Need lood ja eemalviibiv hoiak ärritasid isa, kaastunne ajas aga raevu. Ta ei näinud neis muud kui leebet üleolekut. Kuidas teha kindlaks, kas taevas sähvatav valgustriip on siiras?
Pärast lahutust läks Kontrolör koos isaga lõunasse elama – isa seadis end sisse naabruskonnas, kus ta tundis end mugavalt, sest seal elasid mõned ta sugulased ja seal tunnustati tema kunstnikupüüdlusi tema tühjast rahakotist hoolimata. Kontrolör mäletas seniajani kolimisjärgset jahmatust, mis tuli mõistmisest, kui palju müra, liikumist ja värve võib leida ühestainsast majast. Kuidas ta oli järsku osa suuremast perekonnast.
Neil kuumadel suvedel väikeses linnas Lõunaringkonnast mitte eriti kaugel, kaaslasteks roostetanud jalgratas ja mõned ustavad sõbrad, mõtles kolmeteistkümnene Kontrolör alatasa oma emale, kes oli kusagil kauges linnas või riigis välitöödel: kauge valgustriip, mis vahel laskus öötaevast alla ja kehastus nende lävel inimolevuseks. Täpselt nii nagu siis, kui nad veel perena koos olid.
Ühel päeval, uskus ta, võtab ema ta kaasa ning temastki saab valgustriip oma saladustega, millest keegi teine kunagi teada ei saa.
Mõned ala X kohta käivad kuulujutud olid üsna üksikasjalikud ja paistsid oma keerukuses Kontrolörile nagu kõige tapvamate ja samas kõige suuremate meduuside parved akvaariumis. Kui jälgida nende voogamist, tundusid nad sügavsinise vee taustal ühtaegu reaalsed ja ebareaalsed. Võõrlaste sissetungi paik. Valitsuse salajased eksperimendid. Kuidas sai selline organism üldse olemas olla? Lihtsamad, mis kordasid ametlikku seletust – variandid inimeste korraldatud keskkonnakatastroofi piirkonnast –, olid seevastu nii levinud, et neid peaaegu ei märgatudki enam, need ei tekitanud uudishimu. Nagu laste loomaaia asukad, valmis pihust sööma.
Tõde oli aga üsna lihtne: umbes kolmkümmend kaks aastat tagasi oli lõunas, eraldatud rannikualal, mida mõned nimetasid „unustatud rannikuks”, toimunud Sündmus, mis hakkas maastikku ümber kujundama, ja samal ajal tekkis ka nähtamatu piir või sein. Ettekannete kohaselt oli kõigepealt tekkinud midagi viirastuslikku, „läbitav eelpiiriline ilming”: mingist tundmatust epitsentrist oli hakanud kiiresti igas suunas levima uduna kerge, peaaegu nähtamatu, ainult kergelt virvendav ollus, mis siis järsku peatus läbimatu piirina oma praeguses kohas.
Seejärel oli loodud Lõunaringkond ja püütud toimunut uurida, üsna edutult ja paljude ekspeditsiooniliikmete elu hinnaga – piiris oli üksainus läbipääsupunkt, mille kaudu ekspeditsioone sai saata. Need inimelud olid siiski pisiasi võrreldes võimalusega, et üle piiri, mida teadlased seniajani uurisid ja mõista püüdsid, pääseb liikvele mingi reostus. Jäi mõistatuseks, miks alalt X tagasi toodud varustus osutus kasutamiskõlbmatuks ja mõned asjad lagunesid uskumatult kiiresti. Ning see, et mõned ekspeditsioonid tulid ettearvamatul moel tagasi vähimategi kahjustusteta, näis lausa narritamisena, igatahes oli see täiesti seletamatu.
„See algas varem kui piiri tekkimine,” ütles asedirektor talle eine järel tema uues – vanas – kabinetis. Grace oli nüüd läbinisti asjalik ja Kontrolör otsustas tema sõnu tõena võtta, unustada veel mõneks ajaks oma viha, mida oli tekitanud see, et asedirektor antropoloogi ja maamõõtja ennetava löögina minema saatis.
Grace rullis lauanurgale lahti ala X kaardi: rannajoon, majakas, baaslaager, teerajad, järved ja jõed, mitme kilomeetri kaugusel põhjas saar, mis märkis kaugeimat punkti … Aga mille? Sissetungi? Vallutusretke? Saastatuse? Milline sõna sobis? Kõige hullem asi kaardil oli must punkt, mille juurde direktor oli käsitsi kirjutanud „tunnel”, kuid mida enamasti tunti „topograafilise anomaaliana”. Hullem seepärast, et mõne eluga tagasi pääsenud ekspeditsiooni liikmed polnud seda kohanud, kuigi olid kaardistanud sama piirkonda.
Grace pillas kaustad kaardi peale. Kontrolöri üllatas ikka veel – nostalgiaga, mis sai tema põlvkonnale harva osaks –, kui anakronistlik oli asjaajamine paberil. Ent eelmist direktorit oli nakatanud mure moodsa tehnoloogia piiri taha saatmise pärast. Ta oli keelanud mõningad sidepidamisvahendid, oli nõudnud, et kõik e-kirjad välja prinditaks ning elektroonilised originaalid regulaarselt arhiveeritaks ja kustutataks, oli Interneti ja teiste elektrooniliste sidevahendite kasutamisel sisse seadnud seletamatud ja segadusse ajavad eeskirjad. Kas tema teeb sellele lõpu? Ta ei teadnud veel, see ebapraktilisena näiv käitumine oli kuidagi sümpaatne. Ta ise kasutas Internetti ainult teabe hankimiseks ja administreerimiseks. Ta uskus, et nüüdisaeg oli toonud salamisi kaasa inimeste teadvuse killustumise.
„See algas varem …”
„Kui palju varem?”
„Andmed näitavad, et rannikul võis olla veidrat … tegevust vähemalt sajandi jooksul enne piiri tekkimist.” Enne ala X moodustumist. „Ürgne kõnnumaa.” Ta polnud kunagi varem kuulnud ühe päeva jooksul nii palju kordi sõna „ürgne”.
Ta mõtles hajameelselt, kuidas nemad seda nimetasid – kes või mis olid loonud selle ürgse mulli, mis oli tapnud nii palju inimesi.
Võib-olla nimetasid nad seda puhkekoduks. Võib-olla nad nimetasid seda sillapeaks. Võib-olla olid „nemad” nii mõistetamatud, et ta ei saaks iial aru, kuidas või miks nad seda nimetasid. Ta oli küsinud Häälelt, kas ta vajab ligipääsu teiste suurte arusaamatuks jäänud juhtumite failidele ning Hääle „Ei!” oli kõlanud nagu graniitkalju, mille taga on vaid rahutu sinine taevas.
Dokumentide lühikokkuvõtetes oli Kontrolör juba näinud vähemalt osa sellest ringi ujuvast pudist, mis ähvardas ta lauale kuhjuda. Ta teadis, et üsna suur osa teabest, mis teda beežidest kaustadest piilus, pärines majaka päevikutest ja politsei ettekannetest – ja selles leiduv seletamatu tuli servadest välja meelitada, valguse kätte suruda, just nagu viimane hambapasta kraanikausi servale unustatud, kuivanud ja rulli keeratud tuubist. Need „veidrad asjad”, millele vihjasid karmi eluga harjunud habemikud kalurid vanades õudusfilmides, ise vaevatud silmadega halastamatut merd põrnitsedes. Seletamatud kadumised. Tuled öös. Lood veidratest lastipäästjatest ja valemajakatest ning sajad legendid, mis kasvavad üksildasel rannikul ja kõrvalise majaka juures.
Oli tegutsenud isegi mitteametlik rühmitus – Spiritismi ja Teaduse Brigaad –, mille eesmärgiks oli rakendada „empiirilist reaalsust paranormaalsetele nähtustele”. SjT Brigaadi liikmed olid kirjutanud ning oma kulul avaldanud mitmeid raamatuid, mis nüüd kohalike äride lettidel tolmusid. Tegelikult oli just SjTB tulnud välja nimega „ala X”, kuulutades ranniku „erilist huvi pakkuvaks” ja kutsudes seda „aktiivseks alaks X” – nimi oli silmapaistval kohal nende pentsikutel, teadusest inspireeritud tarokaartidel. Lõunaringkond oli SjTB varakult maha kandnud, kinnitades, et ala X tekkimisega seoses pole tegemist „ei katalüsaatori, osalise ega initsiaatoriga”, kõigest kamba õnnetute „amatööridega”, kes sattusid millegi otsa, mida nende kujutlusvõime ei suutnud hoomata. Ainult et peaaegu kõik Kontrolöri kohatud tegusad terroristid olid „amatöörid”.
„Me elame universumis, mida valitseb juhus,” oli isa kord öelnud, „aga kõik need jutulinnud tahavad põhjuslikkust.” Antud kontekstis tähendas jutulind eelkõige ema, aga väitel oli laiem tähendus.
Niisiis, kas kõik või mingi osa sellest oli juhuslik kokkusattumus – või osa mingist tohutust, ala X tekkimisele eelnenud vandenõust? Vastust otsides võis andmetes sumbata aastate kaupa – ja Kontrolörile paistis, et just seda oligi eelmine direktor teinud.
„Ja te arvate, et need on usaldusväärsed tõendid?” Kontrolör ei teadnud ikka veel, kui sügavale selle jama sisse oli asedirektor vajunud. Liiga sügavale, kui arvestada tema loomuomast vaenulikkust, ja Kontrolöril polnud kavatsust teda sealt välja tõmmata.
„Mitte kõik,” möönis Grace ning korraks kustutas põgus naeratus tema tavalise kulmukortsutuse. „Aga kui jälgida sündmusi, mis pärast piiri tekkimist päris kindlasti aset leidsid, siis hakkavad silma seaduspärasused.”
Kontrolör uskus teda. Oleks uskunud ka siis, kui Grace oleks öelnud, et vastavad nägemused ilmuvad palavatel suvepäevadel tema maasikajäätise keerdudes – või siis tema teises lemmikus, rummist, dieetkoolast ja laimist kokteili sees pragunevates jääkuubikutes (tema isiklik toimik oli täis hulluks ajavaid tähtsusetuid üksikasju). See käis analüütiku tööga kokku.