läinud. Kui Prinny mind autasustas, koheldi mind üsna hästi, jah, minu peale näidati näpuga ja minu poole pöörduti – üsna mitmed inimesed soovisid mu kätt suruda, mulle seljale patsutada, mulle oma tütreid tutvustada. Lisatähelepanu pärast esimese köite ilmumist oli ehmatav, eriti kui see daamides peaaegu ebaloomulikku huvi äratas. Aga teine köide – milles räägitakse minu väidetavatest kangelastegudest pärast Inglismaale saabumist – on peale lihtsa tänulikkuse hoopis muid tundeid tekitanud. Pärast saabumist oli asi niigi hull. Rahvas kippus kokku kogunema. Aga see oli esimene kord, kui ma pidin nende eest lausa ära jooksma. Nii ei saa jätkuda, Darby, lihtsalt ei saa.“
„Tõsi. Kujuta ette, mis siis juhtub, kui su väljapressija ähvarduse teoks teeb – sellesama, mida ma päris hästi ei mõista ega tohi nähtavasti ka teada, isegi kui ma sind aitan. Sa peaksid emigreeruma. Rahva imetlus võib alati hetkega vihaks muutuda.“
„Jah, see mõte on mul peast läbi käinud. Aga seniks otsime mõlemale saapapuhastaja.“
„Ja pärast seda ühe linnukese ja pudeli,“ nõustus Darby. „Aga ma ei ole nõudlik mees. Olen nõus ka linnukeseta olema.“
Teine peatükk
Daniella Foster, pereliikmete jaoks Dany või Pisike või üsna sageli Ema Kirstunael, silmitses lillast siidist turbanit, mis seisis prooviruumi nurgas puidust aluse otsas. Tal oli tunne, nagu oleks ta seal juba terve igaviku olnud, ja ta oli rõivapoe taga asuva asju täis ruumi peaaegu põhjalikult läbi uurinud.
Tal ei olnud igav, sest Danyl ei olnud kunagi igav. Teda huvitas kõik tema ümber, ta oli maailma suhtes üleüldiselt uudishimulik, mis oli pannud teda väikesena sopa sisse viskuma, et vihmaussiga ninapidi koos olla, ja nüüdseks viinud välja muuhulgas selleni, et ta arutles, mis tunne oleks turbanit kanda. Kas see tekitaks sügelust? Tõenäoliselt, aga kuidas ta saab selles kindel olla, kui ta turbanit pähe ei proovi?
„Mina ütlen ikkagi, et see on ilus,“ teatas ta, „ja sobiks mulle täiuslikult.“
Tema õde Marietta, Cockermouthi krahvinna, kellele parasjagu uusimat tellitud kleiti selga sobitati, ei olnud temaga ühel meelel. „Ma olen sulle öelnud, Dany, lillat värvi kannavad auväärsed vanemad naised, turbaneid ka. Ei, ära seda puuduta.“
„Miks mitte?“ Dany võttis turbani aluse pealt. „Tead, see ei tundu õiglane,“ lausus ta, demonstreerides enda nägemust õiglusest, asetades turbani oma äsja lõigatud punakaskuldsele juuksepahmakale. „Kas näed? See on peaaegu sama värvi, mis mu silmad.“
„Sinu silmad on sinised.“
„Selle turbaniga mitte. Vaata.“
Dany astus otse õe ette, kes oli hetkel temast oma kaheksa tolli3 pikem, sest seisis kleidiprooviks ümmargusel platvormil.
Marietta kortsutas kulmu. „Mõned nimetaksid sind nõiaks, kas tead. See värv ei tohiks sobida su juustega, õigemini sellega, mis neist alles jäi pärast seda, kui sa segi pöörasid ja kääridega nendele kallale läksid. Su nahk on liiga kahvatu, silmad naeruväärselt suured ja juuksed… Ma olen üllatunud, et ema rabandust ei saanud. Aga sellele vaatamata… jah, Dany, sa näed imeline välja. Pisikest kasvu ja habras ja süütu nagu ingel. Sa näed alati imeline välja. Sa oskad ainult rõõmsameelne ja armas olla. See on üks neist asjadest, mis mulle sinu juures kõige vähem meeldib.“
Dany tõusis kikivarvule ja suudles õde põsele. „Aitäh, Mari. Aga sa ju tead, et sinu helgele ilule ei ole mul midagi vastu panna. Oliver heitis sulle ju Almacki klubis teiselt poolt tuba vaid ühe pilgu ning armus sinusse pööraselt, lootusetult ja igaveseks… Oi, Mari, ära nuta.“
Dany pöördus õmblejanna poole, kes neid mõlemaid uudishimulikult silmitses, ning Marietta toatüdruku poole, kes juba oma emanda ridikülist taskurätikut otsis, ja palus vaikselt naistel nad veidikeseks kahekesi jätta.
„Krahvinna kasvatab keskkohta, kui tore,“ sõnas õmblejanna, osutades oma halli peaga toatüdruku poole. „Nad muutuvadki selliseks, kas tead, muudkui nutavad põhjuseta. Ma jätan õmblustesse kindlasti piisavalt varu, et saaksin kleiti suuremaks teha.“
„Ma ei…“
„Nuta,“ pistis Dany kiiresti vahele, pigistades Marietta kätt nii tugevasti, et õde tegi grimassi. „Ei, kullake, loomulikult sa ei nuta. Keegi meist ei arva seda.“ Seejärel pilgutas ta silma õmblejannale, kes lasi vastumeelselt kardinal ukseava ette langeda, nii et tema koos toatüdrukuga sellest teisele poole jäi. Las naised arvavad, et Mari kasvatab keskkohta. Kõik oli parem tegelikust põhjusest, mis tal silmad vett jooksma pani. „Sa kavatsesid tõe välja prahvatada, eks ole?“ küsis ta – võimalik, et süüdistavat –, aidates õe platvormilt alla.
„Kindlasti mitte. Ma imestan endiselt, miks ma üldse sulle midagi rääkisin. Olin vist ajutiselt mõistuse kaotanud.“
„Ei,“ sõnas Dany järsult, vaadates, kuidas õde ettevaatlikult toolile istub, et seda tehes mitte ühegi nõela otsa sattuda. „Mõistuse kaotasid sa siis, kui kirjutasid neid tobedaid kirjakesi oma salajasele austajale. Ja ema ütleb veel, et sina oled mõistlik ja mina peaksin püüdma sinu moodi olla. Aga tead, mis, Mari? Mina oleksin vähemalt oma austaja nime küsinud. Oi, näe, võta see ja nuuska nina,“ sõnas ta lõpetuseks, õngitsedes oma ridikülist tikitud taskuräti ja toppides selle õe nina alla.
„Räägi vaiksemalt, Dany.“ Marietta vaatas uuesti vasakule ja paremale, soovides nagu veenduda, et mitte kedagi pole asju täis ruumis peidus ega märkmeid tegemas, ning sosistas siis: „Ja see ei olnud minu süü. Kõikidel kõrgseltskonna abielunaistel on salajased austajad. See on lihtsalt tobe lõbu. Eriti kui abikaasad meid hülgavad, et minna jahimajadesse, kaardimängupidudele või mida iganes oma abikaasasid vältida soovivad härrasmehed meelelahutuseks peavad.“
Dany pani turbani alusele tagasi. Oli huvitav vaadata, kuidas ta sellega välja nägi, aga see hakkas kohe kindlasti sügelust tekitama. Eakana kannab ta kindlasti hoolt, et kõik tema turbanid on pehme puuvillase kangaga vooderdatud.
„Kas tõesti? Ja kas see on sinu jaoks endiselt tobe lõbu nüüd, kui su austaja nõuab vaikimise eest viitsadat naela, lubades siis su kirjad tagastada? Kas see on lihtsalt veel üks osa sellest mängust?“
Marietta nuuskas mitte eriti peenelt nina. „Sa ju tead, et ei ole. Mul ei ole viitsadat naela, Dany, ja Oliver tuleb kahe nädala pärast koju. Oh, see kõik on tema süü. Kui ta vaid mulle rohkem tähelepanu pööraks. Varem ei suutnud ma teda oma voodist välja ajada, aga… ei, ära mind kuula, Dany. Sina ei ole abielunaine.“
„Tõsi, aga ma ei ole ka enam laps. Oliver ei ole kahjuks romantiline, kas nii?“
Õe õlad vajusid längu. „Ta… ta unustas ära mu sünnipäeva. Ta läks oma näruste sõpradega Šotimaale ja unustas täielikult mu sünnipäeva. Esimesel abielu aastal ostis ta mulle teemantkõrvarõngad, teisel rubiinidega käevõru ja kolmandal kolmerealise pärlikee. Aga nüüd? Mitte midagi.“ Ta vaatas Danyle otsa, sinised silmad pisarais. „Ma ei taha olla abikaasa, Dany. Ta on ilmselgelt abikaasast tüdinud. Ma tahan olla tema armastus.“
Dany andis õele märku, et ta püsti tõuseks, ning hakkas teda kleidist välja aitama. „Ma mäletan, kuidas sa peaaegu pulmad ära jätsid.“
„See oli täielikult Dexteri süü,“ märkis Marietta, lastes end põlvedest alla, tõstes käed sirgelt pea kohale ning lubades Danyl kleiti ära võtta. „Ja me ei räägi sellest.“
Dany hoidis ettevaatlikult kleiti kaelusest ja pistis selle kardina vahel olevast pilust läbi, olles kindel, et õmblejanna seisab seal, valmis vastu võtma kleiti (ja kõike muud, mida ta juhtub pealt kuulma). Ei, nad ei rääkinud sellest, mida Dex oli öelnud, mitte pärast seda, kui nende isa ähvardas ta pärandusest ilma jätta, juhul kui ta teeb midagi, mis läheb tema õele maksma abielu jõuka, ihaldusväärse krahviga.
Oliver Oswald, Cockermouthi krahv. Marietta oli vähemalt kakssada korda neid sõnu vanasse vihikusse kirjutanud, lisades selle juurde: