Lahenda nagu Sherlock. Võrdle oma arutlusoskust maailma kuulsaima detektiivi omaga. Stewart Ross

on ka lugu, mis näitab, nagu me „Võhiklikkuse juhtumis” ära märgime, et Holmes on suurema lugemusega kui Watson „Sarlakpunases kabinetis” oletab.

      Probleem on esitatud lihtsalt.

      Oma põlvkonna suurimaks Shakespeare’i uurijaks peetud professor Algernon Thomas tapeti brutaalselt oma ruumides Gloucester College’is Oxfordis. Ta suri üheainsa osava torke tõttu, mis tehti terava esemega, mis läbistas vasaku silma ning tungis ajju.

      Laiba avastas kell 10.30 keegi üliõpilane, kes oli tulnud konsultatsioonile Bardi töödeldud Holinshedi kroonikate asjus [Holinshed – kroonik, kelle töid kasutas Shakespeare oma näidendite kirjutamisel; tlk]. Noormees leidis kivitrepilt õpetlase ruumidesse viiva ukse kergelt paokil olevat ja eeldades, et koputusele mittevastamise põhjus oli teadlase kõva kuulmine, mitte surm, lükkas ta ukse lahti ning piilus sisse. Professori surnukeha lebas selili, käed kõrval. Arst ütles, et see oli seal niiviisi lebanud vähemalt kaksteist tundi.

      Kolm punast plekki andsid tunnistust, et pärast mõrvarelva silmakoopast väljatõmbamist oli mõrvar üritanud selle surnud mehe särgi rinnaesisel puhtaks pühkida. Toas olnud esemetest pakkusid huvi tühi portveinipudel, poolik pudel sama jooki, kaks kristallist joogiklaasi, mille põhjas oli vaid paar tilka, ning avatud ja rebenenud köide Shakespeare’i näidendist „Henry VI”, II osa.

      Meile pole teada, mismoodi Holmes selle juhtumi lahendamise juurde sattus, aga me oletame, et keegi kogenematu uurija Oxfordshire’i politseijõududest, kohutatud ära Gloucester College’is valitsevast üleolevast õhkkonnast ja sealsetest ärritunud asjameestest, palus lihtsalt kuulsa Londoni detektiivi appi. Holmes, kes oli alati valmis vastu astuma pretensioonikusele ja oma seisuse rõhutamisele, nõustuski aitama. Ta saabus Oxfordi kell 10.53 ning lahkus kell 18.47, olles mõrva lahendanud.

      Sujuvalt oli Holmes kahtlusaluste ringi vähendanud kahe inimeseni. Esimene neist ja see, keda kolledžijuht oleks soovinud näha võllas rippumas, oli keevaline kahekümne ühe aastane prantslanna Hélène La Chaise, kelle tema kodanlastest vanemad olid kaheksateistkümne kuu eest saatnud Oxfordi pagendusse „inglise keelt täiustama”. Vanemad nimelt ei kiitnud heaks tütre armulugu väljapaistva Pariisi poliitikuga. Peagi nähti teda professor Thomase ruumidesse viivast kivitrepist elegantselt üles tippimas, sealjuures isegi eriti vaevumata end meesüliõpilaseks maskeerima. Kuus kuud pärast saabumist oli üldiselt, ehkki mitte avalikult teada, et punahuuleline, stiilselt rõivastatud prantslanna on professori armuke.