viis Anna mind ise Foot Lockerisse, sundis proovima viit paari tosse (lõpuks valisime üldtreeningutossud) ning nelja sorti dressipükse ja pluuse (Nike). Siis ostsime sööke ja jooke peoks, mille Anna tahtis MDashile korraldada. Ta ütles, et minu maja on selleks ainus sobiv koht.
Keskpäeva paiku oli MDash üks tuhande kuuesajast peatsest ameeriklasest, kes seisid staadionil, käsi Ameerikale truudust vandudes üles tõstetud: uued kodanikud, kes hoiavad ja kaitsevad põhiseadust, mis oli nüüd nende oma niisama palju kui USA presidendi oma. Steve Wong, Anna ja mina istusime tribüünil ja olime tunnistajaks, kuidas naturaliseeriti terve meretäis kõikvõimaliku nahatooniga sisserändajaid. Pilt oli ülev ja muutis meid tundeliseks – Annat kõige rohkem. Ta nuttis, nägu mu rinnale surutud.
„See on … nii … ilus,” nuuksus ta. „Taevas … ma armastan … seda maad.”
MDashi kolleegid Home Depot’s, kes said töölt ära tulla, kogunesid minu juurde hulga odavate Ameerika lippudega, mis olid ostetud töötaja allahindlusega. Steve Wong pani karaokemasina käima ja me sundisime MDashi laulma laule, mille tekstis oli sõna „Ameerika”. „American Woman”. „American Girl”. Beach Boysi „Spirit of America” räägib tegelikult autost, kuid me sundisime MDashi sellegipoolest seda ette kandma. Kasutasime Radio Flyeri käru jääkirstuna ja heiskasime kuuekesi, McDash kõige ees, neljakümne kaheksa tähega lipu, nagu oleksime merejalaväelased Iwo Jimal.
Pidu kestis kaua, kuni me jäime vaid neljakesi vaatama kuutõusu ja kuulama, kuidas lipp mastis laperdab. Olin just avanud käru jääsupist võetud uue õlle, kui Anna mul purgi käest ära võttis.
„Rahulikumalt, paikene,” ütles ta. „Sul läheb vaja kogu oma võimekust, niipea kui need kaks koju lähevad.”
Tund aega hiljem Steve Wong ja MDash lahkusid, uus Ameerika kodanik rõkkamas laulu „A Horse with No Name” (bändi America esituses). Niipea kui Steve’i auto sissesõiduteelt välja keeras, võttis Anna mu käe ja viis mu tagaõue. Ta pani padjad pehmele murule ja me lamasime seal, suudlesime ja siis, teate küll, panin ma oma võimed proovile.
NELJAS PÄEV
Anna jookseb alati, kui tal on võimalus suruda neljakümnesse
minutisse paar miili – see on harjumus, mille ta kavatses mullegi peale sundida. Ta viis mu ühele oma marsruudile, ülesmäge rajale, mis lookleb ümber Vista Pointi ja tagasi, ning käskis pihta hakata. Ta ise pani minu ees ajama, lubades tagasiteel kokku saada – ta teadis, et ma ei suuda ilma peal temaga sammu pidada.
Mina treenin siis, kui tuju on. Vahel sõidan oma vana kolmekäigulisega Starbucksi või mängin paar raundi taldrikugolfi (vanasti kuulusin liigasse). Sel hommikul lõõtsutasin kruusateel, Anna nii kaugel ees, et ma isegi ei näinud teda, jalad uusi tosse sisse kandmas (meeldetuletus: pool numbrit suuremad oleksid paremad). Veri kerkis ja langes mu kehas harjumatu raevuga, õlad ja kael tõmbusid pingule ja pea lõhkus valutada. Mööda Vista Pointi alla joostes plaksutas Anna käsi.
„Tubli poiss!” hüüdis ta minust möödudes. „Esimese korra kohta tubli!”
Pöördusin ja jooksin talle järele. „Mu reied on nagu tules!”
„Nad mässavad!” hüüdis Anna üle õla. „Aja jooksul annavad nad alla!”
Kuni ma duši all olin, tegi Anna mu köögis ümberkorraldusi. Tema meelest hoidsin ma potte ja kaasi valedes kappides ja miks oli mu nugade-kahvlite sahtel nõudepesumasinast nii kaugel? Ma ei osanud vastata. „Hakkame minema. Me ei tohi esimesse sukeldumistundi hiljaks jääda.”
Sukeldumiskool lõhnas kummiülikondade ja klooritud basseini järele. Täitsime paberid ning meile anti õpikud, tunniplaan ja võimalikud eksamiajad merel. Anna pani meid kirja pühapäevaks nelja nädala pärast ja reserveeris meile koikukohad laevale.
Läksime sööma Viva Verde salatikohvikusse, kus pakuti salatit salatilisandiga, ning pärast seda tahtsin minna koju päevauinakut tegema. Kuid Anna ütles, et tal on kodus mu abi vaja paari asja ümbertõstmiseks, mida ta oli tükk aega edasi lükanud. See ei olnud eriti tõsi, peaaegu vale. Tegelikult tahtis ta, et ma aitaksin tal panna uut tapeeti esikusse ja kodukontorisse, mis tähendas, et ma pidin ära tõstma ta arvuti, printeri, skännerid ja graafikavarustuse ning seejärel kogu pärastlõuna tema käske täitma.
Tol õhtul ma koju ei jõudnudki. Me sõime õhtust Anna juures – taimelasanjet köögiviljadega – ja vaatasime Netflixist filmi tarkadest naistest, kelle kallimad olid idioodid.
„Kuule, kullake,” ütles Anna. „See räägib ju meist!” Ta kihistas naerda ja sirutas käe mu pükstesse, ilma et oleks mind enne isegi suudelnud. Ma olin kas maailma kõige õnnelikum mees või mind kasutati ära. Pärast seda, kui Anna ka mind oma püksi lasi, ei olnud ma ikka veel kindel, kumba.
VIIES PÄEV
Anna pidi töötama oma kontoris. Tal on palgal neli asjalikku naist ja praktikant, kes on riskirühma kuuluv keskkoolitüdruk. Eelmisel aastal oli ta sõlminud lepingu õpikute kirjastajale kujunduse tegemiseks – see oli pidev töö, kuid niisama igav kui elatise teenimiseks tapeeti panna. Ütlesin, et lähen koju.
„Miks?” küsis tema. „Sul ei ole ju täna midagi teha.”
„Ma lähen jooksen veidi,” vastasin, mõeldes selle käigupealt välja.
„Tubli poiss,” rõõmustas Anna.
Läksin koju, panin tossud jalga ja sörkisin ümberkaudsetel tänavatel. Härra Moore, pensionil võmm, kelle aed on minu oma taga, nägi mind jooksmas ja hõikas: „Mis kurat sulle sisse on läinud?”
„Naine!” karjusin vastu ning see polnud üksnes tõsi, vaid mul oli hea tunne seda öelda. Kui mees mõtleb naisele ja ootab, et saaks talle öelda, et jooksis nelikümmend minutit – noh, semu, siis elab ta Kallima Territooriumil.
Jah. Mul oli kallim. Kallim muudab meest, alates trenniharjumustest kuni selleni, kuidas ta oma juukseid lõikab (mida Anna tegi kohe järgmisel päeval mu juuksuri juuresolekul) – need on muutused, mida ma vajasin. Armuadrenaliinist vallatud, jooksin kaugemale, kui mu keha suutis taluda.
Anna helistas just siis, kui olin lõunauinakust loobunud, sest mu sääremarjad olid kõvad nagu õllepurgid. Ta käskis mul minna oma nõelraviarsti juurde, ta pidi helistama ja kohe aja kinni panema.
East Valley Wellness Oasis asub maa-aluse parklaga ostukeskuses, mille kohal on kontoriruumid. Roolivõimendita Volkswageni bussiga parkla kaldteel aina ringi ja ringi allapoole tiirutamine nõudis füüsilist pingutust. Hoone arvukates liftides selgusele jõudmine vaevas aju päris ära. Kui ma viimaks kabineti 606-W üles leidsin, pidin täitma viie lehekülje pikkuse heaoluküsimustiku, istudes purskkaevu kõrval, mille elektripump tegi valjemat häält kui langev veejuga.
Kas te aktsepteerite visualiseerimist? Muidugi, miks mitte? Kas te olete avatud juhitud meditatsioonile? Ei kujuta ette, mis häda see võiks teha. Põhjendage, miks te ravi soovite. Palun olge konkreetne. Mu kallim ütles, et tooksin oma vaesed vabastamist igatsevad väsinud ja pinges jalalihased teie juurde.
Andsin vastused ära ja ootasin. Viimaks hüüdis valges kitlis mees mu nime ja viis mind raviruumi. Sellal kui mina end pesuväele koorisin, luges tema mu pabereid.
„Anna ütleb, et jalad teevad teile tüli?” küsis ta. Ta oli töötanud Annaga viimased kolm aastat.
„Jah,” vastasin. „Teiste mässavate lihaste seas ka sääremarjad.”
„Selle põhjal,” jätkas ta mu ankeedile koputades, „on Anna teie kallim.”
„Värske areng,” selgitasin.
„Edu sellega. Heitke kõhuli.” Kui ta nõelad sisse torkas, kirvendas kogu mu keha ja sääremarjad tõmblesid kontrollimatult. Enne ruumist lahkumist pani ta vanal CD-mängijal käima minu juhitava meditatsiooni. Kuulsin, kuidas naise hääl ütles, et ma tühjendaksin oma pea ja mõtleksin jõest. Üritasin seda pool tundi teha, tahtsin magama jääda, kuid ei saanud, sest mul olid nõelad kehas.
Anna