aringkonna triloogia 2. ja 3. osa
II OSA
Annile
LOITSUD
000
Kontrolöri unenägudes on varahommik, taevas on sügavsinine, valgust on vaid õige pisut. Ta vaatab kaljuservalt sügavikku, merelahte või abajasse. See muutub alati. Ta näeb kilomeetrite ulatuses liikumatut vett. Ta näeb seal ookeanihiiglasi liuglemas nagu allveelaevu või kellukesekujulisi orhideesid või laiu laevakeresid, vaikivaid, alati liikumises, nende suurus sisendamas muljet nii tohutust jõust, et ta isegi nii kaugel olles tunnetab nende möödumisest tekkivat hävitustööd. Ta vaatab tundide kaupa neid varjusid, nende liikumist, kuulab sosinaid, mis temani kajavad … ja siis ta kukub. Aeglaselt, liiga aeglaselt, hääletult kukub ta tumedasse vette, ilma sulpsatuse ja pritsmeteta. Ja kukub ikka edasi.
Vahel juhtub see siis, kui ta on ärkvel, just nagu poleks ta olnud piisavalt tähelepanelik, ja siis kordab ta vaikselt oma nime, kuni reaalne maailm tagasi tuleb.
001: Kukkumine
Esimene päev. Tema viimase võimaluse algus.
„Kas need on ellujäänud?”
Kontrolör seisis Lõunaringkonna asedirektori kõrval määrdunud, ainult ühtpidi läbipaistva klaasi taga ja silmitses kolme ülekuulamisruumis istuvat isikut. Neid, kes olid tulnud tagasi kaheteistkümnendalt ekspeditsioonilt alale X.
Asedirektor, pikk, kõhn, neljakümnendates mustanahaline naine ei vastanud; see ei üllatanud Kontrolöri. Pärast seda, kui ta – olles kulutanud esmaspäeva enda sisseseadmiseks – sel hommikul kohale ilmus, polnud asedirektor raisanud tema peale ühtki üleliigset sõna. Polnud kulutanud ka ühtki üleliigset pilku – välja arvatud siis, kui ta ütles kogu personalile, et teda kutsutaks Kontrolöriks, mitte Johniks või Rodrigueziks. Asedirektor oli peatunud vaid hetkeks, vastates siis: „Sel juhul kutsuge mind Patience’iks, mitte Grace’iks1,” millele kohalviibijad reageerisid vaoshoitud lõbususega. Asedirektori loobumine oma pärisnimest teise tähendust omava nime kasuks tundus talle huvitavana. „Oh, pole midagi,” oli ta öelnud, „ma võin teid ka Grace’iks kutsuda,” olles kindel, et see asedirektorile ei meeldi. Tolle tõrjelöögiks sai nimetada teda pidevalt „direktori kohusetäitjaks”. Mis oli tõsi: asedirektori valitsemisaja ning tema ametissetõusu vahel oli auk, org, mis nõudis aega ja formularide täitmist, kombekohaseid protseduure, puhastustööd vana personali seas ja uute inimeste palkamist. Kuni selle ajani võisid võimusuhted jääda hämaraks.
Ent Kontrolör eelistas mõelda temast mitte kui kannatlikkusest ega graatsiast. Ta eelistas mõelda temast kui abstraktsioonist või lausa takistusest. Asedirektor oli pannud ta istuma ja vaatama vana tutvustavat videot ala X kohta, teades kahtlemata, et see on algeline ja vananenud. Oli teinud juba selgeks, et nende suhe hakkab põhinema vaenulikkusel. Vähemalt asedirektori poolt.
„Kuskohast nad leiti?” küsis ta nüüd, kuigi oleks tahtnud küsida hoopis seda, miks neid polnud hoitud üksteisest eraldatuna. Sest teil puudub siin distsipliin – sest kogu osakond on juba ammu rentslist alla läinud? Aga seal all on rotid, kes nüüd järavad.
„Lugege faile,” ütles asedirektor, andes selgesti mõista, et ta oleks pidanud olema neid juba lugenud.
Ja jalutas siis toast välja.
Jättes Kontrolöri üksi vaatama toimikuid tema ees laual – ja kolme naist klaasi taga. Loomulikult oli ta faile lugenud, kuid oli lootnud põigata asedirektori kõrgest kaitsebarjäärist mööda, kuulda ehk tema enda mõtteid. Ta oli lugenud ka katkendeid asedirektori failist, kuid polnud tolle olemust veel hoomanud – ainsaks erandiks asedirektori suhtumine temasse.
Tema esimene täistööpäev oli kestnud ainult neli tundi, kuid juba tundis ta, et veider luitunud hoone oma kulunud rohelise vaibaga ning seni kohatud töötajate ammu aegunud arvamused on talle saastavalt mõjunud. Kõik oli läbi imbunud nõrkust tekitavast tundest, isegi päikesevalgus, mis end tujutult kõrgetest nelinurksetest akendest sisse surus. Ta kandis oma tavalist musta jakki ja viigipükse, valget särki ja helesinist lipsu, musti kingi, mida ta oli hommikul läikima hõõrunud. Nüüd ta mõtles, miks ta oli sellega üldse vaeva näinud. Talle ei meeldinud sellised mõtted, sest ta polnud siinsest värgist kõrgemal – ta oli selle sees –, kuid neid oli raske tõrjuda.
Kontrolör uuris naisi pikalt, kuigi nende välimus ütles talle vähe. Neile olid antud ühesugused vormiriided, mis meenutasid natuke mundrit ja natuke ka koristaja töörõivastust. Juuksed olid neil maha aetud, just nagu oleks neile tehtud mingit kahjuritõrjet, nagu näiteks täide vastu, mitte aga midagi seletamatut. Nende nägudel püsis sama ilme, mida oleks võinud küll nimetada ka igasuguse ilme puudumiseks. Ära kasuta neist mõeldes nende nimesid, oli ta endale lennukis korranud. Las nad kannavad esialgu ainult oma ülesannete koormat. Siis täida ülejäänud lüngad. Kuid eraldiseisjaks jäämine polnud Kontrolörile kunagi sobinud. Talle meeldis sisse kaevuda, leida tase, kus üksikasjad oleksid selgesti näha, kuid ei mataks teda enda alla.
Maamõõtja leiti oma maja juurest, tagaõuest toolil istumast.
Antropoloogi leidis tema arstist abikaasa oma vastuvõturuumi tagauksele koputamast.
Bioloog leiti tema kodust mitme kvartali kaugusel asuvalt rohtukasvanud krundilt lagunevat tellisseina põrnitsemast.
Just nagu eelmise ekspeditsiooni liikmed, ei mäletanud ka nemad, kuidas nad olid tulnud üle nähtamatu piiri, kui nad alalt X lahkusid. Keegi neist ei teadnud, kuidas nad olid pääsenud mööda valvepostidest, taradest ja muudest takistustest, mida sõjavägi oli piiri ümber rajanud. Keegi neist ei teadnud, mis oli juhtunud ekspeditsiooni neljanda liikmega, psühholoogiga, kes oli tegelikult olnud ka Lõunaringkonna direktor ja kõiki vastuväiteid ignoreerides läinud tundmatuna ekspeditsiooni juhtima.
Keegi neist ei paistnud üldse millestki eriti midagi mäletavat.
Hommikusöögi ajal kohvikus oli Kontrolör vaadanud läbi terve seina pikkuse akna paneelide rohkete kivilauakestega siseõuele ja siis inimesi aeglaselt edasinihkuvas järjekorras – nii suure maja kohta tundus neid kuidagi vähe olevat – ning küsis Grace’ilt: „Miks pole kõik ekspeditsiooni tagasitulekust rohkem elevil?”
Grace oli vaadanud teda pika kannatajapilguga, nagu oleks ta järeleaitamisklassi eriti pikaldase mõtlemisega õpilane. „Mis te ise arvate, Kontrolör?” Naisel oli juba õnnestunud lisada ta nimele irooniline raskus, nii et ta tundis end nagu õngetina vanaisa õngenööri küljes, saatusega vajuda kümnete järvede põhjamutta. „Me elasime kõik selle läbi juba eelmise ekspeditsiooniga. Nad pidasid vastu üheksa kuud küsitlemist ja ometi ei saanud me mitte midagi teada. Ja kogu aeg nad surid. Kuidas teie end seepeale oleksite tundnud?” Pikad kuud täielikku segadust ja siis nende surm eriti pahaloomulise vähi tõttu.
Ta noogutas aeglaselt vastuseks. Muidugi oli asedirektoril õigus. Ta enda isa oli vähki surnud. Ta polnud mõelnud, kuidas see võis olla töötajatele mõjunud. Tema jaoks oli see ikka veel midagi abstraktset, ainult sõnad ettekandest, mida ta lennukis oli lugenud.
Kohvikus oli vaip värvunud tumeroheliseks, stiliseeritud noolemuster sellel oli heleroheline, kõik nooled näitasid siseõue poole.
„Miks siin rohkem valgust ei ole?” küsis ta. „Kuhu kõik valgus kaob?”
Ent Grace oli ajutiselt lõpetanud tema küsimustele vastamise.
Kui üks kolmest – bioloog – natuke pead pööras ja klaasi poole vaatas, nagu näeks teda seal, keeras Kontrolör pilgu hilinenud häbelikkusega kõrvale. Jälgimine, millega ta tegeles, oli ebaisikuline ja professionaalne, kuid tõenäoliselt ei tundunud sellisena, isegi kui nad teadsid, et neid jälgitakse.
Keegi polnud talle öelnud, et tal tuleb kohe esimesel tööpäeval hakata alalt X naasnud, segaduses ekspeditsiooniliikmeid küsitlema, ent kui talle seda ametiposti pakuti, siis pidid inimesed Keskuses seda ju teadma. Ekspeditsiooniliikmed olid üles korjatud ligi kuus nädalat tagasi, kuu aega oli nendega katseid tehtud põhja pool asuvas jaamas ning seejärel olid nad saadetud Lõunaringkonda. Just nagu tema oli kõigepealt saadetud Keskusse, kus ta pidi välja kannatama kaks nädalat instruktaaži – mitte järjest, vahele jäi terveid päevi, mis vajusid unustusse, ilma et midagi oleks