Võim. Leppimine. Lõunaringkonna triloogia 2. ja 3. osa. Jeff VanderMeer

võis olla direktorile teenetes ja maines maksma läinud. Mõtles ka, kas polnud mõnedki töötajad – siis, kui direktor teatas, et liitub kaheteistkümnenda ekspeditsiooniga – tundnud mitte ärevust või muret, vaid pigem veidrat, süüdlaslikku kergendustunnet.

      Tal oli veel üks küsimus, kuid Grace oli lõpetanud, oli juba ära pööranud, et kaugeneda mööda selle labürindi teist koridori.

* * *

      Järgnesid mõned kasutud, loiud katsed kabinetti ümber kujundada ja tutvumine mõnede algeliste ettekannetega, mis Grace oli tema lauale visanud – tõenäoliselt tema edenemise aeglustamiseks. Ta sai teada, et Lõunaringkonnal on oma töökoda, mille ülesandeks on valmistada ekspeditsioonidele eeskirjadepärast varustust. Teisisõnu, toota vanamoelisi tööriistu ja seadmeid. Ta sai teada, et nende ruumide turvalisus, kuhu majutati ekspeditsioonilt tagasi tulnuid, oli parasjagu parendamisel; seni kasutatud vananenud marki turvakaamerad, mis alatasa üles ütlesid, vahetati välja. Ta viskas minema DVD, mille talle oli andnud „elutsüklite bioloog” ja mis näitas arvutiga tekitatud läbilõikeid unustatud ranniku ökosüsteemist. Kujutised koosnesid vikerkaarevärvilistest topograafilistest joontest. See kõik oli väga kaunis, kuid tema jaoks täiesti vale üksikasjalisusega.

      Päeva lõpus, teel majast välja, sattus ta jälle Whitbyga kokku, näis, et see mees veedabki rohkem aega kohvikus, nagu ei tahaks koos teiste teadlastega keldris olla. Või nagu saadaksid nad ta alatasa silma alt ära midagi tegema. Väike must lind oli sattunud siseruumi ja Whitby jälgis nüüd, kuidas see laeakende vahel lendas.

      Kontrolör esitas Whitbyle küsimuse, mida ta oli tahtnud Grace’i käest küsida, enne kui too kiire pöördega labürinti kadus.

      „Whitby, miks on ekspeditsioonidelt nii vähe päevikuid tagasi toodud?” Päevikuid oli kõvasti vähem kui tagasitulnuid.

      Whitby silmitses ikka võlutult linnu lendu, ta pea pöördus nagu kassil, kes jälgib iga liikumist. Ta pilk oli nii pingeline, et see ajas Kontrolöri segadusse.

      „Puudulikud andmed,” ütles Whitby. „Liiga puudulikud, et midagi kindlat väita. Aga suurem osa naasnuist räägib meile, et neil ei tulnud lihtsalt pähe päevikut tagasi tuua. Nad ei usu, et seal oleks midagi olulist, või ei tunne, et see oleks vajalik. Tundel on oluline roll. Sul kaob tahtmine või vajadus midagi teatada, kellegagi suhelda – umbes nagu astronaudid kaotavad kehamassi. Aga suurem osa päevikutest jõuab nagunii majakasse. See pole viimasel ajal eriti tähtis olnud, aga kui me palusime viimastel ekspeditsioonidel need ära tuua, siis nad üldiselt ei proovinudki. Kaotad huvi või midagi tuleb vahele ja saab olulisemaks, ilma et sa seda märkaksidki. Kuni on liiga hilja.”

      Kontrolöril tekkis sellest ebamugav kujutluspilt, kuidas alal X siseneb keegi või miski majakasse, istub päevikuvirna otsas ja loeb neid Lõunaringkonna jaoks. Või kirjutab neid.

      „Sellega seoses võin ma teile näidata midagi huvitavat – ühes teadusosakonna juures asuvas ruumis,” ütles Whitby uneleval toonil, ise ikka linnu lennujoont jälgides. „Tahate näha?” Ta pööras pead ja keskendus Kontrolörile, kellel tekkis äkitselt vastik tunne, nagu oleks Whitbysid kaks, üks teise sees hiilimas. Või isegi kolm üksteise sees pesitsemas.