mis maksab.
Nagu tavaliselt, oli Sebastian jalgsi Kungsholmenile tööle tulnud.
See oli tema uus harjumus. Nii kulus rohkem aega ja mida kauem ta oma korterist ära oli, seda parem. Ta mõtles tõsiselt elukohavahetuse peale. Nagunii veetis ta suure osa ajast väljaspool kodu. Nendel harvadel tundidel, kui ta seal viibis, tammus ta enamasti edasitagasi. Kui ta viimaks väsis, püüdis ta lugeda uuesti neid raamatuid, mida ta oli omaenda väitel juba lugenud. Ent ta oli nii rahutu, et alustas uut enne, kui eelmine läbi sai. Üks peatükk siit, teine sealt, kuid ta avastas pidevalt, et mõtted triivivad ringi nagu ajupuud.
Isegi naised olid ta ära tüüdanud. Ta jätkas flirtimist, see pakkus talle mõningat lõdvestust, aga teda ennastki pani imestama, kui vähestel kordadel ta viimasel ajal lõpuni on läinud.
Aga mälupilt põrandal lebavast Ursulast…
Ta ei saanud seda peast välja.
Laiali valguv veri voolas paremast silmast nagu lõhkenud kotist, Ursula juuksed olid kleepuvalt punased. Sebastianile näis, et klooriga küürimisest hoolimata lõhnab esik ikka veel vere järele.
Niisiis läks ta iga päev kontorisse. Tal oli tööd vaja. Uurimist, parema meelega nii keerulist ja proovilepanevat, et see nõuaks täielikku keskendumist.
Kuid ülesandeid ei paistnud kusagilt. Nende politseipiirkonnas ei olnud keegi mõrvajuurdluse osakonna abi palunud ja nagu alati, võttis meeskond suure osa varem kogunenud ületundide hüvitamiseks endale vaba aega. Billy, kes muidu alati platsis oli, ükspuha, kas tööd oli või ei, ilmus aeg-ajalt meile lugema, aga muud ei midagi.
Torkelit nägi ta veel harvemini. Võib-olla nii ongi parem.
Torkel armastas Ursulat, ja kui lask Ursula lõhki rebis, juhtus see Sebastiani juures. Naise elutu keha oli tema esikus. Sebastianil oli tunne, et Torkel süüdistab juhtunus alati teda, kuigi nad olid oma harvadel kohtumistel seda teemat edukalt vältinud.
Kas Sebastian armastas Ursulat? Küllap oli kunagi armastanud. Aga, kui ta lasku kuulis ja Ursulat esikupõrandal lamamas nägi, oli tema esimene mõte jube. See oli selge ja kõike muud kui armastav.
Kurat, on alles jama.
Naine, keda ta oli palju aastaid tundnud. Naine, kellega ta oli lähedasemaks saanud ja kellega ta söandas olla ausam kui ühegi teise inimesega, oli tema esikupõrandal suremas – ja tema esimene reaktsioon oli „kurat, on alles jama”.
See mõte oli talle vägagi tuttav.
Tavaliselt tuli see talle enamiku asjade korral pähe: konfliktid, pealetükkivad naised, igavad tööülesanded, ühiskondlikud üritused. Nendes seostes oli see loomulik. Isegi hea.
Aga seal ja siis…
Pärast lasku tema esikus.
See hirmutas isegi teda.
Ainus, mis teda praegusel ajal rõõmustas, oli see, et Vanja aeg-ajalt töö juurest läbi astus. Tema oligi tegelik põhjus, miks Sebastian endiselt kontoris käis.
Nende suhted olid viimasel ajal natuke paremaks muutunud. Šokk, mis tabas Vanjat pärast seda, kui ta sai teada, et Valdemar pole tema bioloogiline isa, oli tema elu pea peale keeranud. See nõrgestas kahtlusi, et Sebastiani käsi oli mängus selles, et Vanja FBI koolitusele ei pääsenud. Näis, et Vanja ei jaksanud enam niisugust kahtluseussi toita.
See oli inimlik, vähesed jaksavad tema moodi kõikide vastu võidelda. Mitmel rindel sõdida. Siis on parem kellegagi habras rahu sõlmida.
Pealegi oli Sebastian järjekindlalt selle juurde jäänud, et temal ei ole asjaga mitte mingit pistmist. Ta oli isegi kaks korda hindamiskomisjoni poole pöördunud ja seletanud neile, kui vale otsuse nad tegid.
Loomulikult oli ta mõlemal korral selle eest hoolt kandnud, et Vanja tema vapratest katsetest kõrvalisi teid mööda teada saaks. Komisjon ei olnud meelt muutnud. Otsuses oli kirjas, et järgmisel korral, kui Quanticosse kohta pakutakse, oodatakse Vanja Lithnerit kandideerima. Ent Sebastiani võitlus tasus siiski ära.
Mõni päev pärast oma viimast katset oli ta koridoris Vanjaga kokku juhtunud. Vanja oli leebem kui muidu. Tundus väsinud, mitte nii võitlushimuline, mitte nii valmis esimesel võimalusel hammustama. Isegi teretas. Ta ütles, et on kuulnud Sebastiani katsetest komisjoni mõjutada, ja jätkas siis juttu oma isast, kes polnud enam tema isa.
Nad olid teineteisele lähemale astunud. Mitte nii lähedale nagu enne. Aga siiski. See oli mingi algus ja pärast seda kohtumist olid mõtted Ursulast ähmasemaks muutunud.
Sebastian oli fookuse taas üles leidnud.
Vanja ei olnud isegi kaalunud mõtet taas koos Annaga autosse istuda. Ta pidi hoidma distantsi enda ja naise vahel, kes oli tema ema, aga kes kuidagimoodi emana ei käitunud. See oli selge.
Takso akna taga oli kevad täies hoos, kuigi oli alles aprilli lõpp. Ilm oli rohkem kui nädal aega soe olnud ja jätnud mulje, et käes on varasuvi. Sellest hoolimata tundis Vanja, et tema hing on külm. Mahajäetud. Tema isa ei olnud enam tema isa. Oma emast ei saanud ta ülepea sotti.
Kes talle tegelikult jäänud on?
Billy mitte. Enam mitte. Nad olid olnud nagu õde ja vend, aga teineteisest kaugenenud. Billy oli täielikult hõivatud suhtest oma pruudi Myga, ja kuigi nad olid peaaegu aasta aega koos olnud, oli Vanja Myga üksnes põgusalt kohtunud. Ja nüüd nad ilmselt abielluvad. Vanja ei teadnud isegi seda, kas teda pulma kutsutakse või ei.
Torkelit, oma ülemust ja mentorit, ei näinud ta ka enam kuigi tihti. Pärast seda, mis Ursulaga juhtus, ei käinud Torkel eriti sageli kontoris. Vanja mõtles, kas Torkel kavatseb töölt ära minna. Neil lühikestel viivudel, kui nad kohtusid, oli tal mõnikord niisugune tunne.
Kellega ta veel lähedane on?
Nimekiri oli lühike.
Naeruväärselt lühike.
Jonathan, tema endine peika andis endast vahel elumärki lootuses, et neist saab jälle paar või et nad vähemasti natuke kepiksid.
Võib-olla mõni kolleeg, kellega ta koos politseikõrgkoolis käis ja kellega ta aeg-ajalt kohtus, aga nood olid parasjagu pereloomisega ametis.
Ja siis veel Sebastian Bergman.
Oleks keegi siis, kui nad Västeråsis esimest korda koos töötasid, öelnud, kui tihti nad edaspidi kohtuvad, oleks Vanja suure häälega naernud. See väide oleks olnud liiga absurdne, et sellele isegi vastata. Sebastian ajas teda marru ja tüütas vaheldumisi. Aga nüüd võis ta tabada ennast sellelt, et tunneb Sebastianist isegi puudust. Kuidas see nii läks? Kuidas sai nartsissistlikust seksisõltlasest kriminaalpsühholoog tema naeruväärselt lühikesse nimekirja sattuda?
Sebastiani ei pannud sinna mitte üksnes teiste vähesus; olgugi et Vanjal oleks arvatavasti olnud lihtsam teda siis välja jätta, kui tema elus oleks olnud keegi tõeliselt lähedane.
Põhjuseks oli miski muu.
Talle meeldis Sebastianiga rääkida. Mees, kes oli võimatu, jäme ja teiste suhtes üleolev, oli temaga kaastundlik ja mõistev. Mees, kes jahtis teisi naisi nagu trofeesid ega mõelnudki nende tunnetele, hoolis tema tunnetest. Vanja ei taibanud, miks, aga Sebastian hoolis. Päriselt. Seda ta varjata ei osanud.
Aga kas ta võib Sebastiani usaldada? Kui mingi jama juhtus, oli Sebastian alati liiga lähedal.
Liiga lähedal tõenditele, mis Valdemari vangi viisid.
Liiga lähedal Persson Riddarstolpele ja hinnangule, mis Vanja FBI-koolituse lootustele kriipsu peale tõmbas.
Aga ükskõik mispidi Vanja seda ka ei vaaginud, ei suutnud ta leida ainsatki mõistlikku põhjendust, miks oleks Sebastian pidanud tahtma tema elu ära rikkuda. Ilmselt oli nii, nagu Sebastian visalt väitis: puhas juhus. Probleem oli ainult selles, et kui Vanja oli oma tööst midagi õppinud, siis oli see tõik, et elus on ruumi ainult vähestele juhustele. Kui neid liiga palju saab, muutuvad need kaudseteks tõenditeks. Võimalik saab ebausutavaks.
Sebastianiga seotud juhused olid peaaegu sealmaal. Piiri peal. Aga sellest üle ilmselt veel