teinud asja paremaks.
Ta tärkavad arvamused voolasid välja. „Ta oli perspektiivi täielikult kaotanud. Lõnga käest lasknud. Lõpuks läksid ta meetodid veidraks ja võtab aega, et kõike seda …”
„AITAB!”
„Aga ma …”
„Ära räägi surnust halba.” Nüüd kruus sosistas. Isegi läbi filtri oli tunda leina – või siis kujutas Kontrolör seda ette.
„Jah, vabandust, lihtsalt et …”
„Järgmine kord,” ütles Hääl, „ma eeldan, et sul on mulle midagi huvitavamat rääkida. Midagi, mida ma veel ei tea. Küsi asedirektorilt bioloogi kohta. Näiteks. Mis plaan direktoril bioloogiga oli.”
„Jah, see oleks mõistlik,” nõustus Kontrolör, tegelikult aga lootis ainult kõne kiiremini lõpetada. Siis tuli tal mõte. „Oh … asedirektorist rääkides …” Ta andis visandliku pildi hommikusest juhtumist, mil too oli antropoloogi ja maamõõtja ära saatnud, sest probleem oli selles, et Grace’il näis olevat tuttavaid Keskuses ning nii võis tekkida pahandusi.
Hääl ütles: „Ma uurin seda. Ma tegelen sellega,” ja käivitas siis nagu lindistuse, sest see kõlas alati sarnaselt. „Ja pea meeles, ma jälgin kogu aeg. Nii et mõtle tõsiselt, mis see võiks olla, mida ma veel ei tea.”
Klõps.
Üks asi, mida teadlased talle rääkisid, oli olnud kasulik ja ootamatu, kuid Häälele ta seda ei maininud, sest tegemist tundus olevat Ühise Saladusega.
Püüdes viia vestlust eemale ebaõnnestunud katsest valgete jänestega, oli Kontrolör küsinud, millised – kuitahes pöörased – teooriad on neil praegu piiri kohta.
Cheney oli korra või paar köhatanud, ringi vaadanud ja siis rääkima hakanud. „Ma tahaksin, et saaksin selle suhtes kindlam olla, aga, eks ole, me vaidleme sel teemal sageli, sest seal on nii palju määramatust … aga, noh, mina isiklikult ei usu, et piir pärineb tingimata samast allikas, mis ala X ümber muudab.”
„Mis?”
Cheney krimpsutas nägu. „See on kõige levinum reaktsioon, ma ei heida seda teile ette. Aga ma pean silmas seda, et puuduvad tõendid, nagu oleks … see, mis on alal X, tekitanud ka piiri.”
„Sellest ma sain aru, aga …”
Davidson oli siis ise lähemalt seletanud: „Me pole saanud piiri uurida sel viisil kui alalt X võetud proove. Ent me oleme saanud teha mõõtmisi ja – tüütamata teid konkreetsete andmetega – piir on oma koostiselt piisavalt erinev, et seda teooriat toetada. Võimalik, et üks sündmus tekitas ala X ja siis tekitas teine sündmus nähtamatu piiri, kuid see …”
„Need pole omavahel seotud?” segas Kontrolör kahtlevalt vahele.
Cheney raputas pead. „Noh, sel määral küll, et teine sündmus oli kindlasti vastureaktsioon esimesele. Aga võib-olla keegi teine …” Kontrolör märkas jälle soovimatust öelda „võõrlane” või „miski”, „… tekitas piiri.”
„Mis tähendab,” ütles Kontrolör, „et on võimalik, nagu oleks see teine olem püüdnud piirata esimese sündmuse mõju laienemist?”
„Täpselt nii,” ütles Cheney.
Kontrolör pidi jälle maha suruma tugeva tahtmise püsti tõusta ja lahkuda, kõndida peauksest välja ning mitte kunagi tagasi tulla.
„Ja,” ütles ta pingutades, sõnu välja venitades, „kuidas on sissepääsuga alale X, läbi piiri? Kuidas te selle tekitasite?”
Cheney kortsutas kulmu, heitis abitu pilgu kaaslastele, ja kui keegi neist appi ei tõtanud, tõmbus ta nägu jälle X-kujuliseks. „Meie ei tekitanud seda. Me leidsime selle. Ühel päeval see lihtsalt … oli seal.”
Siis tärkas Kontrolöris raev. Osalt seepärast, et Grace’i sissejuhatav instrueerimine oli jäänud liiga ähmaseks, või oli ta ise pidanud liiga paljusid asju enesestmõistetavaks. Aga peamiselt seepärast, et Lõunaringkond oli saatnud ühe ekspeditsiooni teise järel läbi ukse, mida nad ise polnud loonud, jumal teab kuhu – lootes, et kõik läheb korda, inimesed tulevad koju tagasi ning valged jänesed ei aurustunud aatomiteks ega varisenud piinava valu kõige ürgsemasse olekusse.
„Olem üks või olem kaks?” küsis ta Cheneylt, soovides, et bioloog oleks mingil moel saanud selles vestluses osaleda, mõeldes juba uutele küsimustele, mida bioloogile esitada.
„Mis?”
„Mis te arvate, kumma sündmuse tekitaja avas piiris ukse?”
Cheney kehitas õlgu. „Noh, ma kardan, et seda on võimatu öelda. Sest me ei tea, kas peamiseks eesmärgiks oli lubada midagi sisse või lasta midagi välja.”
Või mõlemat. Või Cheney ei teadnud, millest ta räägib.
Kontrolör jõudis asedirektorile järele, liikudes mööda üht paljudest koridoridest, mida ta omavahel veel hästi kokku ei osanud sobitada. Ta püüdis leida personaliosakonda, et täita mõned paberid, kuid terviklikku ettekujutust maja plaanist ta peas veel polnud ning telefonikõnest Häälega oli ta ikka veel pisut endast väljas.
Koridorides pealt kuuldud kõnekatked ei aidanud, sest viitasid millelegi, mille konteksti ta veel ei tundnud. „Mis sa arvad, kui sügavale see ulatub?” – „Ei, ma ei oska öelda, mis see on. Aga ma pole ka ekspert.” – „Usu või ära usu.” Ka Grace’ist polnud kasu. Niipea kui Kontrolör tema kõrvale jõudis, hakkas ta trügima, võib-olla rõhutades, et on niisama tugev ja pikk. Ta lõhnas mingi sünteetilise lavendli lõhnaõli järele, mis pani Kontrolöri aevastust tagasi hoidma.
Tulnud toime küsimusega teadlaste külastamise kohta, Kontrolör pöördus ja sundis Grace’i pilguga paigale, enne kui too kuhugi pöörata jõudis. „Miks te ei tahtnud bioloogi kaheteistkümnenda ekspeditsiooni koosseisu?”
Grace peatus ja nihutas end siis pisut eemale, et poolviltu tema poole vaadata. Hästi – vähemalt polnud see otsene vastandumine.
„Mis kaalutlused teil siis olid? Miks te ei tahtnud bioloogi sellele ekspeditsioonile?”
Inimesed möödusid neist mõlemalt poolt. Grace vaigistas häält ja ütles: „Tal polnud õiget kvalifikatsiooni. Ta oli poolest tosinast kohast vallandatud. Temas oli mingit loomupärast annet, mingi säde, seda küll, aga polnud õiget ettevalmistust. Ja et ta abikaasa oli eelmise ekspeditsiooni liige – see tegi samuti ta sobimatuks.”
„Direktor oli teist meelt.”
„Kuidas Whitbyl üldse läheb?” küsis Grace vastuse asemel ja Kontrolör teadis, et ta ilme kinnitas, kes oli olnud ta allikaks. Anna andeks, Whitby, et ma su välja andsin. End samas ütles see ka, et tema vestlus Whitbyga tegi Grace’i murelikuks. Kas see tähendas, et Whitby oli Cheney leeris?
„Aga direktor oli teist meelt,” käis ta peale.
„Jah,” nõustus Grace. Kontrolör kaalus, mis laadi reetmisega võis toona tegemist olla. „Ta arvas teisiti. Ta arvas, et need kõik olid plussid ja et me olime liiga kinni tavalistes sobivuskriteeriumites. Nii et me andsime talle järele.”
„Kuigi ta lasi eelmise ekspeditsiooni liikmed ekshumeerida ja uuesti läbi uurida?”
„Kuskohast te seda kuulsite?” küsis siiralt üllatunud Grace.
„Kas see ei ütle midagi direktori enda sobivuse kohta?”
Ent Grace’i üllatus oli juba jälle vastupanuks tardunud, mis tähendas, et ta oli liikuma hakanud, öeldes napilt: „Ei. Ei, seda mitte.”
„Ta kahtlustas midagi, kas polnud nii?” küsis Kontrolör talle uuesti järele jõudes. Ettekannete põhjal arvati Keskuses, et kui eelmise ekspeditsiooni liikmete seninägematud mäluhäired ei tarvitsenud näidata olukorra muutumist alal X, võisid need näidata muutust direktoris.
Grace ohkas, nagu oleks väsinud katsetest end temast