ta sai palli läkitada just sinna. Kuigi see õnnestus tal treeningute ajal alati paremini, pakkus selline täpsus, geomeetria ja ajastus talle ehedat rahuldust.
Täiskasvanuks saades võttis ta „Kontrolöri” juba päriselt omaks. Siis tundis ta juba selles sõnas üleolevat torget, kuid ei küsinud kunagi vanaisalt, kas too oli mõelnud seda nii või kuidagi teisiti. Ja kaalus, kas see, et ta oli kulutanud järveäärses majakeses nii palju aega lugemisele, oli vanaisa kuidagi tema vastu pööranud.
Nii et jah, ta oli võtnud selle nime, teinud selle ümber ja lasknud külge kleepuda. Nüüd oli ta aga esimest korda öelnud kaastöötajatele, et nad teda Kontrolöriks kutsuksid, ja ta ei teadnud tegelikult, miks. See oli lihtsalt järsku pähe tulnud, just nagu võiks ta seeläbi uuesti algusest peale hakata.
Natuke vasakule, Kontrolör, ja võib-olla sa leiad selle valgusesähvaka.
Miks see mahajäetud krunt? Ta oli sellele mõelnud hommikust saadik, alates turvakaamera lindistuse nägemisest. Miks oli bioloog naasnud tühjale krundile, mitte aga oma koju? Teised kaks olid naasnud millegi isikliku juurde, kohta, millega neil oli emotsionaalne side. Ent bioloog oli tundide kaupa seisnud rohtukasvanud krundil, märkamata midagi muud enda ümber. Kontrolör oli vaadanud nii paljude kahtlusaluste videosalvestusi, et oli osav märkama ka kõige argisemat liigutust või närvitõmblust, mis tähendas, et signaal anti edasi … kuid sellel lindil polnud midagi niisugust.
Tema seal viibimisest oli Lõunaringkonnale teatanud kohalik politsei, kes oli ta hulkuri pähe kaasa võtnud: hilinenud reaktsioon, Lõunaringkond oli teised kaks juba üles korjanud ja aktiivse otsingu käivitanud.
Ning siis oli veel see napisõnalisus.
753. 722.
Napp vahe, kuid Kontrolör aimas juba, et see ülesanne sõltub pisiasjadest, detektiivitööst. Miski ei tule kergelt. Ei mingit vedamist, siin polnud tegemist ajudeta pommimeistriga, kelle relvadeks olid väetis ja lühikokkuvõte mingist ideoloogiast ja kes murdus ülekuulamisruumi sattudes esimese kahekümne minutiga.
Esialgsete vestluste käigus, siis, kui alles otsustati, keda kaheteistkümnendale ekspeditsioonile saata, oli bioloog toimikus olevate väljatrükkide põhjal välja öelnud ainult 753 sõna. Kontrolör oli need üle lugenud. Nende seas oli sõna hommikusöök kui kogu vastus ühele küsimusele. Kontrolör imetles seda vastust.
Ta oli neid sõnu loendanud ja siis veel üle lugenud selle pikaleveninud ooteaja jooksul, mil tema jaoks seati valmis arvuti, anti välja turvakaart, märgusõnad ja uksekoodid ning läbiti kõik need muud rituaalid, millega ta oli saanud liigagi tuttavaks oma teekonnal läbi mitmete agentuuride ja osakondade.
Ta oli nõudnud endale eelmise direktori kabineti, kuigi Grace oli püüdnud paigutada teda ilustatud harjakappi paari koridori kaugusel kõigest muust. Ta oli ka nõudnud, et kabinetis jäetaks kõik nii, nagu oli olnud, kaasa arvatud isiklikud asjad. Grace’ile ilmselgelt ei meeldinud mõte, et ta hakkab eelmise direktori asjades sobrama.
„Te olete pisut eemal,” oli Grace öelnud, kui teised olid juba lahkunud. „Te ei ole veel päriselt kohal.”
Ta oli ainult noogutanud, polnud mõtet eitada, et kõik oli pisut imelik. Aga kui ta oli siin selleks, et hinnata ja taastada, siis vajas ta selgemat ettekujutust, kui hullusti olid asjad käest libisenud – ning nagu ühes teises jaamas oli mingi sotsiopaat kord öelnud: „Kala hakkab mädanema peast.” Kala mädanes igalt poolt, rakkude riknemises polnud mingit hierarhiat või kastisüsteemi, aga mingi mõte sel ütlemisel oli. Kontrolör oli kohe istunud taraani meenutava laua taha, toimikuvirnade, käsitsi kirjutatud märkmete ja kleepsude rägastiku sekka … pöördtoolile, mis andis suurepärase panoraamvaate raamaturiiulitele seinte ääres, mis vaheldusid teadetetahvlitega – neile oli sadestunud kihtide kaupa ikka uuesti nõelaga kinnitatud paberitükke, kuni need olid hakanud meenutama õrnu, kuid juhusliku loomuga kunstiteoseid. Kabineti õhk oli seiskunud, kerge järelmaiguga ammustest sigarettidest.
Juba direktori arvuti kuvari suurus ja kaal andsid selge pildi selle aegumisest ning paks tolmukiht kinnitas, et see oli surnud juba aastakümneid tagasi. See oli hooletult kõrvale lükatud, kaks jälge kalenderplaani katval, surilinana näival tolmukihil näitasid, kus oli seisnud kuvar ja kus seda ilmselt asendanud sülearvuti – ainult et sülearvutit ei leidnud nüüd enam keegi. Ta jättis meelde, et peaks küsima, kas direktori kodu oli läbi otsitud. Kalender pärines üheksakümnendate lõpust; kas siis hakkasidki direktoril asjad käest minema? Järsku tekkis ta vaimusilmas nägemus direktorist kaheteistkümnenda ekspeditsiooni koosseisus alal X, mingi sihita lihtsalt metsistunud looduses hulkumas: pikk, kuivetu neljakümnene naine, kes nägi oma east vanem välja. Vaikiv, vastuoludest räsitud. Oma vastutuskoormast nii puretud, et lubas endal uskuda, nagu võlgneks ta neile, keda ta ekspeditsioonile saatis, nendega kaasa mineku. Miks polnud keegi teda peatanud? Kas keegi ei hoolinud temast? Oli ta esitanud veenvaid argumente? Selle kohta polnud Hääl midagi öelnud. Materjalid tema kohta olid hulluks ajavalt katkendlikud ega öelnud Kontrolörile midagi.
Kõik, mida ta nägi, vihjas sellele, et direktor oli asjadest hoolinud, kuid ometi polnud ta üldse hoolinud sellest, et agentuur toimiks.
Miski jäi laua all ta vasakule põlvele ette: kuvariga samasse komplekti kuulunud arvuti korpus. Ta mõtles, kas ka see oli töötamise lõpetanud juba üheksakümnendatel. Kontrolöril oli tunne, et ta ei taha näha ruume, kus töötasid raudvara tehnikud, eelmiste aastakümnete kiratsevaid arvutilaipu, tahtmatult tekkinud plastiku, juhtmete ja trükkplaatide kaootilist muuseumi. Ning võib-olla kala hakkaski mädanema peast ja ainult direktor oli koost lagunenud.
Niisiis, ilma arvutita, sest tema enda sülearvutit polnud veel piisavalt turvaliseks tunnistatud, oli Kontrolör ajaviiteks lugenud kaheteistkümnenda ekspeditsiooni liikmete tööintervjuude üleskirjutusi. Need oli psühholoogi rollis läbi viinud eelmine direktor.
Ülejäänud värvatud olid Kontrolöri arvates piiramatud, peatamatud geisrid: suured turtsuvad, vuhisevad, klišeesid välja paiskavad latatarad. Inimesed, kes mõne teisega võrreldes ei suutnud oma keelt paigal hoida … 4623 sõna … 7154 sõna … ja kõigi aegade rekordiomanikuna viimasel sekundil araks löönud lingvist küsimustele vastuseks antud 12 743 sõnaga, mille hulka kuulus kangelaslikult pikk lapsepõlvemälestus – keegi oli selle kohta lehekülje servale kritseldanud „umbes niisama nauditav kui läbi peenise välja plahvatav neerukivi”. Ning siis bioloog ja tema napid 753 sõna. Selline enesevalitsemine pani Kontrolöri uurima mitte ainult sõnu, vaid ka pause nende vahel. Näiteks: „Ma nautisin kõiki oma välitöid.” Ometi oli ta leping enamasti enne tähtaja lõppu lõpetatud. Ta arvas, et ei öelnud midagi, kuid iga sõna – isegi hommikusöök – tekitas avause. Bioloogil oli lapsena hommikusöögiga probleeme olnud.
Jälg oli seal, tema naasmisest saadik, juhtis läbi teksti. Asjad, mis näitasid end vilksamisi tühjades kohtades, võttes Kontrolörilt tahtmise bioloogi sõnu valjusti korrata, seda hirmust, et äkki ta ei mõistnud allhoovusi ja varjatud vihjeid. Objektiivne kirjeldus ohakast … Korraks mainitud majakas. Lause või kaks, mis kirjeldasid valguse olemust ala X soodes. Ükski neist poleks pidanud Kontrolöri kuidagi puudutama, ent ometi tundis ta, nagu oleks bioloog sealsamas, vaataks üle ta õla, ning ekspeditsiooni teiste liikmetega läbi viidud vestlused seda tunnet esile ei kutsunud.
Bioloog väitis, et mäletab niisama vähe kui teisedki. Kontrolör teadis, et see oli vale – või osutub valeks, kui tal õnnestub bioloog kestast välja tõmmata. Kas ta tahtis teda välja tõmmata? Kas bioloog oli ettevaatlik seepärast, et alal X juhtus midagi, või oli see lihtsalt tema loomus? Siis oli vari libisenud üle direktori laua. Kontrolör oli sellises – või üsna sarnases – olukorras olnud ennegi, oli teinud varemgi selliseid otsuseid, ja alati oli see ta peaaegu murdnud või siis temast läbi murdnud. Aga tal ei olnud valikut.
Tagasijõudmisest saadik veidi üle seitsmesaja sõna. Just nagu ka ülejäänud kaks. Kuid vastupidiselt neile vastas see enam-vähem bioloogi napisõnalisusele enne lahkumist. Ja neis oli kummalisi üksikasju, mis teistel puudusid. Kui antropoloog võinuks öelda: „Kõnnumaa oli tühi ja ürgne”, siis bioloog ütles: „Kõikjal olid erkroosad ohakad, isegi seal, kus magevesi läks