käivitanud Lõunaringkonna allakäigu.
„Kas teile meeldib siin töötada, Whitby?”
„Meeldib? Jah. Ma pean tunnistama, et see on sageli põnev ja paneb meid kahtlemata proovile.” Whitby higistas nüüd, ta laubale ilmusid piisad.
See võis ju tõesti põnev olla, kuid aruannete kohaselt oli Whitby umbes kolme aasta eest kramplikult avaldusi saatnud, et teda mujale üle viidaks – nagu katkendlikud hädasignaalid olid need tulnud iga kuu, siis kahe kuu tagant, kuni lõpuks vaibusid nagu elektrokardiogrammi sirgeks vajuv laine. Kontrolöri meelest oli selline initsiatiiv kiiduväärt – kuigi mitte ehk korduste rohkuses peituv meeleheide. Whitby ei tahtnud jääda kolkasse ning niisama järjekindlalt polnud direktor või keegi teine tahtnud tema lahkumist lubada.
Võib-olla oli asi tema mitmekülgsuses, võimes erinevaid ülesandeid täita, sest Kontrolörile oli selge, et nagu kõiki teisi Lõunaringkonna allüksusi, oli ka teadusosakonda „varuosadena kasutatud”, nagu ema oleks selle kohta öelnud, nii terrorismivastase võitluse kui Keskuse poolt. Aruanded näitasid, et kunagi oli siin töötanud sada viisteist teadlast peaaegu kolmekümnelt erialalt ja moodustanud mitmeid töörühmi. Nüüd oli kogu selles kummituslikus majas kokku kuuskümmend viis inimest. Kontrolör teadis, et oli olnud juttu ka ümberkolimisest, kuid kuna hoone oli piirile nii lähedal, poleks seda saanud ka millekski muuks kasutada.
Just siis tundis ta jälle selle odava puhastusaine roiskumislõhna, just nagu oleks koristajal piiramatu ligipääs kõigile ruumidele.
„Kas see puhastamise lõhn pole pisut tugev?”
„Lõhn?” Whitby keerutas pead, ta silmad paistsid nende ümber tekkinud rõngaste tõttu tohutult suurtena.
„See roiskuva mee lõhn.”
„Ma ei tunne mingit lõhna.”
Kontrolör kortsutas kulmu, seda eelkõige Whitby käreda vastuse peale. Noh, muidugi. Nad olid sellega harjunud. Pisiasi küll, aga ta jättis meelde, et puhastusvahendid tuleb vahetada millegi orgaanilisema vastu.
Pööranud ümber nurga, mis näis ülemäära järsuna, jõudsid nad teadusosakonna avarasse eeskotta; Kontrolöri üllatas, et lagi näis siin olevat veel kõrgemal kui mujal. Neid tervitas kõrge metallist sein, milles oli väike uks keerulise turvasüsteemiga, mis vilkus punaselt.
Ainult et uks oli lahti.
„Kas see uks on alati lahti, Whitby?” küsis ta.
Whitby näis uskuvat, et huupi pakkumine võib olla ohtlik, ning kõhkles, enne kui ütles: „See oli varem tööruumide taha jääv osa – uks pandi siia alles aasta või paari eest.”
Mis pani Kontrolöri mõtlema, milleks seda ruumi siis enne oli kasutatud. Tantsusaalina? Pulmade ja usupühade tähistamiseks? Improviseeritud sõjakohtu istungiteks?
Nad mõlemad pidid uksest sisenemiseks kummardama ja siis ootasid neid ees kaks kosmoseprogrammi tasemel lüüsi, kahtlemata saastuse eest kaitsmiseks. Keegi oli konsoolilt valinud koodi, mis lüüside uksed lahti jättis; lüüsides põles helevalge valgus, mis mingil põhjusel ei paistnud lahti jäetud turvaukse taha.
Mõlemas lüüsikambris rippusid õla kõrgusel ridamisi lotendavad mustad pikad kindad – väga mahajäetult, mõtles Kontrolör. Tundus, et on möödunud väga palju aega sellest, mil keegi need kindad käsi sisse pistes elustas. See oli omamoodi mausoleum, kuhu olid maetud uudishimu ja töökus.
„Milleks need on, Whitby? Külaliste hirmutamiseks?”
„Oh, me pole neid ammust aega kasutanud. Ma ei tea, miks need siia on jäetud.”
Asjad ei läinud pärast seda oluliselt paremaks.
003: Töötlemine
Hiljem, tagasi oma kabinetis, jätnud Whitby tema maailma, tegi Kontrolör veel ühe lutikate otsimise ringi. Siis valmistus ta helistamiseks Häälele, kes nõudis kindlate ajavahemike tagant ettekandmist. Selleks oli talle antud spetsiaalne mobiiltelefon – et ta reisikott raskem saaks. Neil tosinal korral, mil ta oli Häälega rääkinud Keskuses, enne Lõunaringkonda sõitmist, võis too olla kusagil lähedal. Võis teda varjatud kaamera kaudu kogu aeg jälgida. Ent võis olla ka tuhande kilomeetri kaugusel asuv, ainult ühte agenti juhtiv operatiivtöötaja.
Kontrolör mäletas neist eelmistest kordadest küll ainult otsest informatsiooni, kuid Häälega rääkimine tegi ta närviliseks. Ta alussärk oli higist märg, kui ta numbri valis, olles eelnevalt koridori kontrollinud ja ukse lukku keeranud. Ei ema ega Hääl polnud öelnud, mida ta ettekanded võivad kaasa tuua. Ema oli öelnud, et Hääl ei hakka temaga nõu pidama, kui otsustab Kontrolöri postilt maha võtta. Ta kahtles küll selles, kuid otsustas esialgu siiski uskuda.
Nagu ikka oli Hääl pahur ja filtriga moonutatud. Varjatud turvakaalutlustel või seepärast, et Kontrolör võinuks ta ära tunda? „Tõenäoliselt ei saa sa kunagi teada, kes Hääl tegelikult on,” oli ema öelnud. „Unusta see küsimus üldse ära. Keskendu sellele, mis on sinu ees. Tee seda, mis sul kõige paremini õnnestub.”
Ainult et mis see oli? Ja kuidas pidi see ajendama Häält mõtlema, et ta on teinud head tööd? Ta kujutas Häält ette megalodoni või mõne teise hiigelelukana salaoperatsioonide mõttekojas, soolase veega täidetud keldribasseinis, mis on nii salajane ja keerdkäiguline, et keegi ei mäleta selle otstarvet, kuigi kõiki vajalikke protseduure teostatakse sellegipoolest. Nii et pigem uppunud koda. Või haisev koda. Vaevalt küll Hääl ise või ema seda mõttekäiku naljakaks oleks pidanud.
Hääl kasutas Kontrolöri õiget nime, see ajas algul segadusse, sest ta oli nii sügavale „Kontrolöri” vajunud, et see teine nimi oleks nagu kellelegi teisele kuulunud. Ta kopsis tahtmatult vasaku nimetissõrmega vastu lauapaberit.
„Kanna ette,” ütles Hääl.
„Mil moel?” oli Kontrolöri kiire ja kahtlemata mõttetu vastus.
„Sõnad sobiksid kenasti,” ütles Hääl, see kõlas nagu kruusa krudin saapataldade all.
Kontrolör alustas kokkuvõtet oma senistest kogemustest, mis algas just nii, nagu kokkuvõte kokkuvõttest, mille ta Lõunaringkonna seisukorrast oli saanud.
Ent kusagil keskel hakkas ta hoog kaduma – kas ta oli kabinetist leitud lutikatest juba ette kandnud? – ja Hääl segas vahele. „Räägi mulle teadlastest. Räägi mulle teadusosakonnast. Sa kohtusid täna nendega. Mis seisus seal asjad on?”
Huvitav. Kas see tähendas, et Häälel oli Lõunaringkonnas veel teinegi paar silmi?
Niisiis rääkis ta Häälele oma käigust teadusosakonda, sõnastades oma arvamuse küll diplomaatilisse keelde. Kui Kontrolör oleks emale ette kandnud, oleks ta öelnud, et teadlased olid isegi teadlaste kohta sõgedad. Osakonnajuhataja Mike Cheney oli lühike ja tüse, veidi üle viiekümnene valge mees, kes kandis nahktagi, T-särki ja teksasid, tal olid hõbedased lühikeseks lõigatud juuksed ning kõmisev, rõõmsameelne hääl. Ta kõnepruuk pärines põhja poolt, kuid oli aja jooksul mugandunud laisaks ja lõunapäraselt venivaks. Kurrud ta suunurkades mängisid kokku üles käänduvate kulmudega, joonistades näole X-tähe, millest ta püüdis lahti saada lakkamatu naeratamisega.
Juhataja asetäitja Deborah Davidson oli samuti füüsik: kõhn tervisejooksja tüüpi naine, kelle kaalu hoidis tegelikult kontrolli all suitsetamine. Ta kriuksus ringi punaseruudulises lühikeste varrukatega pluusis ja kitsastes pruunides velvetpükstes, mis olid kokku tõmmatud ülemäära laia nahkrihmaga. Suurem osa sellest oli küll varjatud kulunud musta kostüümijakiga, mille vanusest andsid märku kõrged õlapolstrid. Ta käepigistus oli nagu külm, surnud kala, millest Kontrolör ei jõudnud küllalt kiiresti lahti lasta.
Kontrolöri võime uusi nimesid meelde jätta oli Davidsoni kohal otsa saanud. Ta noogutas ebamääraselt keemikule, epidemioloogile, psühholoogile ja antropoloogile, kes kõik olid selleks kohtumiseks tillukesse nõupidamisruumi topitud. Algul tundus Kontrolörile, et kitsas ruum väljendas lugupidamatust, mõne aja pärast aga taipas, et see polnud nii. Ei, nad käitusid nagu kiskjaga kokku saanud kass – püüdsid