada, kääris temagi veres kevad ja ta nautis osasaamist tollest sisemisest paisumisest ja kogu looduse tungidest, mis taevalikku päritolu ja hoolimata sulnist-meelelisest-maisest mõjust ka kõikides oma puhkenud rõõmudes taevalik on.
Kastanipuud platsil, mille preester koos oma saatjaga kõigepealt ületama pidi, olid pruunidest, kleepuvatest pungadest õrnad rohelised sõrmekesed välja sirutanud. Lapsed kisasid, neist mitte vähem varblased, kes pesitsesid kirikukatuse all ja sopilise küla arvututes peiduurgastes. Esimesed pääsukesed tegid pikki silmuseid Soanast üle kuristiku, kus siis näiliselt vaevu enne mäemüüri kummaliselt kuhjunud, ligipääsmatu kaljumassiivi ees kõrvale pöörasid. Seal üleval eenditel või kaljukoobastes, kuhu iial polnud sattunud ühegi inimese jalg, pesitsesid kalakotkad. Suured pruunid paarikesed sooritasid jumalikke lende ja hõljusid lihtsalt hõljumise pärast tundide kaupa mäetippude kohal õhus, tiirutades üha kõrgemale ja kõrgemale, otsekui tahaksid majesteetlikult, ennastunustavalt kaduda ruumi vabasse lõputusse.
Kõikjal, mitte ainult õhus, mitte ainult pruunis, üles kaevatud või rohu ja nartsissidega kaetud mullas ja kõiges, mida see kõrte ja tüvede kaudu lehtedesse ja õitesse tõusta lasi, vaid ka inimestes oli pidulikkust, ja talumeestel, kes terrassidel viinapuuridade vahel kõblaste või kõverate nugadega töötasid, särasid pruunid näod pühapäevaselt – oli ju enamik neist juba veristanud niinimetatud paasatalle, noore kitse, ja riputanud selle kokkuseotud tagajalgu pidi maja ukseposti külge.
Naised, keda oli eriti arvukalt ja valjuhäälselt oma täis pesukorvidega vett tulvava marmorist sarkofaagi ümber kogunenud, vakatasid preestri ja tema kaaslase möödumisel oma lärmakas lõbususes. Ka küla lõpus, kus väikese madonnapildi all tungis kaljust välja veejuga ja voolas samuti antiiksesse marmorist sarkofaagi, seisid pesunaised. Mõlemad sarkofaagid, nii see kui teine, mis platsil seisis, olid hulk aega tagasi tõstetud välja ühest tuhandeaastaseid kivitammesid ja kastaneid täis puuaiast, kus need olid olnud kujuteldamatult pikka aega, vaid veidi maapinnast välja ulatudes luuderohu ja metsiku loorberi all peidus.
Sealt mööda minnes lõi Francesco endale risti ette, katkestas hetkeks astumise, et austada põlve painutades inimeste poolt armsalt põllulilleohvriga ümbritsetud madonetta’t sarkofaagi kohal. Ta nägi esimest korda seda väikest armsat pühamut keset sumisevaid mesilasi, kuna polnud iial enne siin küla ülemises osas käinud. Kui alumises osas oli Soana oma kiriku ja mõne kena, roheliste aknaluukidega kaunistatud kodanlasemajaga terrassidena rajatud kastaniplatsi ümber väikekodanlik, peaaegu jõukas, ja näitas seal hoovides ja aiakestes õitsvaid mandlipuukesi, apelsine, kõrgeid küpresse, lühidalt öeldes pigem lõunapoolset taimestikku, siis siin üleval, vaid mõnisada sammu kõrgemal, oli see vaid mägine kehv karjaseküla, mis haises kitsede ja lehmalauda järele. Siit algas ka rändkividega sillutatud, väga järsk mägitee, mida olid päevast päeva lihvinud küla suurte kitsekarjade hommikune väljaminek ja õhtune kojutulek, kuna see tee viis üles kogukonna karjamaale Savaglia nimelise jõekese kausikujulisel lättealal; kaugemal allpool moodustab see jõgi Soana imekauni kose ja kaob pärast lühidat kohisevat jooksu läbi sügava kuristiku Lugano järve.
Kui preester oli ikka oma saatjast juhituna veidi aega sellel mägiteel roninud, jäi ta seisma, et hinge tõmmata. Võtnud vasaku käega taldrikutaolise servaga laia musta kübara peast, tõmbas ta paremaga sutaani põuest suure kirju taskurätiku, millega tupsutas higipärleid oma laubalt. Üldiselt pole ühel Itaalia preestril loodusehuvi, erilist huvi maastiku ilu vastu. Kuid avaral vaatel suurest kõrgusest ja niinimetatud linnuperspektiivist on siiski oma võlu, mis haarab ka kõige naiivsemat inimest ja kutsub temas teatava imestuse esile. Francesco nägi oma kirikut koos selle juurde kuuluva külaga nüüd vaid miniatuurse pildina kaugel all jalge ees, samas kui teda ümbritses võimas mägimaailm, mis paistis üha kõrgemale taeva poole pürgivat. Kevadetundega segunes nüüd ülevusetunne, mis võis ehk tekkida omaenda väiksuse ja rõhuvalt võimsate looduse teoste ning nende ähvardava tumma läheduse