Tema, mina ise ja mina. Emma Young

siis jälle. Erevalge, siis must. Erevalge, siis must. Kui see on päris. See võib olla ka mu meele hallutsinatsioon, et pimeduse eest põgeneda, minu vaste kõrberänduri miraažile. Aga kas see tähendab midagi, kui ma tunnetan silmade asukohta?

      14. juuni

      Mingi lõhn: magus, värske. Tuttav. Minu küünal?

      Kellegi hääl: „Ma ei tea, kas sa … mind, nii et ma ei … veel. Kui … ärkad, Rosa, siis ma räägin … Püüa nüüd.”

      See oli Elliot. See oli Elliot.

      22. juuni

      „Mäletad seda, kui ma sind kuningas Edwardi allikatele ujuma viisin? Sa olid vist kolmene. Varem olid ainult puhkusereiside ajal basseinides käinud. See oli esimene kord, kui ma sind Inglismaal ujuma viisin. Me jõudsime kohale ja sa ütlesid: „Basseinid elavad õues!” Ja pärast oli kõikidel emadel laste jaoks kaasas banaane ja muud tervislikku, aga mul ei olnud midagi ja sul oli kõht hirmus tühi. Me läksime lähimasse söögikohta, kus pakuti kala ja krõbekartuleid, hakkas juba pimedaks minema ja sa ütlesid: „Tänavalambid põlevad ja me läheme mööda teed kohvikusse ja ma tahan vorstikesi ja krõbekartuleid ja jäätist.” Ja ma teadsin, et sa mõtlesid sellest raamatust – sellest, mis räägib teed jooma tulnud tiigrist. Ta jõi ära kõik isa õlled ja ma muutsin teksti, nii et isa ei vaataks telekast kaklust, ta vaatas dokumentaalfilmi hiiglaslikest sekvoiadest – oi, aga see oli too teine raamat, see, mis räägib kassist …”

      „Is…?”

      „Rosa? Rosa! Rosa!”

      4

      Esimene nägu, mida ma vähegi selgemalt näen, kuulub Dremale – kuigi vaid tema äkitselt hullupööra pärani läinud silmi, ja siis isa nägu, kui Drema minema jookseb ja ta kohale kutsub. Siis ema oma. Ta nutab. Isegi Elliot nutab. Ma vaatan, kuidas pisarad voolavad nende näomaskide kanga taga, mida nad kannavad selleks, et kaitsta minu nõrgenenud immuunsüsteemiga keha nakkuste eest.

      „Rosa,” ütleb Elliot, „sa näed mind?”

      „Jah …” Kuigi see kõlab pigem nagu „ah”.

      Ta ütleb midagi, aga ma ei kuule teda. See ei olnud minu hääl. Minu hääl ei olnud minu oma.

      Esimene kord kardan ma tõsiselt oma elu pärast 29. juunil.

      Ma olen mingis teises toas, ka see meenutab hotellituba, see on beež ja üks sein on tervenisti aken, aga suurem, nii et minu juurde saaks tuua kõike, mida mul vaja on.

      Ma vaatan seda fotot emast, isast ja Elliotist Whitby Abbey kõrval ja juurdlen selle üle, mida nad teevad vanade perepiltidega, millel olen ka mina, ja siis muutub mu nägemine ähmaseks. Toas hakkab kostma piiksumist ja õed tormavad kohale. Hiljem – mul pole aimugi kui palju hiljem – on mu voodi kõrval doktor Monzales. „Me vahetasime su ravimid välja, Rosa. Palun püüa nüüd puhata. Ma olen kindel, et sinuga saab kõik korda.”

      Esimest korda liigutan ma ühte oma uutest kätest-jalgadest 16. juulil.

      Mul on jalas uued mustad retuusid ja uus sinine avar pluus, need on valitud riidekapist, mis on täis kingitusi Elliotilt ja emalt, ja ka asju, mida ma olen ise netist tellinud, eirates ema nõuandeid ja võttes kuulda Ellioti omi. Või vähemalt mõnda neist.

      „Ei mingeid kitsaid teksaseid, Rosa!”

      „… Okei.”

      „See jumpsuit!”

      „Nalja teed või?”

      „Ma ei teeks sinuga nii tõsisel teemal nalja, Rosa.”

      „Kelle elus võiks jumpsuit’i teema tõsine olla?”

      Ta tegi, nagu raputaks kurvalt pead. „Rosa Marchant, sul on oma prioriteetide ümberhindamisega veel palju tööd ees.”

      Niisiis – ma kannan uusi musti retuuse ja avarat sinist pluusi, ning sisse astub minu füsioterapeut. Tema näol on erutunud naeratus, mis on mulle selgelt näha – nüüd, kui otsese suure nakkusohu aeg on möödas ja näomaskid kõrvale heidetud.

      Ta kinnitab mu millessegi, mida kutsutakse eksoskeletiks. See on motoriseeritud akuga raam, mis sinu eest kõnnib. See liigutab mu uusi jäsemeid ja mina vaatan seda pealt, aidates mu ajul tasapisi meenutada, mida see tegema peaks. Lõpuks vähendab füsioterapeut mootorite panust – ja mu parem jalg jõnksatab.

      Esimene eine, mida ma ise söön – liigutades oma kätt, kuigi isa mind lusika suhupanemisel natuke aitab –, on tomatisupp. Mälestused tulvavad meelde. Olin seitsme- või kaheksa-aastane, tulin pargist koju, huuled parkunud ja kõht hirmus tühi, ning palusin isa, et ta avaks purgi Heinzi. See maitseb vapustavalt.