härra Thrieplandil reisil Inglismaale kaasas olid olnud. Grang oletas, et juveelid, mille väärtuseks hinnati 100 000 naela, on koos muu härra Thrieplandile kuuluvaga proua Thrieplandile üle antud, aga kuna Grang sellest midagi kuulnud ei olnud, palus ta proual nende kättesaamine kirjalikult kinnitada.
Lugenud seda kirja, läks proua Thriepland otseteed Sherlock Holmesi jutule. Watsoni kirjelduse järgi oli naine suur, muljetavaldav ja väga, väga tige tolle teise naise peale, keda proua kirjeldas kui riukalikku dingot, kes oli võrgutanud tema abikaasa ja mänginud teda, seaduslikku naist, et varastada kalliskivid.
Holmes kuulas kogu selle tiraadi ära, kuid ei kommenteerinud lugu kuidagi. Detektiiv küsis, kas proua Thrieplandil leidub ehk mingeid lahkunud abikaasale kuulunud isiklikke asju, millest võiks uurimisel kasu olla. Vastuseks näitas naine telegrammi, mille härra Thriepland oli saatnud tollele „varganäost lirvale” päeval, mil paarike Melbourne’ist teele asus. Selle oli leidnud koristaja paari kajutist voodi alt ning laevafirma oli selle üle andnud tõelisele proua Thrieplandile; naise sõnul näitas see sedel, kui suurel määral oli too isehakanu tema abikaasa oma mõju alla saanud. Armuke oli oma mesikõnega isegi pannud mehe kasutama „lapsikut ninnu-nännu hellitusnime”. Kuni selle ajani oli härra Thriepland alati nõudnud, et teda kutsutaks Edwardiks, mitte Teddyks.
Telegramm oli järgmine:
MINU ULAKAS VÄIKE KULLAKE PUNKT MILLINE SEIKLUS PUNKT OLLA SINUGA LAEVAPARDAL JA IGAVESTI KOOS PUNKT RÄÄGI MINUGA OMA SÄRAVAL PILGUL PUNKT MEIL ON HIILGAV TULEVIK PUNKT OLE ARMASTAV ABIELUNAINE JA JÄTA KÕIK MUU MINU HOOLEKS PUNKT SINU JUMALDAV TEDDY
Holmes luges telegrammi hoolikalt läbi. Teinud juhtumi kohta mõned märkmed ja küsinud proua Thrieplandilt kopsaka honorari, juhuks kui tal edu on, sõnas detektiiv, et teeb oma parima, aitamaks naisel talle kuuluv kätte saada. Ka hoiatas mees, et see võib aega võtta.
Watson pani Holmesi juurdlust puudutavad märkmed kirja viie pealkirja all. Esimene oli lihtsalt „Hatton Garden”. See tähendas, et Holmes oli hakatuseks pärinud kelleltki sõbralt, kes töötas Londoni kullasseppade kvartalis, kas mõne viimase kuu jooksul on ette tulnud mingeid kahtlasi liikumisi teemantide turul. Vastusest sai detektiiv teada, et „mingi koloniaalaktsendiga tüüp” oli uurinud võimaluste kohta müüa töötlemata teemante.
Teine pealkiri oli „Oriental and Colonial”, mis oli Adelaide Stari emafirma nimi. Nende peakontorist Great Portlandi tänaval lahkus Holmes kahe nimega, mida ta uskus kasulikuks osutuvat: kapten Jago Penprase ja doktor Hogwin E. Palfrey. Adelaide Stari peremees, kes oli sellel liinil töötanud kolmkümmend aastat, oli ametist lahkumas, et siirduda kodukanti Cornwalli. Palfrey oli arst, kes oli härra Thrieplandi eest tolle viimastel tundidel hoolitsenud. Ta ei töötanud selles laevafirmas pidevalt, kuid tuli asendajaks, kui laeva põhiarst ootamatult haigestus ning Melbourne’i pidi jääma.
„Kapten Penprase” oli kolmas pealkiri. Holmes sõitis rongiga Cornwalli ja kohtus vana merekaruga tema Newlyni sadama juures asuvas kodus. Kapten oli ikka veel ärritunud, et Oriental and Colonial oli laevale võtnud võltspassiga reisija ning valmis uurimist igal võimalikul moel abistama.
Jah, ta mäletas telegrammi, mis saabus reisijale, kes reisis proua Thrieplandi nime all. Ka mäletas ta, et tol õhtul oli härra Thriepland haigeks jäänud. Ta pidanuks koos oma oletatava naisega kapteni lauas õhtustama. Naine oli kella seitsme paiku sõna saatnud, et kuna abikaasa ei tunne end hästi, siis kahjuks ei ilmu kumbki neist õhtusöögile. Kella kümne ajal oli naine kutsunud laevaarsti ning paar minutit pärast keskööd oli tema abikaasa surnud. Kaptenit teavitati otsekohe. Abielupaari kajutisse sisenedes oli ta leidnud proua Thrieplandi toolil tasakesi nutmas. Stjuuardess oli naisele juua toonud ning üritanud teda lohutada.
Ka doktor Palfrey oli kohal. Ta rääkis kaptenile, et oli tulnud härra Thrieplandi juurde kell 22.05 ja leidnud patsiendi kannatavat tõsise seedehäire all. Arst oli teinud talle valuvaigistava morfiinisüsti ning pöördunud tagasi oma eluruumidesse. Läinud veidi enne südaööd tagasi, et olukorda kontrollida, leidis ta haige kahvatuna ning oksendamas. Arst tundis ära raske südamerabanduse sümptomid, kuid ei suutnud teda aidata. Varsti pärast seda härra Thriepland suri.
Eeskirjad nägid ette, et kõrgeim isik laeval peab arsti väljaöeldut kinnitama. Kui Penprase koolnukahvatul kehal pulssi katsus, leidis ta randme olevat „külma, elutu ja kuiva”. Suu ümber olid oksendamisjäljed.
Kapten meenutas, kuidas proua Thriepland oli kategooriliselt nõudnud, et abikaasa surnukeha merre maetaks. See oli naise sõnade järgi just see, mida ta oleks tahtnud. Veelgi enam – naine uskus, et kiire tseremoonia võiks aidata tal oma kaotusega leppida. Kibedalt nuuksudes väitis ta, et ei suuda taluda mõtet sõitmisest ühel laeval oma mehe surnukehaga, mis „kusagil seal all mädaneb”.
Paar päeva pärast tseremooniat tunnistas doktor Palfrey omavahelises vestluses kaptenile, et vahejuhtum oli teda sügavalt vapustanud. Kui olla ainus meditsiinitöötaja pardal, on vastutuskoorem määratu ja arst oli otsustanud Inglismaale saabudes firmast lahkuda ning hakata praktiseerima perearstina. Penprase ei olnud üllatunud. Ta oli leidnud, et Palfrey on „külm kala”, kes põrmugi ei sobi ookeanilaineri pardal käiva lustliku eluga.
Watson annab meile vestlusest Penprase’iga veel ühe infokillu. Kui laev Southamptonis maabus, keeldus vale proua Thriepland igasugusest abist ning läks omal jõul kaldale, kaasas vaid väike reisikott. Ta ei jätnud ka oma aadressi.
„Nancy Denne”, neljas Watsoni pealkirjadest, oli Thrieplandide kajutit teenindanud stjuuardess. Ka tema oli härra Thrieplandi surma tõttu endast väljas olnud, ehkki tunnistas, et oli mehe leidnud olevat „pisut matsliku”. Reisi lõppedes oli Nancy ettevõttest lahkunud, abiellunud oma ammuse kihlatu Herbert Denne’iga ja nüüd pidasid noored Portsmouthis väikest tubakapoodi.
Nancy Denne’i versioon juhtunust oli pea igas üksikasjas sarnane kapten Penprase’i omale. Tüdruk oli kauni punapäise naise, kes reisis kui proua Thriepland, leidnud olevat meeldiva, kuid pisut närvilise. Doktorit kirjeldas ta vaikse professionaalina, lisades, et mees kippus vahtima. Kui stjuuardess läks kella kümne paiku kajutisse vaatama, kuidas härra Thrieplandil läheb, lamas mees voodis, tema niinimetatud abikaasa istus tema paremal küljel ning hoidis mehe kätt. Haige mees oli oianud ja viibanud vaba käega Nancy poole. „Just nagu kutsuks mind endale lähemale,” meenutas neiu.
Mehe armuke – „me teame ju nüüd, et seda ta oli” – ütles, et tema abikaasa sonib, ja palus Nancyl doktor Palfrey kohale tuua. Nancy leidis doktori mandlimakroone söömast (ta mäletas selgelt nende lõhna) ning palus otsekohe härra Thrieplandile appi minna. Mees haaras koti, mis oli ukse kõrval laual pakitult valmis, ja järgnes tüdrukule esimese klassi kajutitesse viivale trepile.
Watsoni viies pealkiri oli „Doktor Palfrey”. Otsinud mehe aadressi meditsiinitöötajate registrist üles, saabus Holmes väikesesse Yorkshire’i linna, kus arst praktiseeris, ja leidis eest leina. Arsti abikaasa, kaunis punapäine naine, kes oli terve viimase kuu põdenud, oli kaks päeva varem siitilmast lahkunud. Matus pidi toimuma järgmisel päeval.
Holmes suundus otsejoones lähimasse politseijaoskonda. Võtnud endaga kaasa ühe politseiniku, läks ta seejärel kohaliku matusekorraldaja Herbert Braithwaite & Pojad kontorisse. Samal pärastlõunal toimusid läbiotsimised, mis kulmineerusid arreteerimisega.
Kümme päeva hiljem andis politsei kadunud teemandid proua Thrieplandile üle ja tema omakorda andis Sherlock Holmesile kopsaka tšeki.
Kuidas detektiiv selle välja teenis?
3.
Pussitatud šeikspiroloogi saladus
Watsoni märkmed sisaldavad mõningaid väga löövaid pealkirju. Tegelikult olid need pealkirjad ise niivõrd head, et mõnikord osutusid lood, mis järgnesid – pelgalt märkmete vormis –, isegi väikeseks pettumuseks. Sellised lookesed jõuavad avaldatud tööde hulka harva.
„Pussitatud šeikspiroloogi saladusega”