Küllap see on kohane. Ma – mina –, ainus mina, keda ma olen eales tundnud – näen juba välja sama ebamateriaalne nagu vaim.
Mu rinnas vallandub täielik paanika. Langetan pilgu oma neile kehaosadele, mille tõelisust saan ise kinnitada. Oma kasututele põlvedele. Kuhtunud reitele. Mõttetutele rindadele. Kohmakatele kätele. Näo järel on käsi see kehaosa, millega siirdamispatsiendil on järgmiseks kõige raskem elama harjuda.
Mul on kobakad sõrmenukid ja lamedad küüned. Mu parema käe keskmise sõrme nukil on kitsas valge arm, mille jättis keevast karamellist lennanud piisk, kui ma kaheksa-aastaselt emaga halloween’iks täidisega ahjuõunu küpsetasin. Vasak käsi lebab mu süles, peopesa ülespoole. Näen pöidla ja nimetissõrme allosas tuttavat veresoonte harkluumustrit ja pulssi randme siseküljel. Nahk on siin õhuke. Lausa nii õhuke, et tundub haihtuvat, justkui see kuidagi teaks, mis varsti juhtub. Homme seda enam pole. Ka armi mitte. Ka minu pulssi mitte.
Mu rinda raputab järgmine paanikalahvatus.
Ja siis veel üks.
Ma ei suuda ennast enam vaadata. „Kustuta tuled!” annan toale käskluse.
Lambipirnid tuhmuvad ja mu peegeldus mõraneb.
Mu põgenev süda võtab tempot maha, õige veidi.
Hinga, ütlen ma endale. Loenda seitsmeni, sisse. Üheteistkümneni, välja. Seitsmeni, sisse …
Palatiuks läheb klõpsatades lahti.
„Rosa?”
See on ema. Ma ei vasta. Ma pole kindel, et suudaksin seda teha.
„Kallike?”
Ma olen ikka veel tardunud. Aga ma ei taha, et ema praegusest veel rohkem muretsema hakkaks. Sestap sunnin oma parema käe lülitinuppe nügima ja mu tool pöörab ringi.
Emal on seljas valge arstikittel. Mõned mustad krässus juuksesalgud on krunnist valla pääsenud ning langevad vabalt tema näo ümber. Ta naeratab tuppa tulles. Talle tuleb selle katse eest au anda. Kuidagi õnnestub tal isegi oma silmadega naeratada. Aga ma näen, et tema naeratuse taga on peidus suur hirm. See on täiesti arusaadav. Mul endalgi on suur hirm. Ma tahaksin talle öelda, et pole midagi, et ta ei pea naeratama. Aga ma pole kunagi suutnud temaga niimoodi rääkida. Talle oma tõeliseid tundeid näidata.
„Miks tuled kustus on? Kas sa magasid?” küsib ta. Magasin? Kas ta teeb nalja?
Enne, kui jõuan kinnitada, et ei, ma ei maganud – et magamine pole iialgi tundunud nii kauge võimalusena kui praegu –, tuleb tema kannul jalgu lohistades sisse isa, tema hallid juuksed on sassis, habe ajamata, talle nii omane V-kaelusega villane kampsun kortsus. „Rosa? Kas sinuga on kõik hästi?” küsib isa. „Miks tuled kustus on?”
„Ma mõtlesin, et on parem, kui ma silmadele puhkust annan,” vastan ma talle.
Nad küsisid sama küsimuse, aga isa ei püüagi naeratada, ning on lihtsam rääkida kellegagi, kes pole otsustanud, et tema tütre elu on tema kätes. Võib-olla küll ülimalt osavates kätes, ning pealegi sooritab operatsiooni doktor Monzales, mitte ema. Aga ikkagi.
Siis, kui ema nägi veel vaeva selle nimel, et toimetada mind Londonist Bostonisse, siia haiglasse ja ainsasse kirurgiaosakonda, mis tema arvates oli minu viimane allesjäänud võimalus peale surma (mis, nagu selgus, ei olnudki tema silmis mingi võimalus), oli see kõik tema jaoks ilmselt mõistlik.
Aga nüüd on D-päev peaaegu käes. Viimne kohtupäev. Või kuidas iganes peaks seda kutsuma.
„Sa ei peaks niimoodi rääkima,” ütleb ema vaikselt.
Ta astub voodi juurde veidi ebakindlal sammul, hoolimata sellest, et tema keha hoiavad vormis igal hommikul ujutud 30 ringi ning et tal on jalas praktilised tumepruunid kingad. Ema istub voodiservale, piisavalt lähedale, et mind puudutada. Võtab mu käe pihku. Tema lameda küünega kobaka nukiga pöial silitab ahjuõuna-armi. Huvitav, kas ta mäletab seda. „Doktor Monzales tuleb kohe siia.”
Ma noogutan. See oli nii plaanitudki. Kuid ometi läkitab miski selles kinnituses mu kehasse uue stressihormoonide sööstu. Võiks ju arvata, et see on nüüdseks juba lakanud. Mis mõtet on valmistuda võitluseks või põgenemiseks, kui kumbki pole kaugeltki võimalik.
„Veel üks ametlik ülevaade protseduurist, et sa saaksid oma nõusolekule alla kirjutada.” Ema hääl on pinges.
„Sa tahtsid öelda, et oma elu äraandmisele alla kirjutada.”
„Ellujäämisele alla kirjutada,” ütleb ema, ja saab ka ise väga hästi aru, kui jaburalt see kõlab. Ta raputab pead. „Rosa …” Ta jääb kõhklema. Ma näen süütunnet tema jäiselt sinistes silmades, mis on minu omade täielikud vastandid. Ebakindlust. Hirmu. Ja ma tunnen end süüdi.
„Kõik läheb kindlasti hästi,” ütleb isa. Ta tuleb ja istub minu voodi teisele servale ning toob endaga kaasa nii tuttava lõhna: tema tumehallide koortriidest pükste ja kohvi hõngu. See ajab mind hetkeks segadusse. See lõhn on pärit kodust, aga see koht siin – see kõrgtehnoloogiline palat oma nähtamatute jälgimis- ja valvesüsteemidega, oma plastkattega põranda ja öökapil ilma veeta vaasis olevate kunstorhideedega – erineb kodust nagu öö ja päev.
„Tuleta meelde, kui palju me oleme sellest rääkinud,” ütleb isa. „Arste koolitatakse olema ettevaatlikud, aga nad ei üritaks midagi niisugust, kui nad ei oleks kindlad, et seda suudavad. Nad päästavad kindlasti su elu. Sa tead seda.”
„… Jah.” (Ei tea ma midagi.)
„See võtab aega,” ütleb ema, „aga sa elad selle üle ja, lõppude lõpuks, Rosa, ei ole muul üldse tähtsust.”
Elan selle üle. Ta peab silmas operatsiooni. Aga kas ikka tõesti elan? Doktor Monzales on hinnanud minu šansse pärast operatsiooni üles ärgata üheksakümnele protsendile. See pole just täiuslik väljavaade, aga palju parem täielikust nullist, mis mind muidu ees ootaks.
Isa läkitab emale pilgu. Ema pigistab mu kätt. Ma pigem vaatan kui tunnen seda. „Rosa, ma tahan sulle öelda …”
„Mida sa tahad talle öelda?”
Ema ja isa vaatavad ringi. See on Elliot, mu vend. Ta lükkab ukse pärani lahti ja astub sisse.
Elliot on minust kaks aastat vanem. Ta on üsna pikk ja üsna tõmmu, ja kena – kui pidada kenaks poissi, kes on kõhetu, kitsaste õlgade, ülisuurte helesiniste silmade ja ebaühtlaselt kasvavate pruunide habemekarvadega. Mõned tüdrukud ilmselgelt peavad, sest kuigi ta on Ameerikas olnud alles kolm nädalat, on ta juba leidnud mingi dokumentaalfilmide tegija, kes on haldjanäo ja liivakellafiguuriga (ma olen tema Instagrami pilte näinud), kes on temast neli aastat vanem ja elab Brooklynis. Ja see pole veel kõik, Elliot on tal ka külas käinud. Kaks korda. Ta on hakanud kõndima ringi, värske New Yorker Belstaffipintsaku taskust välja paistmas, ja säutsuma roppe vastuseid iganädalasel koomiksite pildiallkirjade võistlusel oma mõistatuslikult suure hooga kasvavale järgijatemassile.
Elliot on kõike seda, mille tõttu isa teda pidevalt kritiseerib. Edev. Laisk. Liialt enesekindel. Hedonistlik. Aga kui mul peab vend olema – ja sellel on ka miinuseid –, soovin, et see oleks pigem tema kui keegi teine kogu siin planeedil.
Ema ja isa jälgivad teda kahtleval pilgul, muretsedes, et ta ütleb midagi kohatut. Ma ei tea, miks nad kahtlevad. See on praktiliselt vältimatu.
„Mida sa tahad talle öelda?” kordab Elliot. Ta matkib äkilist mõistmist. „Ah jaa! Tal on lame rind. Vabandust, Rosa. Ehk saavad nad sulle tissid siirdada. Nad saavad seda ju ometi teha, mis, ema?”
Ema muutub näost lubivalgeks. Isa jõllitab Ellioti, suutmata kuidagi uskuda, et tema – vastutustundlik, siiras, tõsimeelne isa – on võinud midagi sellist sigitada. Tõtt-öelda ma jagan seda arvamust. Aga too täiesti idiootlik kommentaar paneb mu naeratama. Ja Elliot teadis, et see nii läheb. Sellepärast ta seda ütleski. Saate aru? Miinused. Kes tahaks, et tema vend tema tissidest räägiks? Aga pigem tema kui keegi