asi?” küsisin mina.
„Sina ja Anna. Istuvad puu otsas. S-U-U-D-L-E-V-A-D.”
„Kas sa pead ikka vastu?” uuris Steve Wong. „Sa paistad kurnatud.”
„Ma tegin just äsja libalangevarjuhüpet.”
MDash viskas pooliku proteiinitahvli prügikasti. „Varem ma vaatasin sind ja mõtlesin: sellel tüübil on kõik paigas. Tal on väike armas maja kena tagahooviga, ta ei tööta kellegi teise heaks peale iseenda. Ta võiks oma kella ära visata, sest ta ei pea kunagi kuskil olema. Minu jaoks olid sa selline Ameerika, kus ma loodan elada. Nüüd sörgid sa proua ülemuse sabas. Paraku.”
„Kas tõesti?” küsisin. „Paraku?”
„Jutusta talle seda lugu, mida sa mulle rääkisid,” ütles Steve.
„Veel midagi, mida külašamaan sulle õpetas?” uurisin.
„Tegelikult küla inglise keele õpetaja,” vastas MDash. „Ümber maailma seilamiseks vajab laev vaid purje, rooliratast, kompassi ja kella.”
„Targad sõnad merepiirita maa kohta,” tähendasin. MDash kasvas üles Sahara-taguses Aafrikas.
„Anna on kompass,” selgitas MDash. „Sina oled kell, aga sa sead aega tema järgi, mis tähendab, et sa käid maha. Su osutid on õigel kohal vaid kaks korda päevas. Me ei tea kunagi oma pikkuskraadi.”
„Kas sa oled kindel, et Anna ei ole puri?” küsisin. „Miks ei võiks mina olla rooliratas ja Steve kompass? Ma ei saa sellest analoogiast aru.”
„Las ma seletan sulle keeles, millest sa aru saad,” sekkus Steve. „Me oleme nagu telesaade, kus on erinevad osalised. Aafrika sell on tema, asiaat olen mina. Segavereline valge oled sina. Tugev otsusekindel naine, kes ei lase kunagi mehel ennast kujundada, on Anna. Sinu ja tema paariminek on nagu süžeeliin üheteistkümnendast hooajast, kui telekanal püüab meid eetris hoida.”
Vaatasin MDashi poole. „Kas sina saad sellest popkultuuri metafoorist aru?”
„Tuumast. Mul on kaabel.”
„Meie neli,” selgitas Steve, „oleme täiuslik ruut. See, kui sina Annaga voodisse hüppad, ajab meie geomeetria sassi.”
„Kuidas?”
„Ta paneb meie elus asju juhtuma. Sa vaata meid. On peaaegu südaöö ja meie kõlgume ja sõuame ja hüppame langevarjuga katuse all. Ma ei teeks tööpäeva õhtul ilmaski midagi säärast. Anna on meie katalüsaator.”
„Te olete kasutanud purjekaid, telesarju, geomeetriat ja keemiat näitamaks, miks ma ei tohiks Annaga käia. Ja ma ei saa ikka veel aru.”
„Mina ennustan pisaraid,” ütles MDash. „Annale, sulle, meile kõigile. Meie silmist purskuvaid pisaraid.”
„Kuulge,” ütlesin ma ja lükkasin eemale proteiiniküpsise, mis maitses tegelikult nagu päris küpsis. „Minu ja mu tüdruku vahel juhtub üks järgmistest asjadest. Jah, tüdruku.” Heitsin vargsi pilgu Anna poole. Ta oli kaugel eemal ja lobises töötajaga, kes seisis leti taga, mille kohal oli silt: INVESTEERI SEIKLUSSE! „Esimene. Me abiellume, saame lapsed ja teie hakkate nende ristiisadeks. Teine. Me läheme lahku, demonstreerime avalikult haiget saamist ja pillume vastastikku süüdistusi. Teie mõlemad peate valima poole: jääma semudeks minuga või minema vastu kehtivatele sooreeglitele ja jääma sõpradeks naisega. Kolmas. Ta kohtab kedagi teist ja jätab mu maha. Minust saab melanhoolne luuser ja ärge öelge, et seda ma juba olen. Neljas. Meie teed lähevad lahku, kuid me otsustame jääda sõpradeks, nagu võib näha televisioonis. Mulle jäävad mälestused libakaljuronimisest ja kõigest muust ning parimast seksist, mis mulle eales on osaks saanud. Me ei saa nende variantide vahel otsustada, sest me oleme kõik täiskasvanud poisid. Ja tunnistage endale – kui Anna tahaks ameleda teiega nagu praegu minuga, oleksite mõlemad hakkamas.”
„Ja sina oleksid see, kes ennustaks pisaraid,” sõnas Steve Wong.
Just siis tuli Anna tagasi, lehvitades paksu läikiva brošüüriga, lai naeratus näol. „Nii, poisid,” teatas ta. „Me läheme Antarktikasse!”
VIIETEISTKÜMNES PÄEV
„Me vajame korralikku varustust.” Anna solgutas tassis Rainbow Tea Company värsket teekotti. Ta oli jooksuriietes, mina tõmbasin tosse jalga. „Pikk aluspesu. Parkad ja koorikjoped. Fliisid. Veekindlad saapad. Kõnnikepid.”
„Kindad,” lisasin mina. „Mütsid.” Antarktika-reisini oli kolm kuud, palju ajavööndeid ja tuhandeid miile ning Anna oli juba täielikus planeerimisolekus. „Kas lõunapoolusel ei ole mitte suvi?” küsisin.
„Me ei jõua poolusele. Võib-olla lõunapolaarjooneni, aga ainult siis, kui ilm ja mereolud on soodsad. Igal juhul saame kõvasti jääd ja tuult.”
Läksime välja, et teha minu eesmurul nelikümmend viis minutit venitusi ning saada koera- ja kobraasendis hommikukastest märjaks. Pinn. Taimer käivitus ja ma kummardusin, üritades laubaga põlvi puudutada. Ebatõenäoline.
Anna suutis ennast kokku panna nagu kaardilauda. „Kas sa tead,” ütles ta, „et Apollo astronaudid käisid Antarktikas vulkaane uurimas?” Anna teadis minu vaimustust kõige suhtes, mis puudutab astronaute. Kuid ta ei teadnud, kui põhjalikult ma seda värki tunnen.
„Nad treenisid Islandil, noor daam. Kui mõni astronaut käiski lõunapoolusel, siis ammu pärast seda, kui nad inimkonna ajaloo muutmisest ja NASA kosmoselaevades surmaga peitusemängimisest erru jäid.” Pinn. Püüdsin sirutada ja haarata oma pahkluudest, mis mu vaesed sääremarjad põlema pani.
„Me läheme vaatama pingviine ja vaalu ja teadusjaamu,” ütles Anna. „Ja B15K-d.”
„Mis on B15K?”
„Manhattani suurune jäämägi, nii suur, et seda jälgitakse satelliidilt. Murdus 2003. aastal Rossi šelfiliustiku küljest ja liigub iseseisvalt vastupäeva ümber Antarktika. Kui ilma on, võime tellida kopteri ja sellel maanduda!”
Pinn. See oli viimane harjutus. Anna pani jooksu. Mina püüdsin temaga sammu pidada, kuid see polnud võimalik, igatahes mitte praegu, kui ta oli B15K-st säärases elevuses.
Kui ma härra Moore’i majast mööda sörkisin, istus ta parajasti autosse, termostass käes. „Su kallim jooksis hetk tagasi mööda. Ta lidus nagu tulejutt.”
Pärast dušši ja hommikueinet, milleks oli avokaado röstitud speltasaial, võttis Anna lihvimismasina, mille ta oli Steve Wongilt ostnud, ja asus mu piknikulauda lihvima. Läksin talle liivapaberiga appi.
„Kui oled selle korralikult ära lihvinud, tuleb laud üle värvida. Kas sul värvi on?” Oli. „See peaks sul täna õhtuks valmis saama. Siis tuled minu juurde. Sööme õhtust ja seksime.” Sobib, just nii ma ennast tundsin. „Ma pean nüüd tööle minema.” Enne lahkumist osutas Anna puust asjadele, mis vajasid samuti lihvimist ja värvi – pink, köögi tagauks ja vana kuur, kus ma hoidsin oma muruniidukit ja spordivarustust. Ülejäänud päeva veetsin tööd rassides.
Olin higine, tolmune ja värvipritsmeid täis, kui Anna mulle sõnumi saatis.
AnnaGraphicControl: lõuna kell 15
Jõudsin poole tunniga tema juurde, kuid pidin enne sööki duši all käima. Sõime elutoas – käes hiigelsuured kausitäied Vietnami pho’d – ning vaatasime Blue-ray’lt kaht osa dokumentaalsarjast „Meie külmunud Maa”. Saime enam kui kolme tunni jooksul teada kõik valjaspingviinidest ja krabihüljestest, kes elavad ainult … Mis te ise arvate, millises meie planeedi osas?
Vajusin magama, enne kui me seksini jõudsime.
KUUETEISTKÜMNES PÄEV
Anna oli mulle ütlemata kokku leppinud varahommikuse sukeldumistunni.
Vin lasi meil täies varustuses – paagid, raskusvööd ja puha – põlvitada basseini sügavamas otsas. Me pidime kogu kraami, kaasa arvatud maskid, ära võtma, hinge kinni hoidma ja kõik uuesti tagasi panema.