PÄEV
Anna oli pannud äratuskella helisema kolmveerand kuueks, sest tal oli vaja palju tehtud saada. Ta sundis ka mind üles tõusma, lubas mulle ühe tassi kohvi ja käskis siis jooksuriided selga tõmmata.
„Mu sääremarjad on ikka veel valusad,” vaidlesin vastu.
„Ainult sellepärast, et sa ütled endale, et need valutavad,” väitis Anna.
„Ma ei taha täna hommikul jooksma minna,” kurtsin.
„Pahasti küll.” Anna viskas mulle dressid.
Hommik oli külm ja udune. „Täiuslik jooksuilm,” teatas Anna. Ta sundis mind sealsamas sissesõiduteel jäljendama oma kaheteistminutist venituskava, pannes telefoni taimeri iga kolmekümne sekundi järel pinisema. Pidin hoidma kahtekümmet nelja positsiooni, millest igaüks venitas minu sees mõnd lihast või kõõlust ning pani mind nägu krimpsutama ja valjusti vanduma ning ajas pea ringi käima.
„Tubli poiss,” ütles Anna. Siis selgitas ta, millise marsruudi me minu kandis ette võtame, tema kaks korda, mina ühe. Kui ma härra Moore’i maja eest mööda jooksin, oli too eesmurult ajalehte võtmas.
„Kas see oli sinu naine? Kes minuti eest mööda jooksis?” hüüdis ta mulle. Hingeldasin nii tugevasti, et suutsin vaid noogutada. „Mida kuradit ta sinus küll näeb?”
Mõni minut hiljem tegi Anna mulle ringiga pähe ja andis möödudes mulle laksu vastu tagumikku. „Tubli poiss!”
Olin kodus duši all, kui ta minuga ühines. Me suudlesime ja puudutasime teineteist oma imelistest paikadest. Anna õpetas, kuidas ma peaksin ta selga küürima ning käskis mul lõuna ajal tema kontorisse minna, et saaksime oma sukeldumisõpikuga tegeleda. Mina ei olnud veel esimeste lehekülgedenigi jõudnud, kuid temal oli pool õpikut juba läbi töötatud. Ma ei kujuta ette, millal ta selleks aega leidis.
Pärastlõunal passisin Anna kontoris, vastasin valikküsimustele sukeldumisvarustuse ja kasutamise kohta, vaatasin pisut kinnisvarakuulutusi (nokitsen endiselt vahel sellega) ja üritasin lõbustada naisi, kes olid kummargil oma graafikatöö kohal. Tulemus null. Kogu selle aja pidas Anna pikka konverentskõnet ühe kliendiga Texasest Fort Worthist, kavandas uusi tiitellehti õpikusarjale, luges kolme projekti korrektuuri, aitas riskipraktikanti geomeetria kodutöös, sättis varudekapi ümber ning lõpetas teise poole sukeldumisülesannetest. Esimene tund oli meil alles ees.
Mitte et sel oleks tähtsust olnud. Me olime ainsad õpilased. Vaatasime videoid imelisest veealusest maailmast ja läksime siis basseini. Seisime madalamas otsas, samal ajal kui meie instruktor Vin selgitas meile kompaktse veealuse hingamisaparaadi iga juppi. See võttis hulk aega, peamiselt seetõttu, et Annal oli iga tüki kohta vähemalt viis küsimust. Viimaks lasi Vin meil regulaatori suhu panna, laskuda põlvili, nii et pea jäi vee alla, imeda sisse metalselt maitsevat suruõhku ja puhuda välja mulle. Tund lõppes veekatsega, milleks me ujusime kümme basseinipikkust. Anna asus ülesande kallale nagu olümpiasportlane ning oli mõne minutiga basseinist väljas kuivatamas. Mina ujusin rahulikult rinnuli ja lõpetasin kahe osalejaga võitluse pikalt teisena.
Pärast sõitsime East Village’i Market Malli, et saada Ye Olde Sweet Shoppe’is kokku Steve Wongi ja MDashiga ning juua piimakokteile. Anna võttis väikese topsi suhkru- ja piimavaba jogurtit ehtsa kaneeliga. Istudes ja süües pistis Anna mulle käe pihku, see lembusemärk ei jäänud märkamata.
Õhtul voodis tegeles Anna oma une-eelse iPadi-kerimisega, kui mina sain sõnumi Steve Wongilt.
SWong: Mis, sa põrutad A-d???
Toksisin vastuse.
Moonwalker7: Mis see sinu asi on?
SWong: Jah/Ei?
Moonwalker7: :)
SWong: Soe oled peast??????
Moonwalker7: ???
Siis ühines jutuajamisega MDash.
FACEOFAMERICA: ?
Moonwalker7: Mind võrgutati.
FACEOFAMERICA: „Kui kokad kepivad, läheb hautis kõrbema”
Moonwalker7: Kes seda ütleb? Küla šamaan?
FACEOFAMERICA: „Kui treenerid kepivad, saab meeskond kaotuse” Vince Lombardi
Ja nii see kestis. Steve Wong ja MDash ei uskunud, et Annast ja minust võiks midagi head tulla. Pahasti küll! Selsamal ööl olime Annaga lõbujanus asja kallal nagu hautisekokad Wisconsinis Green Bays.
SEITSMES PÄEV
„Kas me peaksime oma suhtest rääkima?”
Seda küsisin mina. Seisin Anna kööginurgas, just duši alt tulnud, vaid käterätt ümber, ja surusin oma hommikuse eliksiiri saamiseks alla tema Šveitsi presskannu sõela. Anna oli olnud poolteist tundi üleval ja juba jooksuriietes. Minu tossud olid õnneks minu juures, nii et treening maratoniks jäi ära.
„Kas sa tahaksid meie suhtest rääkida?” küsis Anna, pühkides ära paar kohvikübet, mis olid kukkunud tema laitmatult puhtale kapipealsele.
„Kas me oleme teema?” küsisin.
„Mis sa ise arvad?” küsis Anna vastu.
„Kas sa mõtled minust kui oma kallimast?”
„Kas sina mõtled minust kui oma kallimast?”
„Kas üks meist esineb avaldusega?”
„Kust mina seda teadma peaksin?”
Istusin ja rüüpasin sõõmu kohvi, mis oli liiga kange. „Kas ma saaksin veidi piima?” küsisin.
„Kas sa arvad, et see saast on sulle hea?” Anna ulatas mulle väikese pudeli säilitusaineteta mandlipiima, sellist, mis tuleb ära kasutada paari päevaga, mida müüakse piima nime all, kuid mis on tegelikult vedeldatud pähkel.
„Kas sa võiksid osta pärispiima, et ma saaksin seda kohvi peale panna?”
„Miks sa nii nõudlik oled?”
„Kas piima küsimine on nõudlikkus?”
Anna naeratas ja võttis mu näo käte vahele. „Kas sa arvad, et oled minu jaoks see õige?”
Ta suudles mind. Pidin juba tegema avalduse, kuid Anna istus mulle sülle ja harutas rätiku mu ümbert lahti. Sel hommikul ta jooksma ei jõudnudki.
PÄEVAD 8–14
Anna kallimaks olemine oli nagu mereväe eriüksuse väljaõpe, kui töötad samal ajal tornaadohooajal Oklahoma Panhandle’is Amazoni laos. Iga päev ja iga hetk toimus midagi. Minu kella poole kolmesed lõunauinakud olid jäänud minevikku.
Tegin korrapäraselt trenni: mitte ainult hommikujooksud, vaid ka ujumine sukeldumistunnis, joogavenitused, mis pikenesid poo-lele tunnile, ning Annaga koos spinningutrenn palavas ruumis, mis oli nii kurnav, et ajas oksele. Meie tegemiste hulk ajas hulluks ning need ei tulnud kunagi mingist nimekirjast ega ostuabiäpist, vaid olid kõik hetkevälgatused. See oli lõputu. Kui Anna ei teinud tööd, trenni ega tuuseldanud mind voodis, tegi ta midagi muud, otsis midagi, küsis näha, mis on kaupluse tagaruumis, sõitis läbi linna oksjonile või läks Home Depot’sse, et küsida Steve Wongilt lihvimismasina kohta, sest minu tagaaia männipuidust laua pind vajas silumist. Kõik päevad – päev otsa – veetsin tema käske täites, mille hulka kuulus ka täpne autojuhtimisõpetus.
„Järgmisest vasakule. Ära mine sealtkaudu. Keera Webster Ave-nuele. Miks sa praegu paremale keerad? Ära sõida koolist mööda! Kell on peaaegu kolm! Lapsed hakkavad just välja tulema!”
Ta organiseeris Steve Wongile, MDashile ja mulle kaljuronimise demonstratsiooni äsja avatud seikluskaupade ostukeskuses, kus oli ronimissein ja siseruumides kärestikuline jõgi kanuuga kärestikus sõitmise demonstreerimiseks, samuti langevarjuhüpete simulatsioon – hiigelventilaator, mis puhus nii tugevasti kambris üles, et simuleeris kiivriga klientidele vabalangemist. Kas mul tarvitseb öelda, et meie neljakesi tegime ühe õhtuga neid kõiki. Olime seal kuni