asustatud piirkondadest lahkuda, siis see moodustabki Rootsi. Mets, mets ja ainult mets. Vanja ja Sebastian istusid tagumisel istmel. Teineteise kõrval. Torkeli meelest oli see kummaline. Kui ta neid viimati koos nägi, suhtus Vanja Sebastianisse üsna tõrjuvalt. Midagi pidi olema juhtunud.
Kõige ees, kus tavaliselt istus Ursula, oli hoopis nende pagas.
Järsku kuulis ta Sebastiani itsitamist. Paistis, et Vanja ütles midagi naljakat. Ursula koha peal on pagas, kuid Sebastian naerab, nagu poleks midagi olnud. Taas lõputut metsa vaadates oli Torkel veel rohkem ärritatud.
Mõnetunnise sõidu järel keerasid nad 62. teele, mis pidi viima neid otse Põhja-Värmlandi ja Torsbysse. Billy ei olnud seal kordagi käinud ja kahtlustas, et ükski teine autosviibija samuti mitte. Valla kodulehel kuulutati uhkelt, et Torsby on koht, kus Sven-Göran „Svennis” Eriksson ja Markus Berg esimest korda palli triblasid, ja et seal on Rootsi ainuke murdmaasuusatajatele mõeldud suusatunnel. Billy teadis Svennist peamiselt kõmulehtedest loetud naisseikluste kaudu, ent tal polnud aimugi, kes on Markus Berg, ja murdmaasuuskadega ei olnud ta kolmeteistkümnendast eluaastast saadik sõitnud.
„Ma tegin ainult nalja. Kallis, ma tegin nalja.”
Billyl olid need sõnad nii hästi meeles. Nad olid Jämtlandi tundrult leitud massihaua juhtumi ära lahendanud. Tema oli Charles Cederkvisti maha lasknud. Ühel hommikul oli ta Myle oma korteri võtmed andnud. Kui too teda kallistas ja sosistas, et järgmine samm on abiellumine. Maikuus. My oli näinud tema üllatunud ja ilmselt kohkunud ilmet. Ja siis oli My teda kallistanud.
„Ma tegin ainult nalja. Kallis, ma tegin nalja.”
Täpselt nii oli ta öelnud.
Sõna-sõnalt.
Aga kui My tuli kaks kuud hiljem 150 inimesest koosneva külaliste nimekirjaga ja küsis, kas Billy tahaks aidata tal seda natuke lühemaks teha, sai too aru, et maikuus peetavad pulmad pole enam nali, vaid lausa sulatõsi.
My.
Billy armastas teda. Selles oli ta kindel.
Kuid kõik käis nii kiiresti.
Jaanipäeval saaks nende tutvus aastaseks. Ja nad oleksid siis kuu aega abielus.
Võrreldes My kirgliku veendumusega, et nii on neile kahele õige, tundusid Billy katsed altari ette mineku tempot maha võtta viletsavõitu. Nende ühise tuleviku eitamine näis väiklane, otsekui ei armastaks ta Myd.
Billy armastas teda meeletult.
Kõike alates sellest, kui tulise pilguga My teda kõrvuti voodis lamades vaatas. Ta armastas seda, et kõike, mida My ette võttis, tegi ta hingega. Ta armastas seda, et My pani ta kasvama. Koos Myga tundis ta ennast maailma ainsa mehena ja inimesele, kes oli ennast alati kõrvaltvaatajana tundnud, oli see imeline elamus.
Niisiis andis ta järele, häbenes oma ettevaatlikkust.
Tõsi küll, ta ei olnud ennast kunagi näinud mehena, kes abielluks. Arvatavasti kummitas teda vanemate abielulahutus. Ta oli toona olnud üheksa-aastane, ja kui vanemad teda teineteise vastu välja mängisid, oli ta mitmel korral ennast neist täiskasvanumana tundnud. Ent peamiseks vastuväiteks oli siiski see, et asi käis liiga kähku. Temale see ei sobinud. Tema oli inimene, kes järele mõtles, struktureeris ja analüüsis, aga Myl oli vaja kogu aeg uusi peoruume otsida, uusi riideid proovida, uusi pulmakutseid kaaluda. Lõpuks oli Billy alla andnud, adunud, et nende ühine suurpäev on rohkem My kui tema asi. Et ta seisab taas pisut kõrval ja analüüsib, selle asemel, et täie hooga kaasa lüüa. Oli nagu oli. Ta veenis ennast, et talle see sobib. Ometi lootis ta, et Torsby mõrvad kiiresti lahendatakse, nii et ta saaks koju tagasi tulla ja koos Myga plaane pidada. Aga miski ei viidanud sellele. Terve perekond ära tapetud. Nagu ta aru sai, siis ainsa kahtlusaluse kohta nappis kindlaid tõendeid. Harilikult tundis ta ennast ülesannet täitma minnes keskendununa ja innukana, kuid nüüd lõhestununa. Justkui oleks ta ajutiselt vales kohas – kus ta ka ei oleks.
Ta püüdis neid mõtteid eemale peletada ja üksluisele teele keskenduda. Liiklus oli hõre ja kiirusemõõdik nihkunud tasakesi üle 140 kilomeetri tunnis. Billy vähendas omal algatusel natuke kiirust. Harilikult juhtis tema kiiruseületamisele esimesena tähelepanu Torkel, aga too oli kogu sõidu ajal vagusi istunud ja aknast välja vahtinud. Näis, et Torkel on viimase ajaga üksjagu vanemaks jäänud. Võib-olla polnudki see nii imelik, Ursulaga juhtunu oli ka Billyt vapustanud. Ursula oli Torkeli kõrval meeskonna juhtfiguur ja temast ei tunne puudust mitte üksnes Torkel, vaid terve rühm, eriti Billy ise. Tal oli vaja kogu tehnilisest poolest terviklikku pilti ja ta ei teadnud, kas on valmis üksinda selle tähtsa asja eest vastutama. Teatud mõttes oli rühm ühest silmast ilma jäänud.
Siiski ei paistnud nood kaks seal tagaistmel kuigi mures olevat. Billy heitis tahavaatepeeglis pilgu nende poole ja mõtles, et see on imelik. Kui ta viimati Vanjat nägi, oli too Sebastiani peale maruvihane ja veendunud, et mees püüab tema elu ära rikkuda.
Nüüd tundusid nad nagu kaks laagrisse sõitvat last.
Billy oli viimasel ajal üha rohkem veendunud, et Sebastiani pidevad katsed Vanjaga sõbraks saada tulenevad mingist varjatud plaanist. Kõik algas sellest, et nende esimesel kohtumisel Västeråsis oli Sebastian palunud tal kellegi Anna Erikssoni aadressi otsida. Anna Eriksson oli 1979. aasta detsembris Sebastiani emale kirjutanud ja Sebastianil oli vaja ta üles leida. Toona ei olnud Billy asja peale kuigi palju mõelnud, ent taipas hiljem, et Vanja ema nimi on Anna Eriksson. Järgmisel korral ilmus naise nimi välja võimalike mõrvaohvrite nimekirjas, keda ühendas tõik, et nad olid Sebastianiga maganud. Järelikult oli Sebastianil olnud armusuhe Vanja emaga ning Vanja oli sündinud 1980. aasta juulis, umbes seitse kuud pärast seda, kui too kiri kirjutati.
Aga lõplikule veendumusele, et Sebastian on Vanja isa, jõudis Billy siis, kui Vanja sai teada, et Valdemar seda ei ole.
Üks juhus oli liiast.
Mida enam Billy asja peale mõtles, seda enam kõik klappis. Sebastian ujus Vanjale külje alla niipea, kui võimalus avanes. Aga mitte kunagi seksuaalses mõttes. Billy oli Sebastiani teiste naiste ümber keerlemas näinud. Ta andis selgesti mõista. Selgesti mõista, mida ta tahab. Ta oli isegi Ursulaga tiiba ripsutanud. Aga Vanjaga mitte kunagi. Mitte kunagi. Ometi tahtis ta alati Vanja lähedal olla.
Järsku tundis Billy, et tal on vaja teada saada, kas see on õige. Sada protsenti. Ta ei saa tugeva kahtlusega ringi käia, ilma et ta selle vastu midagi ette võtaks.
Ta märkas, et kiirus on taas üle 140. Seekord vilistas ta sõidu aeglustamise peale. Ongi parem Torsbysse kohale jõuda ja tööga pihta hakata.
Kui nad vastavalt saadud juhtnööridele ära keerasid ja Bergebyvägen 22 maja taha parkisid, nägid nad maja ees kümnekonnast inimesest koosnevat salka. Kaamerate ja mikrofonide järgi mõistis Torkel, et tegemist on ajakirjanikega. Pealegi oli üks nägu talle tuttav. Axel Weber Expressenist. Nende pilgud kohtusid hetkeks, kui must minibuss avatud väravate poole keeras. Torkel jõudis märgata, et Axel astus pisut kõrvale ja torkas käe taskusse. Kümme sekundit hiljem helises Torkeli telefon. Ta vastas, öeldes lihtsalt „jah”.
„Kas te olete Torsbys,” asus Weber ilma teretamata kohe asja juurde.
„Ilmselt küll.”
„Mida sa siis selle perekonna mõrvamise kohta öelda oskad?”
„Mitte midagi.” Torkel lükkas ukse lahti ja ronis autost välja. Mõnus oli pärast teekonda konte sirutada, ehkki kõigil neljal oli olnud mugav istuda. Ta nägi, kuidas üks umbes viiekümneaastane mees tagauksest väljus ja kiirel sammul neile vastu tuli. „Ma pole veel isegi vastutava uurijaga kohtunud, nii et sul tuleb natuke oodata.”
„Aga sa võiksid ehk helistada, kui oled temaga kokku saanud?”
„Ei, seda ma küll ei või.” Torkel lõpetas kõne ja pistis telefoni taskusse, samal ajal kui majast väljunud mees nendeni jõudis.
„Erik Flodin, tere. Tore, et tulla saite.” Mees noogutas natuke nagu kõigile, kuid sirutas Torkelile käe.
„Torkel Höglund,” vastas Torkel mehe kätt surudes.
Ka teised