võid ainult tüütuseks kujuneda.“
„Oleksin löödud, kui ma seda komplimendina ei võtaks. Aga palun, tüütuseks, kes oskab kaelasidet siduda, silmad – vabandust, silm – kinni. Hea küll, püüa ise midagi kokku soperdada. Paneme sellele sõlmele isegi nime. Kangelase sõlm. Hea valik, ülemveebel, kas sa ei leia, sest ma arvan, et ta on uue sõlme välja mõelnud.“
„Küll sa oled teravmeelne, Darby,“ lausus Cooper, kui Ames talle kuue selga aitas. „Ma ei mõista, kuidas sa üldse naeru pidama saad. Sa arvad tõesti, et kogu see olukord on kohutavalt naljakas, eks?“ küsis ta, samal ajal kui Darby pani tagasi taskuräti, olles vasaku silma peal oleva musta klapi üles tõstnud ja olematut naerupisarat tupsutanud.
„Enamasti vist mitte, aga nähes rahulikku, kõigutamatut Cooperit nii meeleheitel? Jah, tunnistan, et mul on lõbus. Päriselt ka, härra Tõsimeelne, kas kangelase rolli sattumine on tõesti nii kohutav? Daamid ilmselt õhkavad ja minestavad praegu kõikjal Mayfairis oma kuuma kakao kohal ja nende tillukesed roosad varbad tõmbuvad mõnust krõnksu. Ma kordan, on sul alles vedanud, va krants.“
Coop ja Ames vahetasid pilke ning toapoiss tõi Coopi peatumiskohaks oleva Pulteney hotelli magamistoa kirjutuslaua sahtlist kokkuvolditud paberi. „Mulle toodi ennist see, pisteti ukse alt sisse, täpselt nagu sõnumid kõikides kehvades romaanides. Võta see alla fuajeesse kaasa, loe läbi ja otsusta ise. Ma ütlen ainult kiiresti emale tere hommikust ja tulen õige pea sinu juurde.“
„Kas see on naljakas?“ küsis Darby, pistes paberi kuue sisetaskusse. „Vahet pole, ma saan juba aru, et ei ole. Ja kas see selgitab probleeme kaelasidemega ja sinu tohutult head tuju? Vist küll. Hea küll, annan sulle kümme minutit, muidu tulen tagasi.“
Kui Darby oli toast lahkunud, võttis Cooper oma hõbedast juukseharja ja hakkas taltsutama oma ärritavalt sõnakuulmatut tumeblondi juuksepahmakat või siis:
„… päikesest pleekinud lokkide hunnitut krooni, mis meenutas aupaistet isegi siis, kui ta oma pikkade, sirgete sõrmedega tihedast pahmakast läbi tõmbas, astudes üle näruse ründaja katkisest kehast ja naeratades häbelikult tundmatule daamile, kelle ta oli surmast hullemast saatusest päästnud.“
Surmast hullem saatus. Täpselt, nagu Darby oli naljatades öelnud. See tõestas vaid, et rahvaraamatu kirjutamisega saaks hakkama igaüks – peaasi, et kujutlusvõime tühjast-tähjast ja nilbustest kaugemale ei ulatu. „Oh issand, nüüd ma norin tüli ühe oma parima sõbraga.“ Cooper ohkas juukseharja käest pannes ja kõneles iseendaga. „„Kas kangelase rolli sattumine on tõesti nii kohutav?“ Darby, mu sõber, sul pole aimugi.“
Tuli nentida, et alguses ei olnud asi nii jube olnud. Ta oli oma riiki teeninud mitte üks, vaid kaks korda, pannes mundri uuesti selga pärast seda, kui ta oli koos oma sõprade Darby, Gabrieli ja Jeremiah Rigbyga 1814. aastal invaliidina tagasi Inglismaale saadetud. Temast oli saanud üsna kuulus mees pärast väikest, kuid ägedat lahingut Quatre Bras’ lähistel vahetult enne Wellingtoni lõplikku võitu Waterloos.
Maailm ei saa kunagi teada täit tõde selle kohta, mis tol päeval oli juhtunud, nagu tema kuninglik kõrgus isiklikult üsna toonitatul häälel talle ütles, enne kui ta kangelasele väikesed valdused, kopsaka rahasumma ja parunitiitli andis. See oli hiilgav autasu… kuigi mõned nimetaksid seda pistiseks või isegi mõnes mõttes ähvarduseks. Igal juhul taipas Coop kiiresti, et targem ja võimalik, et ohutum, oleks kõik vastu võtta.
Kuid maailm ei teadnud sellest midagi.
Lihtsurelikule ja ajalehtedele pakkus kõige rohkem huvi see, kuidas Cooper oli vapralt päästnud mitu tuisupäist last (kelle arv kõikus kolme ja tervelt tosina vahel, oleneb sellest, kes lugu parasjagu rääkis), kes olid uidanud kohta, kus peagi pidi lahing algama. Mõnes versioonis oli juttu ka ilusast vanemast nõost, kes oli nende päästmise eest äärmiselt tänulik olnud… aga samas, romantikuid leidus ju kõikjal, eks ole?
Oli neid kolm või kaksteist, oli seal kena ja anonüümne, tohutult tänulik blond kaunitar või ei, Londonisse naastes avastas Cooper, et ta on populaarsem kui jõulupuding. Ta ei saanud pärast Waterlood mitu kuud ühtegi sammu astuda, ilma et keegi oleks hõiganud: „See on tema – Townsend! Seal ta on!“
Kõik patsutasid teda seljale. Kõik tegid talle pudeli või kaks välja. Kõik kohtlesid seda härrasmehe poega, kelle pere oli alati vaid piisavalt jõukas olnud, nagu ta oleks parim parimate seas, teda oli kutsutud nii paljudele pidudele, poksimatšidele ja muudele seesugustele üritustele, et kõikide kutsete vastuvõtmiseks oleks tervet kangelaste salka vaja läinud.
Kuid see kõik oli siiski üsna nauditav.
Kuid siis jagati raamatu esimest köidet tasuta tänavanurkadel laiali ja kõik muutus.
Coop mäletas, kuidas ta ühel hommikul üles tõusis ja Ames talle seda näitas. Seal ta oli, osava rahvaraamatu kaanel, vähemalt Ames ütles, et sellel kiiskaval pildil pidavat tema olema. Teda oli kujutatud pika ja saledana, mida ta ka oli, kuid vägagi liialdatud blondi juuksepahmakaga ja erkroheliste silmadega, mis sundis teda peeglisse piiluma, et kontrollida, kui intensiivsed tema enda silmad on. Need olid rohelised – seda tuli tunnistada –, aga kohe kindlasti mitte nii rohelised.
Tänavad ujutati üle selle neetud raamatuga, mille tagakaanel oli teadaanne, et sarja järgmises raamatus paljastatakse:
„Meie hunnitu sõjast naasnud paruni edasised seiklused, kui ta teeb salaja Inglismaal oma kangelastegusid, toetab inimesi ja päästab õrnu hättasattunud daame, kes vajavad tema sangarlikku abi.“
Nüüd ihkasid mammad teda oma tütardele abikaasaks. Isad ka, sest ta oli kangelane ning „jah, mu väimees on tõesti kangelane“ kõlaks ju seltskonnaklubides kenasti? Abielunaised ihkasid teda, sest – jumal hoidku, kes teab, miks abielunaised üldse midagi ihkasid… ja armsad noored daamid pidasid Coopi aasta saagiks.
„Ja nüüd veel see. Nii palju siis minu plaanist väikesesse hooaega sukelduda ja endale naine leida, et sellele jaburusele lõppu teha.“
„Kõrgeauline lord? Ma ei kuulnud teid päris hästi.“
„Vahet pole, Ames. Ma mõtlesin jälle sellele neetud kirjale.“
See oli talle juba pähe kulunud.
„Kümme tuhat naela või järgmise köite pealkiri on „Meie kangelane langeb ebasoosingusse, kui paljastatakse, kes tegelikult olid Quatre Bras’ päästetud süütud, ja seda lausa kõige kõrgemate kroonitud peade häbiks“. Jah, mu kangelane, tegemist on väljapressimisega ja ma olen selles üsna osav. Püsige Londonis, parun Townsend, ärge tormake jälle oma valdustesse peitu. Ma võtan ühendust.“
„Ah, Ames. Nii palju siis hiilgavatest mõtetest, rääkimata sellest, millise kreepsu Prinny1 saab, kui tõde ilmsiks tuleb. Võime vaid loota, et Darby on piisavalt norida saanud ja pakub nüüd oma abi,“ sõnas ta siis, võttes Amesilt vastu kindad ja kaardus servaga torukübara, enne kui ta fuajeesse viiva trepi juurde suundus.
„Te ei tahtnud nagunii tiitlit saada,“ tuletas toapoiss talle meelde.
„Tõsi, aga kui ma meie andetust tõprast elulookirjutajat ei leia, võime tõenäoliselt valdustega hüvasti jätta ja sa ei pea mind enam „kõrgeauliseks lordiks“ nimetama. Ma ei taha isegi mõelda, mida mu ema selle peale ütleks.“
Ames tõmbas näo krimpsu. „See oleks asja juures kõige hullem, kõrgeauline lord, olen nõus. Ta ütleb juba praegu rohkem kui vaja, eks ole?“
Coop naeris. „Aitäh, Ames, et meelde tuletasid. Palun ütle talle, et mind kutsuti ära ja me kohtume õhtusöögil. Ma lähen nüüd topelt otsusekindlusega ja kaks korda tõtakamalt minema.“
Ülemveebel lõi järsu liigutusega kulpi. „Täpselt nagu ühele kangelasele kohane, härra.“
„Sa meeldid mulle üsna, Ames, aga ma peaksin su ikkagi lahti laskma,“ hoiatas Coop, kui teine mees kiiresti oma irvet imestamapanevalt suurte vuntside taha peitis.
Darby