Skandaalne ettepanek. Teine raamat. Kasey Michaels

kirjadele oma nime alla kirjutasid. Sa ei saanud siis sinna kritseldada „sinu armastatud kullake“ või midagi niisama ülepingutatut ja anonüümset?“

      „See oleks tobe olnud. Ta teadis juba minu nime.“

      „Täpselt. Sa poleks pidanud üldse kirjadele alla kirjutama. Ah, ära hakka jälle nutma. Ma toon lihtsalt ilmse välja. Las ma nüüd mõtlen veidi, kuidas ma su kangelasele lähenen.“

      „Parun ei ole minu kangelane ja sina ei püüa teda kohe kindlasti pikali joosta nagu mingi rebane. Ma ei saa lasta sul seda teha. Kordan. Ema saatis su siia kevadiseks hooajaks valmistuma. Mina pean sind õpetama, treenima ja sulle head eeskuju näitama.“

      „Ja seni oled sa sellega küll suurepäraselt hakkama saanud,“ lausus Dany laialt naeratades. „Reegel number üks. Nüüd ma tean, nagu ma poleks seda varem teadnud, et ma ei tohi kunagi tundmatute meestega tobedaid kirjakesi vahetada.“

      Marietta ei olnud niimoodi huuli torutanud ilmselt kaheteistkümnendast eluaastast saadik. „Üks viga. Ma tegin ühe üsna süütu vea.“

      „Ja Oliver väärib selles poolt süüd. Võimalik, et rohkem, sest asjasse olid segatud ehted. Ma mäletan. Näed? Teine õppetund – selge. Kui asjasse on segatud ehted, siis võib esimese reegli suhtes erandeid teha.“

      „Sa teed nalja.“

      „Ja naudin seda tohutult. Olen ka enam kui veidi elevil, tunnistan ka seda, arvestades, et uskusin linna saabudes, et suren siin igavusse. Kuidas sina arvad, et me peaksime asjale lähenema, Mari? Kui ma paruni aadressi teaksin, võiksin talle lihtsalt ametliku kirja kirjutada ja paluda, et ta saaks minuga kokku kiireloomulise isikliku asja pärast, mis seab ohtu ühe süütu naise vooruslikkuse. Või arvad, et mul oleks paremad šansid, kui astuksin talle ligi avalikus kohas ehk teatris või mõnel peol, kuhu me sel nädalal läheme?“

      Dany pistis käe taskusse ja võttis sealt raamatu välja. Tõesõna, ta võis seda pilti tundide kaupa silmitseda, et vaid nendesse rohelistesse silmadesse vaadata. „Ma vist tunneksin ta ära, kui mul õnnestuks kuidagi nii muuseas temaga kokku… Oi!“

      Kolmas peatükk

      „No jumala…“ Parun Cooper Townsend haaras instinktiivselt noorel naisel õlgadest. Ta oli jälginud neiut, kes klammerdus mööda kõnniteed edasi liikudes kaaslanna käe külge, mõlemad vadistamas nagu harakad ja kohe kindlasti mitte vaatamas, kuhu nad astuvad.

      Ta uskus, et pikem oli Cockermouthi krahvinna, kuigi päris kindel ta ei olnud. Pealegi nõudis tema tähelepanu millegipärast teine noor daam, pelgalt oma olemasoluga.

      Ja siis oli neiu ilmselt komistanud ja peaaegu tema käte vahele langenud.

      „Vaata aga vaata, Coop, mis sina leidsid,“ noris tema sõber Darby, kes nägi pea igas olukorras midagi naljakat. „Või mis sind leidis? Mul on loendamine sassi läinud – kas see on neljas? Kaks siia tulles ja kaks tagasi minnes? Kahjuks näib, et meie Inglise preilidel on kehv nii kujutlusvõime kui ka tasakaal.“

      Cooper ei teinud mehest välja ning keskendus väikesele ülespoole keeratud näole ja suurtele sinistele silmadele, mis talle otsa vaatasid. Need olid ilmselt kõige ebatavalisemad ja paeluvamad silmad, mida ta iial näinud oli; need peaaegu neelasid ta endasse, vapustades teda ja muutes ta peaaegu hingetuks.

      See ei teinud parun Townsendile rõõmu. Mõistlikule parun Townsendile. Kas tema maailm ei olnud juba piisavalt pahupidi pööratud, ilma et ta oma hädadele veel selle ootamatu veetluse lisaks?

      Kuid Cooper vaatas sellegipoolest lummatult neid silmi, mis olid otsekui naise hinge peegel, kõnelesid talle kõigist neiu mõtetest ja kiiresti muutuvatest tunnetest. Vapustus. Süütu häbitunne. Kahtlemine. Äratundmine. Lõbustatus, nagu neiu oleks naernud nende olukorra, võib-olla isegi tema üle. Ei, see ei saanud võimalik olla.

      „Ma ei mõelnud seda küll nii otseselt, aga see on küll väga mugav,“ lausus neiu endamisi ja tema naeratus rabas Cooperit peaaegu füüsiliselt. Pagan, ta oligi lõbustatust näinud ja kohe kindlasti oli nali tema kulul.