majapidajanna suust välja hüüde: ta poleks iial arvanud, kui palju ingleid võib peituda muidu õige rikutud Soanas. Lühidalt, kuuldused noorest kirikuõpetajast Francesco Velast levisid ka ümbruskonnas ja peagi omandas ta pühamehe maine.
Kõigest säärasest ei lasknud Francesco end häirida ja oli kaugel sellest, et hellitada mõtteis midagi muud kui seda, et suudaks ikka enam-vähem oma kohustustega toime tulla. Ta pidas missasid, täitis alati ühesuguse usinusega jumalateenistuse kõiki kiriklikke funktsioone ega unustanud sugugi ka ilmaliku kooliõpetuse kohustusi – väike klassituba asus kiriklas.
Ühel õhtul, märtsikuu algul, helistati õige ägedasti kirikla ukse taga, ja kui majapidajanna läks avama ning heitis laternavalgust koledale ilmale, seisis ukse taga pisut metsistunud välimusega mees, kes soovis kirikuõpetajaga rääkida. Kõigepealt ukse uuesti sulgenud, läks vanake oma noore isanda juurde, et üsna märgatavalt pelglikuna hilisest külastajast teada anda. Francesco aga, kes oli muu hulgas seadnud endale kohustuseks mitte kedagi tagasi saata, kes iganes teda vajab, ütles mingi kirikuisa kirjutiselt silmi tõstes vaid lühidalt: „Mine, Petronilla, juhata ta sisse.”
Peagi seejärel seisis kirikuõpetaja laua ees umbes neljakümneaastane mees, välimus nagu sealse kandi talupoegadel, ainult et hulga lohakam, hooletusse jäetum. Mees oli paljajalu. Tema näruseid, vihmast vettinud pükse hoidis üleval ümber puusade tõmmatud rihm. Särk oli eest lahti. Pruun, karvane rind jätkus karvakasvanud kaela ja tihedalt mustadest habeme- ja juuksepuhmadest ümbritsetud näoga, milles põlesid kaks tumedalt hõõguvat silma.
Lappidest koosneva, vihmast vettinud jaki oli see inimene karjase kombel vasakule õlale riputanud, pruunide ja pahkunud käte vahel keerutas ta paljude aastatega igasuguse ilma käes luitunud ja kokku tõmmanud viltkübarat. Pika malaka oli ta pannud välja ukse kõrvale.
Pärimise peale, mida ta soovib, tõi mees metsikute grimasside saatel kuuldavale arusaamatu valingu kähedatest häälitsustest ja sõnadest, mis võisid küll kuuluda selle kandi kõnepruuki, kuid olid ometi nõnda eripärased, et kõlasid isegi Soanas sündinud majapidajanna kõrvus võõrkeelena.
Noor preester, kes oli oma külalist väikese põleva lambi paistel tähelepanelikult silmitsenud, pingutas tulutult, et tabada tolle pöördumise mõtet. Suure kannatlikkusega, arvukate küsimuste abiga sai ta lõpuks teisest nii palju aru, et mees on seitsme lapse isa ja ta tahaks mõne neist hea meelega noore preestri juurde kooli tuua. Francesco küsis: „Kust te pärit olete?” Ja kui parinal tuli vastus „Ma olen Soanast”, imestas noor preester ja ütles kohe: „Pole võimalik! Ma tunnen siin igaühte! Aga teid ja teie peret ma ei tunne.”
Karjane, talumees või kes iganes ta ka oli, kirjeldas nüüd erutatult, ägedalt kätega vehkides oma elupaiga asukohta, millest Francesco siiski targemaks ei saanud. Ta lausus vaid: „Kui te olete Soana elanik ja teie lapsed on jõudnud seadusega ette nähtud vanusesse, peaksid nad niikuinii juba minu koolis olema. Ja mina oleksin pidanud nägema teid või teie naist või teie lapsi jumalateenistusel kirikus, missal või pihil.”
Siinkohal ajas mees silmad pärani ja surus huuled kokku. Vastamise asemel surus ta oma nördinud ja rusutud rinnast hingepahvaku välja.
„Noh, ma panen teie nime kirja. See on teist väga tubli, et tulite ise ja astusite sammu selleks, et teie lapsed ei jääks harimatuks ja võib-olla veel jumalavallatukski.” Noore kirikuisa nende sõnade peale hakkas räbalates inimene kummalisel, otsekui loomalikul moel rögisema, nii et ta pruun, sitke ja peaaegu atleetlik keha sellest võppus. „Just nii,” kordas Francesco kohmetunult, „ma kirjutan teie nime üles ja uurin järele, kuidas selle asjaga saab.” Võis näha, kuidas pisar pisara järel voolas tundmatu punetavatest silmanurkadest üle karvase palge alla.
„Hea küll, hea küll,” ütles Francesco, kes ei suutnud külastaja erutust kuidagi seletada ja tundis seetõttu pigem rahutust kui härdumust. „Hea küll, teie asja uuritakse. Öelge mulle ainult oma nimi, tubli mees, ja saatke homme hommikul oma lapsed siia!” Kõnetatu jäi nüüd vait ning vaatas Francescot tükk aega nõutul ja piinatul ilmel. Too küsis veel kord: „Kuidas teie nimi on? Ütelge oma nimi!”
Vaimulik oli algusest peale märganud külalise liigutustes midagi pelglikku, tagaaetule omast. Nüüd, kui talt nõuti oma nime avaldamist ja samaaegselt kostsid väljas kivipõrandal Petronilla sammud, tõmbus ta küüru ja ilmutas kartlikkust, mis muidu on enamasti omane vaid nõdrameelsetele või kurjategijatele. Näis, nagu teda jälitataks. Näis, nagu ta põgeneks tagaajajate eest.
Ometigi haaras ta paberitüki ja vaimuliku sule, astus kummalisel kombel pimedasse, valguse käest ära, akna juurde, mille all voolas läheduses oja ja pisut kaugemal kohises Soana kosk, ja kirjutas pisut pingutatult, kuid siiski loetavalt midagi paberile, mille siis otsustavalt vaimulikule ulatas. Too sõnas: „Hästi!” ja tehes sõrmedega ristimärgi: „Minge rahus!” Metslane lahkus ja jättis endast maha haisupilve, milles oli tunda salaamit, sibulat, puusöevingu, soku ja lehmalauda lehka. Niipea kui ta oli toast läinud, tõmbas Francesco akna lahti.
Järgmisel hommikul oli Francesco nagu ikka missa pidanud, pärast seda veidi puhanud, seejärel oma lihtsa hommikueine söönud ja asunud siis peagi teele sindaco1 poole; et teda eest leida, pidi varakult kohale jõudma. Ta nimelt sõitis iga päev ühest jaamast kaugelt alt järvekaldalt Luganosse, kus korraldas ühel rahvarikkamatest tänavatest Tessini juustu hulgi- ja jaemüüki.
Päike paistis väikeste vanade, esialgu veel raagus kastanipuudega kaetud platsile otse kiriku kõrval, mis ühtlasi oli ka asula turuplats. Mõnel kivipingil istusid ja mängisid lapsed, sellal kui emad ja vanemad tütred pesid pesu külmas mägivees, mida rikkalikult voolas antiiksesse marmorsarkofaagi, ajas üle ääregi, ja selle korvides kuivama viisid. Maa oli märg, kuna eelmisel päeval oli sadanud vihma, sekka lumehelbeid, nii et teisel pool orukuristikku omaenese varjus oli Monte Generoso võimas kaljunõlv ligipääsmatute järsakutega värske lume all ja õhkas puhast lumelõhna.
Silmad maas, möödus noor preester pesunaistest, vastates nende valjuhäälsetele tervitustele noogutusega. Ümberringi tunglevatele lastele ulatas ta neid vanaldaselt üle prilliserva silmitsedes hetkeks käe, millele need siis kõik õhina ja kiiruga oma suud pühkisid. Asula, mis selle platsi tagant algas, oli läbitav mõne kitsa tänava kaudu. Isegi peatänaval said liigelda üksnes väikesed sõidukid ja sedagi vaid tänava esimeses osas. Pärast asula lõppu peatänav ahenes ja muutus lisaks veel nii järsakaks, et sealt sai edasi ja läbi kõige rohkem vaid ühe koormamuulaga. Sellel tänavakesel paiknesid väike pudupood ja Šveitsi postkontor.
Postiametnik, kes oli Francesco eelkäijaga väga sõbramehelikes suhetes olnud, tervitas ja sai ka Francescolt vastutervituse, kuid üksnes nõnda, et pühitsetu tõsiduse ja ilmiku labase sõbralikkuse vahel säilitati korralikku distantsi. Üsna postkontori lähedalt keeras preester haletsusväärsesse kõrvaltänavasse, mis treppide ja trepikeste kaudu viis kaelamurdval kombel allapoole, mööda avatud kitsetallidest ja igat laadi räpastest, akendeta, keldritaolistest koobastest. Kanad kaagutasid, kassid istusid pehkinud rõdudel ülesriputatud maisitõlvikukimpude all. Siin-seal mökitas kits, ammus lehm, kes mingil põhjusel polnud koos teistega karjamaale läinud.
Sellisest ümbruskonnast tulles võis imestada, kui astusid läbi kitsa värava külavanema majja ja leidsid end liikumas mööda väikseid võlvsaale, mille laed olid käsitööliste poolt Tiepolo stiilis ohtralt figuure täis maalitud. Kõrged aknad ja klaasuksed, ehitud pikkade punaste kardinatega, juhatasid nendest päikesepaistelistest ruumidest välja samuti päikesepaistelisele terrassile, mida kaunistasid keeglikujuliseks pügatud igivana pukspuu ja imekaunis loorber. Nii nagu kõikjal, kostis siingi kõrvu kose kena kohin ja teisel pool oli vastas metsik mäesein.
Sindaco Sor Domenico oli hästi riides neljakümnendates aastates rahulik mees, kes napilt veerand aasta eest oli teist korda abiellunud. Kaunis, õitsev kahekümne kahe aastane naine, keda Francesco oli kohanud läikivas köögis hommikusööki valmistamas, juhatas ta oma abikaasa juurde. Kuulanud ära preestri jutustuse külalisest, kelle too oli õhtul vastu võtnud, ja lugenud sedelit, mis kandis abitutes kirjatähtedes külalise ja metsiku mehe nime, läbis sindaco näojooni