enne operatsiooni kössitavad Clarkson, Hammond ja May palati telekaekraanil ühe kulunud kaardi kohal – nad otsivad endiselt Niiluse „tegelikku” allikat – ning Elliot lohistab tooli minu oma kõrvale.
Pilku ekraanil hoides ütleb ta mulle: „Greggsi vanillikoogid”.
Mu huultel vilksatab naeratus, kui ma vastan: „Ginstersi kana- ja seenepirukas.”
„Cheryl Cole’i lilleline tagumik.”
Ma jään hetkeks mõttesse. „Yorkshire Tea’ga harjunud kruusi parkunud põhi.”
„B&Q riiklike pühade allahindluste nodi!”
„M&S’i kümnenaelane pakkumine.”
„Millest te räägite?” küsib ema.
Elliot vaatab talle otsa. „Kodust.”
„Westminsteri palee,” ütleb ta hetke pärast.
Elliot raputab pead. „Sa ei saa jälle asjale üldse pihta.”
Ma manitsen neid vaikusele. Clarkson ja May rühivad üle põuase maastiku – ma ei saagi aru, mis Hammondiga juhtus – ja isa sirutab mu käe järele. Ma ei tunne teadlikult valu ega survet, kuuma ega külma. Aga mingi ebateadlik osa minust tunneb isa kätt. Olen äkitselt väsinum kui iialgi varem.
Mu silmad vajuvad kinni.
Vean nad uuesti lahti.
Nad vajuvad kinni.
Ma ei saagi teada, kas Niiluse tegeliku allika leiab Clarkson või May, sest ma jään siin oma palatis nüüd magama.
Kui ma üles ärkan, olen selili.
Mind tabab paanika. Süda taob. Jätab lööke vahele. Võdiseb.
Kirjutuslaual olev digitaalne kell näitab 4.16. Kuus vilksab seitsmeks. Õhk on täis tugevat magusat lõhna: sidrunid. Keegi on mu küünla süüdanud.
Ema ei ole. Isa ja Elliot magavad oma toolides. Ma ei ulatu nendeni. Telekas on kinni. Mul on jäänud alla poole tunni meelemärkusel olekut. Ja siis? Paanika muutub kibedaks.
Elliot ilmselt tunnetab seda kuidagi, sest ta liigahtab. Ta ajab end sirgeks. „Sa oled üleval?”
„Jah,” hingan ma.
Ma kuulen toa vaikset müra, peidetud elektroonikaseadmeid, näen lakke paigaldatud suitsualarmi tillukest roheliselt vilkuvat silma. Mu meeled pingulduvad, otsides meeleheitlikult midagi, millest kinni haarata.
Ja Elliot, kes on nii mitmel moel minust nii erinev, lausub: „Kui inimesed ütlevad, et tähtis pole mitte välimus, vaid see, kes sa oled sisemuses, on neil õigus. Sa tead seda.”
„See on ilmselt ametlikult esimene kord, kui seda on öeldud inimesele, kellel varsti välimust enam pole,” vastan ma talle.
„Sul on välimus. See on lihtsalt teistsugune. Aga sina oled ikkagi sina. See on ärritav, aga sa ei pea mu pildiallkirju ka edaspidi vaimukaks.”
„See on ärritav, aga sina oled ka edaspidi jobu.”
„Ja kui mul oleks David Beckhami keha – keda ma juhtumisi väga austan –, oleksin ma ikkagi jobu. Ja ma armastaksin sind ikkagi. Ja ma hakkaksin sulle ikkagi rääkima oma allkirjast sellele naljapildile, kus mees ronib aknast sisse …”
„Palun lõpeta.”
„Mida oligi vaja tõestada.”
„Mida täpsemalt?” küsin mina.
„Kustuta tuled ära ja mina olen ikkagi mina, ja sina oled ikkagi sina. Kui sulle ei meeldi see, kuidas asjad pärast on, läheme kuskile pimedasse elama ja oleme lihtsalt meie, samad, kes me oleme alati olnud. Välja arvatud see, et sa saad kõndida ja sa ei hakka surema.”
Mind ajab nutma.
Ma ei taha nutta.
„Kuskile pimedasse?”
„Jah.”
Ma neelatan. „Nagu krüpti?”
„Nagu majja, kus on tuled ära kustutatud, kus on väga paksud kardinad.” See võib tunduda uskumatu, aga ta näib seda tõsiselt mõtlevat.
„Hiinas on selliseid vangikonge, mida kutsutakse pimedateks kongideks,” ütlen ma talle. „Need on nii väikesed, et sisse pääseb vaid roomates. Mõne aastaga lähevad su juuksed valgeks.”
„Mul poleks midagi valgete juuste vastu.”
„Elliot …”
„Ei, kuula mind. Ma mõtlen seda tõsiselt, Rosa.”
„Sa elaksid koos minuga pimeduses?”
„Tulede ärakustutamine ei muuda inimese olemust.”
Uksele koputatakse. See läheb lahti. Elliot pilgutab silmi.
Kuigi ma noid kahte siluetti ei vaata, tajun ma nende kohalolekut. Minu tähelepanu on endiselt Elliotil. Tema T-särk on kortsus, juuksed sassis, aga tema pilgust saan aru, et see ei ole tähtis.
„Mis see pildiallkiri siis on?” sosistan ma.
Ellioti pilk püsib paigal. Isegi praegu, kui isa äkitselt virgub ja palatisse rühivad kaks rohelistes kitlites ja lohvakates rohelistes pükstes inimest. Need on Jane – tema pruunid juuksed on patsi seotud ja tema kaela ümber helendab tilluke krutsifiks – ja tema matsakas kolleeg Drema. Nad astuvad minu poole, öeldes sõnu, mida ma ei kuule.
„Ma ütlen seda sulle siis, kui sa üles ärkad. Et sul oleks millegi nimel elada.” Elliot muigab.
3
22. aprill
Kujutle, et oled teadvusel, aga sa ei kuule midagi, ei näe midagi, ei tunne midagi, ei tunne millegi maitset, ei kompa midagi, sa oled teadlik sellest, et oled üleval, kuid ei suuda mitte midagi liigutada ega tajuda – ning siis, iga paari sekundi või minuti või tunni tagant, kuna sul puudub ajataju, raputab su meelt metsik valgussähvatus. Täielik vaikus ja liikumatus. Siis plahvatab granaat selles, mida keegi teine võiks nimetada mu hingeks. Kas ma olen elus? Võib-olla olen ma surma piiril.
8. mai
Mingi ümin. See on ainuke, mida ma tajun. Ma ei näe mitte midagi. Ma ei saa midagi puudutada, maitsta ega liigutada. Aga ma suudan tunnetada seda vibratsiooni, ja see on mingil moel minust väljaspool. Ma tunnetan midagi. Ja ma taipan: ma mõtlen sellest üminast. Ma mõtlen peaaegu normaalseid mõtteid kaheldamatult normaalsetes sõnades. Ma olen elus. Ma olen elus.
Doktor Monzales ütles mulle, et mu ajul võtab mu uue kehaga ühenduse saamine aega, ning et minu kogemusi selle protsessi jooksul on väga raske ette ennustada.
Seletus A: praegu on asjad nii, aga ajapikku läheb paremaks.
Seletus B: ma elasin operatsiooni üle, aga mu aju sai kahjustada. Ma olen mingil määral teadvusel, aga ei suuda enam kunagi end liigutada ega suhelda.
Mõlemal juhul on nad teadlikud sellest, et mu peas midagi toimub, sest neil olid minu jaoks valmis pandud maailma kõige peenemad ajuskannerid. Nad näevad tegevust aju selles piirkonnas, mida kasutatakse mõtlemiseks, mitte ainult hingamiseks ja magamiseks rakendatavates.
See tähendab, et isa nutab. Ema tõenäoliselt samuti. Elliot? Mul pole aimugi, mida Elliot teeb. Kui ma vaid saaksin teda näha. Kohe praegu. Ma tõepoolest tahaksin tema nägu näha.
25. mai
Mingi pinin. See kõlab putuka häälena, aga see on kõrgem ja see … jah, see muutub. Helikõrgus muutub. Ja ma tunnen midagi. Terve mu vasak käsivars kihiseb nagu nõelatorgetest. Mu käsivars. Ma mõtlesin just: mu käsivars. Aga kas ma võin sellest midagi järeldada? Kas mu aju teab, mida ta tunnetab? Kas ma tõepoolest tundsin just midagi oma käsivarres? Ülevalpool. Õla juures. Täpselt selles kohas, kuhu nad kavatsesid kinnitada ühe elektroodidest aju stimuleerimiseks. Kas ma näen und?
7. juuni
Mingi