ta ei oleks võinud seda kuramuse hauda siis varem näidata? Miks ta sellega mitu kuud venitas?”
„Ma ei tea,” kostis Sebastian ausalt.
„Aga mina tean. Sest see on üks kuramuse vale. Ta püüab lihtsalt… ust kinni panna. Sundida mind nendega rahu sõlmima.”
Sebastian oli vait. Ta ei teadnud päris hästi, missuguse strateegia peaks valima. Kas peaks Annat kaitsma? Aitama tal Vanja seda valet uskuma panna ja edasi minna või Vanja skepsisega nõustuma? Nende suhetesse veel ühe kiilu lööma? Mis pikas perspektiivis talle endale kasuks tuleks? Olukord oli keeruline, aga ta pidi valima. Vanja vangutas endamisi pead ja hingas sügava rahustava sõõmu.
„Ainus asi, mille puhul mulle üldse pähe tuleks neile andestama hakata, oleks see, et nad oleksid ausad. Lõpetaksid valetamise. Kas saad aru?”
Sebastian otsustas Vanjat toetada. See tundus parim. Sellega ostab ta aega. Ja mis peamine – usalduslikkust.
„Saan aru. See on kindlasti päris raske,” lausus Sebastian tundeliselt.
„Ma ei jaksa enam sinuga tülitseda,” lausus Vanja vaikselt ja vaatas Sebastianile veekalkvel silmadega avalalt otsa. „Ma ei jaksa terve maailmaga sõdida. See on võimatu.”
„Sul pole vaja minuga sõdida,” vastas Sebastian nii ettevaatlikult, kui oskas. Vanja noogutas nõrgalt ja vaatas talle siiralt ja paluvalt otsa.
„Siis pead sa ütlema, kas sinu käsi oli mängus, et Riddarstolpe mind FBI-sse ei soovitanud? Kas sina ajasid asjad nii kaugele, et ma läbi kukkusin?”
Sebastian pidi pingutama, et oma hämmingut mitte välja näidata. Kuidas nad jälle selleni jõudsid?
„Ma olen ju seda juba öelnud,” sõnas ta, et natuke aega võita ja ennast koguda.
„Ütle uuesti,” lausus Vanja ega pööranud temalt pilku. „Ausalt. Mul oleks kergem leppida sellega, et nii oli, kui sellega, et inimesed, kellest ma hoolin, mulle edasi valetavad.”
Sebastian vaatas talle otsa nii ausameelselt, kui suutis, ja püüdis näida sama siiras nagu Vanja mure. See tundus kerge, kuna mängus oli nii palju.
„Ei,” valetas ta ning avastas oma rõõmuks, et hetke tõsidus pani hääle kergelt murduma. „Ausõna, minul pole sellega mitte midagi pistmist.”
Ta pani tähele, kuidas Vanja välja hingas, kuidas tema õlad kergendustundest alla vajusid, ning uhkusetunne tegi tal südame soojaks. Kui fookus on õige, on ta õudselt hea valetaja. Arvatavasti oleks ta suutnud Vanja uskuma panna, et maakera on lapik.
„Ainuüksi see, et sina seda usud…” alustas ta kurva häälega, et oma valet lõplikult kinnistada, ent Vanja tõstis käe ja katkestas teda.
„Sul pole tarvis rohkem midagi öelda. Ma otsustan sind uskuda.”
Sebastian raputati äsjatärganud eneseimetlusest kähku üles. Mida Vanja ütles? Ta otsustas Sebastiani uskuda.
„Mida see tähendab?” küsis mees ehtsa uudishimuga.
„Täpipealt seda, mida ma ütlesin. Ma otsustan sind uskuda, sest mul on seda vaja.”
Sebastian vaatas oma tütart, kes tundus taas nutu lävel olevat. Kogu juhtunu juures vajas Vanja tõesti kedagi, ja ta valis tema. Et Vanja otsustas teda uskuda, ei tähendanud seda, et ta Sebastiani usaldaks. Ent Sebastian oletas, et kaugemale ei suuda Vanja minna. Nüüd tuleb temal tõestada, et Vanja tegi õige otsuse.
„Ma ei kavatse sulle pettumust valmistada,” lausus Sebastian.
„Olgu siis nii.” Vanja näole ilmus naeratus, ta astus sammukese ettepoole ja embas Sebastiani.
Hoidis tal tugevamini ja kauem ümbert kinni, kui Sebastian oleks eales julgenud loota.
Erik sai teada, et Jan Ceder istub koridori kaugemas otsas ühes hoone kahest ülekuulamisruumist. Neid nimetati nii, ruumideks, aga ta teadis, et ülekuulamised toimusid harva seal. Enamasti kasutati neid arenguvestlusteks, eraviisilisteks telefonikõnedeks, väiksemateks koosolekuteks ja mõnikord selleks, et seal silm korraks looja lasta.
Fredrika teatas, et kui nad Cederile järele läksid, ei paistnud too eriti hämmastunud ega üllatunud olevat. Ta ei saanud ka vihaseks ega ajanud sõrgu vastu. Oli täiesti vabatahtlikult kaasa tulnud. Nad ei olnud öelnud, miks nad temaga rääkida tahavad, ehkki ta oli mitu korda küsinud. Viitasid ainult sündmustele, milles nad tahtvat natuke selgust saada, aga üksikasjadesse ei laskunud. Fredrika oli ühte kausta kogunud materjali, mis neil Cederi kohta oli. Erikule tehtud koopia oli laual. Fredrika ütles lõpetuseks, et oli võtnud ühendust eeluurimise juhi prokurör Malin Åkerbladiga ning saanud läbiotsimisloa. Ta olevat kolleegid juba teele saatnud.
Erik noogutas pisut imetlevalt ja palus mõne minuti aega, et materjal läbi lugeda. Kas oleks võimalik saada sel ajal veidi kohvi, mis oleks natuke kuumem kui toatemperatuur? Ta sai teada, et vastus on „ei”. Selles majas mitte. Masin pidavat pärast nädalavahetust teenindusse minema.
Ilma kohvita jäänud, võttis Erik istet ja lõi õhukese kausta lahti.
Jan Ceder, sündinud 1961. Erikust viis aastat vanem. Elab Carlstenidest mõni kilomeeter eemal väiksemas majas oma vanematekodus. Saab alates aastast 2001 töövõimetuspensioni. Kaks korda abielus olnud ja lahutanud. Mõlemal korral tailannaga. Hetkel vallaline pärast seda, kui venelanna – kellest ta ilmselt ise rääkis kui „naisest, kelle ta kohale kutsus” – ta eelmise aasta jõulude ajal maha jättis; see juhtus ühe tüli järel, mis lõppes peksu ja politseile tehtud avaldusega, mis hiljem tagasi võeti.
Erik lehitses karistusregistri väljavõtet.
Mitu juhiloata sõitmist, purjuspäi roolis olemine, äravõetud juhiluba, LOB[1.] alusel kaks korda kinni peetud ja kainenema toimetatud, alkoholiseaduse rikkumine, puskariajamine, ähvardamine ja vägivald ametiisiku vastu, jahiseaduse rikkumine ja veel ühe endise naise avaldus väärkohtlemise kohta, mis samuti tagasi võeti.
Erik sulges kausta.
Alkohol ja impulsikontrolli puudumine.
Kindlasti on aeg Jan Cederiga rääkida.
Ta istus kühmuvajunult laua ääres, lihtne valge T-särk seljas ja kulunud teksased jalas. Oma lohkuvajunud raseerimata põskede, pesemist ja juuksurikätt vajavate punaste juuste ning veidi kongus nina juures kuiva naha alt paistvate peenikeste veresoonte tõttu nägi ta Eriku arvates vanem välja kui natuke üle viiekümne. Pisut punetavad silmad jälgisid ruumist lahkuvat mundris politseinikku. Erik ja Fredrika võtsid istet. Fredrika pani diktofoni käima. Luges esmalt sisse tänase kuupäeva, jätkas sellega, et tegemist on Jan Cederi ülekuulamisega, ning lõpetas selgitusega, et ruumis viibib ka kriminaalkomissar Erik Flodin. Seejärel jäi ta vait. Erik köhatas ja kohtas Cederi veidi väsinud pilku.
„Me tahame natuke perekond Carlstenist rääkida.”
Jan tõi kuuldavale sügava ja pealtnäha siira ohke.
„Mis ma siis nende jutu järgi jälle teinud olen?”
„Mis sa teinud oled?”
„Mitte midagi, aga see tüüp tuli siia ja võttis, kuidas seda nüüd öeldagi…” Ta tõstis kergelt väriseva käe. „Võttis minu kätelt proove ja tahtis mu jopet, särki ja kingi. Mis värk tegelikult on?”
Erik otsustas küsimusele mitte vastata. Veel mitte.
„Üleeile pärast ujumistundi ähvardasid sa Torsby ujula ees Carlstenide peret,” jätkas ta Cederilt pilku pööramata.
„Ma ei ähvardanud neid.”
Erik pöördus Fredrika poole, too avas laual oleva kausta.
„Nad pidavat…” Fredrika lappas õhukest paberihunnikut ja hakkas sõna-sõnalt lugema. „Kuradima hoolega peale passima, et keegi neist järgmise kuuli ette ei jääks.”
„See kõlab nagu ähvardus,” torkas Erik vahele.
Jan Ceder pööras pilgu Fredrikalt uuesti Erikule ja kehitas õlgu.
„Ma