hakkas peaukse poole minema. Teda nähes tõusid politseimaja ees kahel puitpingil istunud ja oodanud kolm inimest püsti. Ta tundis neid kõiki. Kaks Värmlands Folkbladi ja üks Nya Wermlands-Tidningeni kohalikust toimetusest.
Küsimusele, mida ta oskab mõrvade kohta öelda, vastas ta „mitte kui midagi”, ja lükkas välisukse lahti. Ta noogutas Kristinale ja Dennisele, kes istusid valvelauas, ja võttis oma uksekaardi, kui helises telefon. Kaarti lugejast läbi tõmmates ja valides neljakohalist koodi, mis teda politseimaja kaugematesse ruumidesse laskis, võttis ta Pia kõne vastu.
„Kas see on tõsi?” kostis tervituse asemel. Erik arvas kuulvat pisukest etteheidet, et naine pidi seda kuulma kellegi teise, mitte tema suust. „Perekond? Kas terve perekond on maha lastud?”
„Jah.”
„Kus? Kes?”
„Storbråtenist natuke edasi. Nende nimi oli Carlsten.”
„Kas te teate, kes seda tegi?”
„Meil on keegi, mitte kahtlusalune, aga… meil on üks inimene, kes seda perekonda ähvardas.”
„Kes?”
Erik isegi ei kõhelnud. Tal oli kombeks oma naisele enamikust käimasoleva uurimise üksikasjadest rääkida ja siiani ei olnud kunagi midagi välja imbunud.
„Jan Ceder.”
„Ma ei tea, kes see on.”
„Meil on temaga varem tegemist olnud, lähen kohe temaga rääkima.”
Pia ohkas sügavalt ja Erik nägi vaimusilmas, kuidas naine vallamaja teisel korrusel oma kabineti aknast Tingshusgatanil Coopi ees kasvavaid pihlakaid vaatab.
„Sellest hakatakse kirjutama,” ütles naine veel ühe mureliku ohke saatel.
„Pole nii kindel, praegu on siin ainult VF ja Nya Wermlandsi omad.” Ta ütles seda mitte sellepärast, et see tõsi oli, vaid sellepärast, et tema arvates tahtis naine seda kuulda.
Selge see, et hakatakse kirjutama.
Üsna pea tulevad neile kolmele jaoskonna ette seltsiks kolleegid Karlstadist ja konkurendid suurest Stockholmist. Arvatavasti televisioon ka. Võib-olla isegi Norrast.
„Kas sa Åmselet mäletad?” küsis Pia kuivalt ja tegi Erikule silmapilkselt selgeks, et nägi tema lohutamiskatse läbi. Erik ohkas kergelt endamisi. Muidugi mäletas ta Åmselet. Ühe perekonna kolmikmõrv surnuaias ja selle läheduses. Nad tapeti varastatud jalgratta pärast. Erik käis siis esimest aastat politseikõrgkoolis. Kõik jälgisid ajalehtedest, raadiost ja televisioonist kogu Rootsis toimuvat jahti Juha Valjakkale ja tema pruudile Maritale. „Rohkem kui kakskümmend viis aastat tagasi,” jätkas Pia Eriku kõrva ääres. „Åmselet seostatakse ikka veel sellega. Me tahame, et inimesed siia koliksid, mitte et neid siit eemale peletataks.”
Erik peatus väikeses kööginurgas, võttis kohvitassi, pani masina võrele ja vajutas cappuccino-nuppu. Järsku haaras teda tüdimus. Ta kaotas Pia suhtes kannatuse. Naine ei olnud seal. Majas. Ta ei näinud kapinurgas väikest poissi, kes oleks sügisel esimesse klassi läinud. Poisi pidžaamaväel venda, kes hommikusöögi ajal maha lasti.
Pia ei olnud neid näinud.
Ei olnud näinud verd.
Mõttetust.
„Ma saan aru, et see pole hea,” ütles ta, püüdes vägisi häälest kostvat ärritust varjata. „Aga neli inimest on surnud. Kaks kast. Kuidas see inimeste valda kolimist mõjutab või ei mõjuta, peaks vist teisejärgulise tähtsusega olema, või mis sa arvad?”
Talle vastati vaikimisega. Masin oli töö lõpetanud, ta võttis oma tassi. Mekkis mitte eriti kuuma jooki. Karlstadi kohv oli parem.
„Sul on õigus,” kostis Pia suust. „Mul on kahju, vabandust, mu jutt oli jube enesekeskne.”
„Su jutt oli murelik,” vastas Erik. Niipea kui Pia järele andis ja vabandust palus, kadus kogu Eriku ärritus ja asendus musta südametunnistuse torkega. „Nagu ikka,” lisas ta juurde.
„Kas kutsute kedagi?” küsis Pia ja tema hääl oli sama asjalik nagu tavaliselt.
„Mis asja, mida sa silmas pead?”
„Abi. Väljastpoolt.”
„Ei seda ma küll mõelnud pole, vähemasti veel mitte.”
Eemal koridoris pistis Fredrika pea välja ja nägi Erikut. Ta heitis Erikule niisuguse pilgu, mis ütles selgelt, et tema arvates peaks mees nüüd oma jutukaaslasele head aega ütlema ja tema kabinetti tulema. Erik kuuletus pilgule.
„Ma pean minema, õhtul räägime. Musi.”
Ta pani telefoni taskusse, ikka veel peaaegu täis tassi käest ja tõttas kiirel sammul Fredrika kabinetti värskeid uudiseid saama.
Kuuldes kedagi klaasukse juures liikumas, võttis Sebastian silme eest raamatu, millel oli pikk akadeemiline pealkiri: The Psychopathology of Crime: Criminal Behavior as a Clinical Disorder. Vanja. Too näis kahvatu ja vaevatud. Ta võttis oma võtmekaardi ja avas tavapärasest raskemana tunduva ukse. Midagi oli juhtunud. Sebastian tõusis ja läks läbi steriilse kontoriruumi. Ta proovis tervituseks naeratada, ent algul Vanja isegi ei näinud teda. Märkas alles siis, kui Sebastian oli poolel teel temani.
„Tere, kas midagi on juhtunud?” küsis mees ja astus viimase sammu pisut kiiremini kui tavaliselt, sest oli Vanja pärast mures.
Algul ei paistnud, et Vanja kavatseks vastata. Ta silmitses vaikides Sebastiani. Tema kaunites sinistes silmades tundus olevat rohkem jõudu kui ülejäänud kehas. Otsekui koondanuks ta kogu oma jõu sinna, sest sõnad, mis ta viimaks kuuldavale tõi, olid nõrgad ja pragunenud, justkui oleksid need kusagil tee peal katki läinud.
„Ema… rääkis, kes mu isa oli,” sai ta viimaks suust välja.
Sebastianil tõmbus südame alt jääkülmaks. Selleks ei olnud ta valmis.
Selleks võimatuks hetkeks.
Mõtted tormasid ringi.
Anna ei saanud ju ometi tõtt rääkida? Varem oli ta keeldunud Sebastiani aitamast. Kas ta tõesti tegi seda nüüd?
„Kes see on?” suutis Sebastian viimaks küsida ning oli ka ise üllatunud, et tema hääl kõlas kõigest hoolimata tasakaalukalt ja väljendas loomulikku uudishimu.
„Kas tead, mida ta mulle näitas?” jätkas Vanja, otsekui poleks küsimust kuulnudki, aga natuke vähem jõulise häälega.
„Pole aimugi,” õnnestus Sebastianil kuuldavale tuua ning ta tundis samal ajal, et kõige hullem paanika annab järele. Ilmselt on ta ka seekord pääsenud. Vanja ei räägiks temaga, kui Anna oleks tõe päevavalgele toonud. Nii palju ta Vanjat tundis. Erinevalt temast endast ei olnud Vanja valetaja.
„Hauda. Ta näitas mulle ühte hauda.”
„Hauda?”
„Mhm. See mees on surnud. Anna ütles, et ta suri 1981. aastal. Tema nimi oli Hans Åke Andersson.”
„Hans Åke Andersson?”
Annat natuke imetledes püüdis Sebastian tekkinud uue olukorraga kohaneda. Annal õnnestus Vanjale isa anda ja too samal hetkel surnuks kuulutada. See oli loominguline tegu. Vanjale see ilmselt samasugust muljet ei avaldanud.
„Arvatavasti oli too lihtsalt keegi, kellega Anna kohtus, ja kui ta rasedaks jäi, ei tahtnud mees mingit vastutust võtta,” jätkas Vanja pead vangutades. „Kui Valdemar mängu tuli, siis otsustasid nad asjast mulle mitte rääkida.”
„Mitte kunagi?”
„Ei. Anna väidab, et tahtis mind kaitsta. Eriti siis, kui sugulasteta Hans Åke Andersson kaheksa kuud pärast minu sündimist suri.”
Vanja oli järsku vihase näoga. Tema jõud oli tagasi, energiat täis ei olnud üksnes silmad. Nüüd tundis Sebastian Vanja ära.
„Küllap ta arvab, et ma olen loll. Mitu kuud hiljem toob ta äkki lagedale niisuguse inimese,