7a805y15aal58dfk8f9ap5f325ed2a0cb.jpg" alt="cover"/>
Originaali tiitel:
Stewart Ross
„Solve it like Sherlock”
Michael O’Mara Books Ltd
© Michael O’Mara Books Ltd, 2018
Illustratsioonid © Paul Collicutt
Inglise keelest tõlkinud Mall Pöial
Toimetanud Laura Nirgi
Kujundanud Siiri Timmerman
ISBN 978-9949-85-371-7
ISBN 978-9949-85-412-7 (epub)
Trükitud AS Printon trükikojas
www.tnp.ee
Pühendan oma vennale – teleoksjonite pidajale Charlie Rossile – ja tänan teda abi eest Kadunud Meistriteoste juures.
Sissejuhatus
Juhtumite hulk, millega Sherlock Holmes tegeles, on teadmata. Kahe peale kirjutasid doktor Watson ja kuulus detektiiv üles viiskümmend kuus lühijuttu ning veel neli täispikka romaani. Kuid „Üksildase jalgratturi seikluses” mainib doktor väga ammendavate märkmete tegemist sadade eraviisiliste uurimiste kohta, mida Holmes viis läbi aastatel 1894–1901.
Kujutlege seetõttu minu üllatust ja rõõmu, kui keegi tundmatu heategija jättis mu ukselävele suure pataka Watsoni originaaltekste, mis puudutasid paljusid juhtumeid, millest pole saanud ei romaani ega ka lühijuttu.
Mis pidin ma nendega peale hakkama? Kõigepealt kaalusin võimalust panna juhtumitest kokku uus raamat, säilitades originaali stiili niipalju kui võimalik. Sel mõttel polnud pikka iga. Olen igasuguste jäljenduste põhimõtteline vastane ja usun, et „Kogutud teostele” veel millegi lisamine võrduks pühaduseteotusega.
Oli võimalus avaldada märkmed toimetamata, samasuguses korrastamata vormis, nagu ma need leidsin, kuid siis oleks tulemus huvi pakkunud vaid õpetlastele ja paadunud holmesiaanidele. Lahendus, millele ma lõpuks jõudsin, tekkis arusaamast, et Sherlock Holmesi ajatu kütkestavus peitub suuresti naudingus, mida pakuvad lugejatele tema ebatavalised võimed kuritegude lahendamisel.
Holmesi edu peitus: a) tema märkimisväärses, täielikult arutlusel põhinevas järeldamisoskuses, ja b) tema arvutisarnases ajus hoiul olevas tohutus infohulgas. (Huvitaval kombel leidsin end märkmeid lugedes nõustuvat doktor Watsoni tähelepanekuga „Sarlakpunases kabinetis”: Holmesi teadmised olid nagu mõne puuduva lehega entsüklopeedia – seal leidus üllatavaid lünki.)
Vaatamata sellele kõrvalepõikele keskendub kahekümne viie uue juhtumi esitlus selles raamatus Holmesi maailmakuulsale võimele lahendada kuritegusid loogilise arutluse ja üldise eruditsiooni abil. Iga lugu on esitatud kahes osas. Jutustus raamatu algul sisaldab teavet, mida Holmes oma töö tegemiseks vajas. Watsoni märkmed, ehkki täielikud, ei sisalda rohkelt värvikaid üksikasju – näiteks Holmesi Baker Streetil asunud toa kirjeldust –, mida doktor kasutas, et juhtumitest saaksid detektiivijutud. Seega olen üldiselt vastu pannud kiusatusele ilustada objektiivset fakti väljamõeldistega. Laused, mis pärinevad sõna-sõnalt Watsoni märkmetest, on esile toodud tsitaatidena. Mujal oleme kasutanud tavalist nüüdisaegset keelt, kohandades seda vajaduse korral, sobitumaks ajastu ja olukorraga.
Niisiis kutsun teid kasutama Holmesi kuulsat tehnikat, et selgitada enda jaoks igas jutus välja tõendid ja lahendada neid kasutades mõistatus. Kui usute, et olete sellega hakkama saanud, minge raamatu lõppu. Sealt leiate kirjelduse, kuidas Holmes on fakte õigesti tõlgendades lahendanud kahekümne viiest mõistatusest kakskümmend neli.
Äkki õnnestub teil ka see üks? Soovin edu!
Stewart Ross
1.
Parun Galtüri mõistatus
Kuivõrd Sherlock Holmesi kuulsus levis üle maailma, tuli talle pidevalt kirju enam kui kaheteistkümne rahva esindajalt. Enamik kirju tuli eraisikutelt, kes otsisid abi mõne müstilise mõistatuse lahendamisel. Selle loo olemus, mille algne pealkirjavariant oli doktor Watsonil „Parun Galtüri seiklus”, oli pisut teistsugune. Siin polnud põhiline mitte Austria politsei suutmatus kuritegu lahendada, vaid parun Galtüri järjekindlad väited, et arreteeritud on vale mees.
Holmesi tähelepanu tõmbas juhtumile Interlakeni postmargiga kiri, mis jõudis Baker Streetile 25. veebruaril 1887. aastal. „Huvitav,” lausus Holmes Watsonile, kui ta ümbriku üles tõstis ning seda lähemalt uuris. „Te saate muidugi kortsunud paberi järgi aru, et see ümbrik on pärast postipanekut lahti aurutatud.” Detektiiv jätkas, et kiri kas sisaldab midagi poliitiliselt tähendusrikast või on selle kirjutanud keegi, kes on vanglas.
Muidugi oli tal õigus. Kirja oli kirjutanud Austria aadlik Frederich Hoffbilt, parun Galtür, kes viibis arreteerituna kuninglikus vanglas Interlakenis ja ootas kohut süüdistatuna mõrvas. Märkmeid, mis tegi Watson tema kirjast Holmesile – doktori sõnul kirjutatud ametlikus, üsna vanamoelises ning ülespuhutud inglise keeles –, on lihtne kokku võtta.
Parun oli arreteeritud noore aristokraadi Egmont von Wasptakkeri tapmise eest. Ta tunnistas, et tõendid tema vastu, ehkki kaudsed, on ülekaalukad. Ja siiski kinnitas mees „kõige auväärsemale ja kõrgemalt hinnatule detektiivide seas kõikvõimsa Jumala enese ja jumalaema, püha Maria nimel”, et ta pole selles kohutavas kuriteos süüdi.
Järgnevalt anuti kirjas, et inglane – paruni ainus lootus – võtaks kontakti Viini advokaadiga, kes süüalust kaitseb: sel mehel – „igati austusväärsel õigluseteenril” – on korraldus esitada Holmesile juhtumi kõik üksikasjad; juhtumi, mis „murrab mu südame ja on juba murdnud mu armastatud tütre Elizabethi oma”.
Holmes kaalus kirja sisu natuke aega hoolikalt ning jõudis kahele järeldusele. Esiteks, parun ei ole peaaegu kindlasti süüdi mõrvas, milles teda süüdistatakse – kui ta oleks tõepoolest süüdlane, ei paluks ta teeneid detektiivilt, kes on kuulus oma võime poolest paljastada tõde igal juhul. Teiseks, kuivõrd Holmes ei saanud raisata aega Austriasse reisimisele, otsustas ta, nautides juba ette tavatut väljakutset, tegeleda juhtumiga kirja teel. Watson väitis, et see pole võimalik, Holmes aga vedas temaga viie gini peale kihla, et on küll, ja mehed lõid käed.
Saanud Holmesilt vastava palve, saatis paruni Viini advokaat hiilgava viieteistkümne lehekülje pikkuse ülevaate mõrva ja sellega kaasnevate asjaolude kohta. Lühikeses lõigus kõige alguses teatas mees, et püüab olla täiesti objektiivne, nii et Londoni detektiiv ise näeks, kui absoluutselt ümberlükkamatud paistavad olevat tõendid tema kliendi vastu.
Paruni suguvõsa on elanud kõrvalises Austria külakeses Galtüris juba keiser Karl V aegadest. Neile kuulusid seal suured valdused ja neid peeti õiglasteks, isegi pisut isalikeks mõisnikeks. Paruni naine oli surnud kaheksateist aastat tagasi, varsti pärast nende ainsa tütre Elizabethi sündi. Frederich Hoffbilt ei olnud uuesti abiellunud, vaid pühendanud kogu oma hingesoojuse tütrele, kellest isa hoolsa, kuid armastava pilgu all oli kasvanud väga kaunis noor daam.
Eelmise, 1886. aasta suvel olid ühe paruni jahionnidest üürinud Viinist pärit noormehed – vennad, kes tahtsid seda kasutada baasina mägedes matkamisel. Ehkki nende nimed Holmesile midagi ei öelnud, selgitas advokaat, et need on Austrias suure kaaluga. George ja Egmont von Wasptakker on kaugelt sugulased valitseva Habsburgi dünastiaga, nad on rikkad, privilegeeritud ja harjunud oma tahtmist saama. Staatuse ja mõjukuse mõttes on nad ühest provintsiaadlikust mäekõrguselt üle. Advokaat tunnistas, et see ebavõrdsus muutis tema ülesande vaid keerukamaks.
Selle koha peal märkas Watson, et Holmes pomises midagi Magna Carta ja kõigi inimeste võrdsuse kohta seaduse ees.
Selleks ajaks, kui nende aeg Galtüris lõppema hakkas, olid George ja Egmont selgelt Elizabethi võlude kütke langenud ning veetsid hulga rohkem aega paruni lossi ümber luusides, kui mägedes matkates. Sügisel sai Elizabeth oma isa suureks pahameeleks mõlemalt noormehelt mitu kirja. Pisut enne jõule ilmusid mõlemad uuesti sinnakanti ja kui parun ütles, et jahionnid ei ole enam saadaval, võtsid nad toad kõrtsis, mis asus vaid neljasaja jardi kaugusel lossist. Nad väitsid, et tulid aina moekamaks muutuva spordiga tegelema ehk suusatama. Nagu advokaat kuiva irooniaga mõista andis,