"#fb3_img_img_b963c5d2m35fcd5f5doaaa8j202569d56d81.jpg"/>
Originaali tiitel: Emma Young She, Myself, and I Amulet Books, 2017 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kairi Vihman Kujundanud Liis Karu Text copyright © 2017 Emma Young © Tõlge eesti keelde. Evelin Banhard, 2018 ISBN 978-9985-3-4393-7 ISBN 978-9985-3-4422-4 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif
Jakobile ja Lucasele
1
Tõeliselt tähtis on see, kes sa oled sisemuses, mitte sinu välimus. Kui keegi sulle nii ütleb, siis sa tead, et see tähendab ühte neist kahest. Ta kas ei pea sind kuigi ilusaks. Või on mures, et sa kipud kaasa minema moeajakirjade kaanetüdrukute fantaasiamaailmaga ja hakkad uskuma, et elus on tähtis vaid see, kui peenikesed on su jalad või kui pruntis on su huuled. Minu jalad ongi tegelikult päris peenikesed. Nii palju kui ma neid näen. Aga ega ma eriti näe, arvestades asjaolu, et ma saan end kaelast allapoole vaid väga vähe liigutada ning et ma ei vaata end peeglist, vaid aknaklaasilt.
See on peegelklaasist aken, mis ulatub vinüülkattega põrandast laeni, ning see oli esimene märkimisväärne asi, mida ma siin toas nägin – toas, mis erineb tohutult minu magamistoast mu hämaras ridamajas asuvas Londoni kodus. Teine asi: telekas ei ole Briti kanaleid, kui BBC America välja arvata. Kolmas: mitte ühtegi peeglit. Vastavalt uutele tervise- ja ohutusnõuetele, nagu ütleb Jane, turske, armsa näoga õde, kes mulle siinseid ruume tutvustas.
„Lollus,” sosistasin ma üsna valjult, kuid siiski piisavalt vaikselt, et ta ei võinud olla täiesti kindel, mida ma ütlesin. Ma teadsin vägagi hästi, miks ei tahetud, et ma ennast vaataksin.
Arusaamatuks jäi vaid see, miks Jane ei võinud seda mulle otse öelda. Ma olen ju ometi veel karmimategi tõdedega harjunud.
„Ma olen sulle ise peegliks,” ütles isa. Ja ma teadsin, et ta ongi, mingil moel. Erinevalt emast ei ole isa kunagi suutnud oma tundeid hästi varjata. Iga pisimgi halvenemine minu füüsilises seisundis on peegeldunud ühe vältimatu sammuna teise järel tema kurbades pruunides silmades. Ta on erakordne metafooriline peegel. Kuigi mitte sugugi nii hea tõeline peegel.
„Ma pean teadma,” ütlesin ma doktor Leon Monzalesele, „et te räägite mulle vaid tõtt – või seda, mida ise siiralt tõeks peate.”
Too peakirurg tuli mind siia palatisse esimest korda vaatama sel pärastlõunal, kui ma Bostonisse jõudsin. Monzalesel on seebiooperiarsti hääl. See on kähe ja tal on Mehhiko aktsent. Tal on ka seebiooperiarsti nägu ja keha. Ma olen paari viimase aasta jooksul piisavalt seebikaid vaadanud, et oma hinnangus täiesti kindel olla. Laiad õlad, kandiline lõug, lainelised tumedad juuksed üle pea kammitud.
Ma olin oma häälaktiveeritavas toolis kummuti kõrval, millele ema oli pannud mõned asjad, mida ta arvas mu olemist siin kodusemaks muutvat – või vähemalt arvas, et need muudavad seda natuke vähem sarnaseks sellise viietärnihotelli toaga, kus sageli veristamisfilme üles võetakse. Kummutil oli mänguorav, kelle saba peal on kulunud Minni-Hiire kleepekas – minu esimene pehme mänguasi. Üks hõbejalas küünal minu lemmiku, tsitruse- ja puidulõhnaga. Ja pilt, mis oli varem mu voodi kõrval asetseval raamaturiiulil: minu tehtud foto emast, isast ja mu vennast Elliotist, kes seisavad kevadises päikesepaistes Whitby Abbey gooti stiilis varemete juures.
Doktor Monzales istus tavalises kaerahelbekarva polsterdatud toolis. Tema särgi varrukad olid korralikult üles kääritud, lihaselised käed lebasid süles. Tema asendi järgi otsustades oleksime võinud arutada suvevaheaja plaane või seda, kas pähklid muudavad šokolaadiküpsise paremaks või halvemaks, ja mitte minu praeguse elu varsti saabuvat lõppu.
„Miks mu toas peegleid ei ole?”
„Ah jaa,” ütles ta. „Ma saan aru küll, et see võib veidi imelik tunduda.”
„See ei tundu imelik. Te ei taha, et ma ennast vaataksin.”
„Mul – meil – mul ei ole selle kohta konkreetset tava. Meie psühholoogide meeskond arvas, et see võiks aidata sul kohaneda.”
„Õde – Jane – ütles mulle, et see tuleneb uutest tervise- ja ohutusnõuetest.”
Monzales suutis esile manada ilme, milles kajastusid nii üllatus kui ka kindel nõustumine. „Meil tuleb mõelda enamale kui vaid füüsilisele tervisele ja heaolule, Rosa.”
„Mu vaimne seisund on korras.”
„Ma tean,” vastas ta.
„Te võite selle minu hooleks jätta.”
Ta tõstis käed alistumise märgiks üles. „Rosa. Kas sa tahad oma tuppa peegleid?”
Ma olin juba peaaegu jah ütlemas – saades ise väga hästi aru, et see tulenes suuresti sellest, et olin õe peale ärritunud. Aga kas ma seda tõepoolest tahan? Kodus ma väldin peegleid. Vahel, kui ma silmad sulen, võin end siiani peaaegu endisena mäletada.
„Tervenemine, nii psühholoogilises kui ka füüsilises mõttes – ehk sujuvad need niimoodi lihtsamalt,” ütles Monzales.
„Kas ma saan tõesti terveks?” küsisin ma temalt.
Ta küünitas ettepoole, peopesad välja sirutatud, nagu õnnistust jagaval pühakul mõnel maalil. „Muidugi, selle poole oleme kõik nii visalt püüelnud.”
Kas see on aga võimalik? Katkine luu võib terveks saada. Haav võib terveks saada. Aga mina? Kas tema plaanitav operatsioon on midagi, mida võiks tõepoolest kirjeldada kui terveks saamise katset? Mitte päris. Püüa täpne olla, Rosa. (Kui ma endaga räägin, on sageli kuulda ka ema häält.)
Igatahes, see oli kõrvalepõige, aga seletab vähemalt mingil määral, miks ma istun kolm nädalat pärast toda peegleid ja tervekssaamist puudutanud vestlust võimalikult lähedal sellele tohutusuurele aknale, mis eraldab mu kirkalt valgustatud haiglapalatit pimenenud taevast.
Kolm nädalat.
Täna on 15. märts. Kell on 17.48.
16. märtsil kell 4.30 sõidutatakse mind saama operatsioonieelseid ravimeid, ja siis kõike unustusse matvat anesteesiat.
Mul on veel vähem kui üksteist tundi aega.
Keskendu.
Ma piidlen akna poole ja näen …
Oma jalgu. Need on mustade puuvillaste pükste all kõhnunud. Oma vormitut taljet.
Oma vastuvõetavat rinda. Kuigi mis mul sellest kasu on.
Minu nägu? See on kale. Ja mitte seepärast, et ma aknasse vaatan.
Ma pean seda sammhaaval tegema.
Minu palati all on kitsas pargiriba, mis ulatub kogu haiglatiiva pikkusesse ja eraldab seda Bostoni sadamast. Väljas on mõned sulejopedes lapsed, kes lõpetavad veidi vildaka lumememme ehitamist, sobitades sellele ninaks midagi, mis näikse olevat süstla plastist tupp.
Seda vaatab pealt üks mees. Tema kõrval on naine, kelle pikad tumedad juuksed voogavad lahtiselt õlgadele. Isegi siit, kolm korrust kõrgemalt, näen ma, et too naine ei vaata lapsi, vaid umbes minuvanust poissi, kes istub ühel Paani kuju lähedal paiknevaist pinkidest. Ma ei tea, kas neil pinkidel on pühendused surnud patsientidele, kes armastasid seda vaadet või kes end selles pargis rahulikult tundsid, aga küllap nii on. Ma olen nüüdseks piisavalt paljudes haiglates olnud.
Poisil on seljas paks mantel, aga tema kõhn keha on külmast – või millestki muust – kössis, igatahes, tema käed on kõvasti vastu külgi surutud ja pilk maas. Tema hingeõhk aurab. See sulandub kokku sadama poolt triiviva uduga. Ta tõstab pea. Mind on märgatud. Mu süda tardub. Ta vaatab mulle otse silma. Siis hüppab ta pingilt püsti ja kõnnib minema.
Pargist kaugemal vilguvad sadamas olevate turismilaevade ja linna pilvelõhkujate tuled. Näen Logani rahvusvahelisest lennujaamast õhkutõusvate lennukite sähvatusi, lennukid sööstavad üles ja lendavad otse üle mu vaatevälja. Püüan võidelda hetkelise sooviga, et oleksin neist ühe pardal.
Lõpuks saan oma pilgu uuesti fookusesse. Ja näen ennast.
Mu pulss teeb äkilise sööstu. Hüppab. Jõnksatab nagu katkine fail,