mis ta meelekohtade juures olla võib, on hoolikalt varjatud. Billy hoolitseb oma välimuse eest samasuguse hoolega nagu müügisaali eest.
„Mis lahti on, Annie?“ Ta räägib õrnalt, nagu ta alati rääkis, kui ma kukkusin või kui mul oli mänguväljakul kaklus. „Raske päev? Ma olen ise ka täna liimist lahti. Ausalt öeldes ootan, et see päev läbi saaks. Aastapäevad, mis? Mälestusi täis.“ Tema järskuse all on haavatavus, mis sunnib mind tõotama, et veedan temaga rohkem aega. Mul oli kombeks kogu aeg müügisaalis käia, aga pärast ema ja isa surma olen ma otsinud vabandusi, isegi enda jaoks. Ma olen liiga hõivatud, Ella on liiga väike, ilm on liiga halb … tõde on, et siin olemine teeb haiget.
„Tule homme õhtust sööma.“
Billy kõhkleb.
„Palun?“
„Muidugi. See oleks kena.“
Billy kontori ja müügisaali vaheline klaas paistab läbi vaid ühelt poolt, ja teisel pool klaasi näen ma, kuidas üks müügimeestest kliendiga käed lööb. Ta vaatab kontori poole, lootes, et suur boss pealt vaatab. Billy noogutab tunnustavalt, teeb mõttes märkmeid järgmiseks hindamiseks. Ma vaatan teda, püüdes temast aru saada, püüdes ta mõtteid lugeda.
Müük on olnud aeglane. Isa oli liikumapanev jõud ja tema surm mõjus onu Billyle raskelt. Kui ka ema läks, oli hetk, mil ma arvasin, et onu kukub kokku.
Ma olin hiljuti teada saanud, et Ella on tulemas, ja ma olin tulnud müügisaali onu Billyt vaatama, aga leidsin eest segamini koha. Kabinet oli tühi ja ooteruumi madalad lauad olid täis ühekordseid kohvitopse. Kliendid käisid eesõuel olevate autode vahel ringi omapäi. Sees oli Kevin – punase juuksepahmakaga suhteliselt uus müügikonsultant – leti peal kummargil ja flirtis administraatoriga, agentuurist palgatud ajutise töötajaga, kes oli alustanud nädal pärast jõule.
„Aga kus on boss?“
Kevin kehitas õlgu. „Ta ei tulnud täna kohale.“
„Ja teil ei tulnud pähe mõtet, et võiks talle helistada?“
Autos teel Billy kodu poole ignoreerisin ma rinnus tõusvat paanikat. Ta oli vaid vaba päeva võtnud, ei midagi muud. Ta ei olnud ära läinud. Ta ei teeks seda mulle.
Ma helistasin kella. Tagusin vastu ust. Ja just siis, kui ma sobrasin oma kotis, et leida mobiili, suu juba moodustamas sõnu, mis nii tuttavad mu vanemate juhtumi ajast – on põhjust karta elu pärast –, avas Billy ukse.
Peened punased jooned katsid ta silmavalgeid. Ta särk oli eest lahti, tema ülikonnapintsak oli nii kortsus, et ma sain aru, et ta oli sellega maganud. Mind tabas alkoholipahvakas, ja ma lootsin, et see oli eelmisest õhtust, mitte sellest hommikust.
„Kes poodi juhatab, onu Billy?“
Ta jõllitas minust mööda tänavale, kus vanem paar aeglaselt edasi liikus, ratastega poekotti järel vedades.
„Ma ei suuda seda teha. Ma ei suuda seal olla.“
Ma tundsin vihahoogu. Kas ta arvab, et mina ei taha alla anda? Kas ta arvab, et tema on ainus, kel on raske?
Maja sees oli segadus. Elutoa klaasist kohvilauda kattis mustusekiht. Köögi tööpinnad olid kaetud mustade taldrikutega, külmikus polnud midagi peale pooltühja valge veini pudeli. Ei olnud ebatavaline, et selles majas polnud korralikku toitu – onu Billy arust oli väljas söömine üks vallaliseelu põhihüvesid –, aga siin ei olnud ka piima, ei olnud leiba. Mitte midagi ei olnud.
Ma varjasin oma šokki. Panin taldrikud valamusse, pühkisin tööpinnad puhtaks ja korjasin posti esikupõrandalt kokku.
Ta naeratas mulle väsinult. „Sa oled hea tüdruk, Annie.“
„Pesuga pead ise hakkama saama – mina sinu aluspükse ei pese.“ Mu viha oli lahtunud. See ei olnud Billy süü. See polnud kellegi süü.
„Mul on kahju.“
„Ma tean.“ Ma kallistasin teda. „Aga sa pead tagasi tööle minema, Billy. Seal on vaid lapsed.“
„Ma pole kindel, kas on üldse mõtet. Eile käis kohal kuus klienti, kõik vaid rehvikoputajad.“
„Rehvikoputajad on lihtsalt ostjad, kes seda ise veel ei tea.“ Isa lemmikfraas tõi mulle klimbi kurku. Billy pigistas mu käsivart.
„Ta oli nii uhke sinu üle.“
„Ta oli sinu üle ka uhke. Uhke selle üle, mida te kaks äris saavutanud olite.“ Ma tegin hetkeks pausi. „Ära reeda teda.“
Billy jõudis töö juurde lõunaks, surus Kevinile ora tagumikku ja pani pudeli šampanjat välja sellele, kes esimesena midagi maha müüb. Ma teadsin, et on vaja rohkemat kui pudel šampust, et Johnsoni Auto taas tasakaalu saada, aga vähemalt oli Billy jälle tüüri juures.
See oli isa, kes lasi salongi toonitud klaasi paigutada. Mõni nädal pärast seda, kui vanaisa pensionile jäi, ning Billy ja isa kolisid kabinetti, mille kummaski otsas oli laud.
„Hoiab neid valvel.“
„Pigem hoiab see neid selle eest, et nad tabavad teid uinakut tegemast.“ Ema nägi Johnsoni-poisse läbi. Oli alati näinud.
Billy tähelepanu on jälle minul. „Ma mõtlesin, et see su mees on tänase päeva vabaks võtnud.“
„Ta on Mark, mitte see mees. Sa oleksid võinud talle võimaluse anda.“
„Küll ma annan. Kohe, kui ta on sinust ausa naise teinud.“
„Praegu ei ole viiekümnendad, Billy.“
„Kena küll, jätta sind täna üksi.“
„Ta pakkus, et jääb koju. Ma ütlesin, et saan hakkama.“
„Muidugi.“
„Ma saingi. Kuni see saabus.“ Ma õngitsen Ella vankri alt kaardi ja annan selle Billy kätte. Ma jälgin ta nägu, kui ta uurib õnnitlust ja hoolikalt trükitud sõnumit, mis on kaardi sisse kleebitud. Pikk paus, ja siis paneb ta kaardi tagasi ümbrikku. Ta lõualihased tõmbuvad pingule.
„Haiged värdjad.“ Enne kui ma teda takistada jõuan, on ta kaardi kaheks rebinud, ja siis uuesti kaheks.
„Mida sa teed?“ Ma kargan toolilt püsti ja krahman kaarditükid enda kätte. „Me peame need politseisse viima.“
„Politseisse?“
„Paku uuesti. See on sõnum. Nad vihjavad, et ema lükati. Võib-olla ka isa.“
„Annie, mu armas. Me oleme seda sadu kordi arutanud. Sa ei usu ometi tõemeeli, et su vanemad tapeti?“
„Usun.“ Mu alahuul väriseb ja ma surun suu hetkeks kokku, et säilitada mingitki kontrolli. „Jah, usun. Ma olen alati mõelnud, et midagi on valesti. Ma pole kunagi arvanud, et kumbki neist on võimeline enesetapuks, kõige vähem ema, kui ta teadis, kuidas isa surm meile kõigile mõjus. Ja nüüd …“
„Keegi keerutab sitta kokku, Annie! Keegi ennast täis pasapea, kelle arust on naljakas nekroloogides näpuga järge ajada ja leinavaid perekondi üles keerata. Nagu need sitapead, kes uurivad matuste aegu, et teada, millal minna sisse murdma. Ilmselt saatsid nad korraga tosin samasugust.“ Kuigi ma tean, et kaardi saatja on ta vihaseks ajanud, on mul tunne, nagu oleks viha minule suunatud. Ma ajan end sirgu.
„Sel juhul on mul veelgi rohkem põhjust minna politseisse. Nii saavad nad välja uurida, kes selle saatis.“ Mu toon on kaitsev. Valida on kas see või pisaratesse purskumine.
„Meie perel pole kunagi olnud kombeks politseisse joosta. Me oleme harjunud ise oma probleeme lahendama.“
„„Probleeme“?“ Ma ei saa aru, miks on onu Billy nii nürimeelne. Kas ta siis ei näe, et see muudab kõike? „See ei ole probleem, Billy. See ei ole mingi vaidlus, mida sa kõrtsi taga lahendad. See võib olla mõrv. Ja mulle läheb korda, mis mu emaga juhtus, isegi kui sulle ei lähe.“ Liiga hilja saan sõnasabast kinni. Billy keerab selja, aga ma jõuan näha valu tema näol. Ma seisan mõnda aega abitult,