Soana ketser. Fantoom. Gerhart Hauptmann

usinat kirikumeest peagi taas religioossed küsimused ja oma piirkonna praktilised kirikuasjad. Ja kui ta uuesti – seekord ühe kaljuse kõrgoru suudmes – seisma jäi ning ringi vaatas, viis vaatepilt siia karjaste jaoks rajatud, kuid koledasti hooletusse jäetud müüritisega pühakukapist ta mõttele otsida üles kõik oma kirikuringkonnas asuvad pühamud, olgu või nii kõrvalised nagu siin, ja seada need jumalaväärilisse korda. Ta lasi isegi pilgul ringi käia, et saada olemasolevatest kultuspaikadest võimalikult laialdane ülevaade.

      Ta võttis lähtepunktiks oma kiriku koos selle külge kleepuva kiriklaga. Nagu kirjeldatud, seisis kirik külaplatsi peal ja selle välismüürid jätkusid püstloodis kaljuseinte ääres, mille alt jooksis kohinal mööda rõõmus mägioja. See mägioja, mis oli juhitud Soana platsi alt läbi, tõusis taas päevavalgele müüritisega kurvis, niisutades sealt küll heitveest kõvasti solgituna viljapuuaedu ja lilleaasu. Teispool kirikut, pisut kõrgemal, millest siit vaadates aru ei saanud, seisis ümaral lamedal terrassikünkal ümbruskonna kõige vanem pühamu – väike neitsi Mariale pühendatud kabel, mille tolmunud altaripildi kohal võlvus Bütsantsi mosaiigiga apsiid. Tuhandeaastasest ja kõrgemastki vanusest hoolimata kuldse tausta ja hästi säilinud joonistustega mosaiik kujutas Kristust Pantokraatorina. Peakiriku ja selle pühamu kaugus polnud rohkem kui kolm kiviviset. Teine kena kabel, mis oli õnnistatud pühale Annale, asus kirikust sama kaugel. Soanast üleval pool ja Soana taga kõrgus väga terav keeglikurika kujuline mägi, mida ümbritsesid laiad orud ja veel kõrgema Generoso aheliku nõlvad. Selle suhkrupead meenutava, kuni lõpuni rohelise, näiliselt ligipääsmatu mäe nimi oli Sant’ Agata, kuna selle tipus asus hädapärast nimelt selle pühaku kabelike. Niisiis oli küla kõige lähemas ümbruses kirik ja kolm kabelit, millele laiemas kirikuringkonnas lisandusid veel kolm või neli kabelit. Igale künkale, kenale teekäänakule, igale kaugelt silmatavale tipule, siia-sinna maalilisele kaljunukile, lähemale ja kaugemale, teisele poole kuristikku ja järve olid vagad sajandid jumalakodasid kleepinud, nii et selles suhtes oli veel tunda paganate sügavat ja üleüldist jumalakartlikkust, mis oli läinud aastatuhandete jooksul kõik need punktid algselt õnnistanud ja loonud nõnda endale metsiku looduse ähvardavate, kohutavate jõudude vastu jumalikke liitlasi.