et Sue Hernandez pani käpa peale nägusatele tüdrukutele, kes olid töö otsinguil Saint John’si sõitnud, ning talle tundusid need kõlakad täiesti põhjendatud.
Saali astus mitu neidu, kes võtsid istet potentsiaalsete klientide juures. Chrisi pilk peatus neil, kui ta tõmbas taskust välja väikese karbi peente sigaritega. Läitnud neist ühe, viskas ta tühja tikutopsi tuhatoosi. Kõik tütarlapsed olid väga noored, paljusid võis pidada isegi kaunitarideks. Nende seast tundis Chris eksimatult ära paar ameeriklast ja isegi eurooplast, lõviosa aga olid siiski kohalikud, kes olid varase abielu alternatiivi ning parema elu otsinguil juhuslikult sadamasse sattunud. Chris surus kaastunde endas maha – ta ei olnud ju selleks siia tulnud.
“Kas keegi on teile juba silma hakanud, senjoor?” küsis klaasi õllega naasnud Gonzalo.
“Veel mitte,” vastas Chris külmalt, koputades sigari küljest tuhka lahti. “Ära muretse, kui see juhtub, annan sulle kohe teada.”
“Kuidas soovite, senjoor,” vastas Gonzalo õlgu kehitades. Seejärel osutas ta seina poole, kust paistis võlvitud vahekäik. “Meil on eraldi toad – väga privaatsed – , kus tüdrukud võivad ainult teile tantsida. Võin korraldada. Lisatasu eest loomulikult.”
“Või veel,” lausus Chris hämmeldust teeseldes. “Aga hea küll, jätan meelde.”
Õlu osutus üllatavalt heaks ja mis kõige tähtsam, külmaks. Chris neelas mitu korralikku lonksu ning, pööranud pilgu kliendi ootuses igavlevatelt tüdrukutelt, keskendus pianistile, kes püüdis kõigest jõust, hoolimata kohalviibijate ükskõiksusest.
Ilmselt maksab paksmagu sulle hästi, vennas, mõtles Chris, võttes sigari suust. Tegelikult oled sa selle täiesti ära teeninud.
Sel hetkel lõpetas klaverimängija loo, kergitas end toolilt ja kummardas vastuseks olematule aplausile. Siis võttis ta uuesti istet ning lõi valjusti klahvide pihta.
Kardin liigatas ning selle tagant ilmus nähtavale tütarlaps. Tema ilmumine tekitas saalis kerge sumina. Nagu saaki haistvad kiskjad, mõtles Chris vastikustundega ning silmitses neidu.
Tütarlaps oli blond, kasvult veidi alla keskmise, vaatamata kõrgetele kontsadele. Tema saledat prinki keha ümbritses liibuv lühike must õlapaelteta kleit. Kleidi avatud pihaosa tõi nähtavale rinnakumerused ja sileda mati elevandiluu karva naha. Poodiumile tütarlaps ei astunud. Pea kergelt norgus, heitmata kellelegi pilkugi ning pööramata tähelepanu viledele ja tiirastele nägudele, astus ta hoopis klaveri juurde. Ta ootas, küünarnukid kergelt klaverile toetudes, kuni pianist sissejuhatust mängis.
Ta sarnaneb loomaga, kes on sattunud autolaternate ette ega suuda minema joosta, mõtles Chris.
Saalis viibijad kuulasid laulu, ent igaühes neist aimus põletavat kannatamatust. Ükskõik, kui kütkestav selle neiu hääl ka oli, nende jaoks peitus peamine tema lühikeses ja seetõttu paljulubavas kleidis. Keegi ei suutnud uskuda, et esinemine piirdub vaid laulmisega. Kõik lavale astunud võtsid lõpuks kleidi seljast, ega see siin siis teistmoodi ole.
Lauljanna aga lülitus vähimagi nähtava jõupingutuseta järgmisele laulule. Kergelt naeratades ja veidi pead tõstes suunas ta nukra pilgu, mis laulu meloodiaga hästi sobis, kuhugi kaugele-kaugele.
Mingil uskumatul moel püüdis Chris selle kinni, kuigi istus teiste taga. Nende silmad kohtusid ja mitu pikka sekundit ei rebinud end teineteisest lahti.
Noh, nüüd ma tean, miks ma siia tulin, järeldas Chris.
Lõpetanud esinemise, noogutas tütarlaps tagasihoidlikult vastuseks hõredale aplausile ning kadus kardina taha. Chris ootas, et ehk vaatab neid veel kord talle otsa, ent see lihtsalt eemaldus rahulolematu publiku vilede ja ilkumise saatel.
Chris jõi õlleklaasi põhjani ning tõusis. Nähes, et mees tuleb otse tema poole, kergitas Sue küsivalt kulme.
“Vajan just seda laululindu,” tõi Chris tasasel häälel kuuldavale. Asutuse lihav perenaine mõtles pisut.
“Et sinuga istuda… Kas nii, kullake?” küsis naine.
“Just nii,” noogutas Chris. “Aga omaette toas.” Tahan, et ta tantsiks seal mulle. Ainult mulle.”
Kulme kergitanud, hakkas Sue naeru lagistama, nii et litrid tema rinnal lausa lainetasid.
“Ta on siin uus,” selgitas Sue. “Õpib alles. Ma hoian teda mõne rikka kliendi jaoks. Sinule pole ta taskukohane, mu poiss.”
“Sa eksid,” kostis Chris pehmelt.
“Segane!” hüüdis paksmagu. “Miks peaksid sa kogu oma raha ära kulutama? Vali mõni teine, kes hästi tantsib.”
“Ei,” ütles Chris. “Ainult laululind. Maksan nii palju kui vaja.”
“Kas sul on see raha olemas?” kõõritas Sue teda ning tema ilme väljendas selget uskmatust.
“Vaata.” Chris tõmbas teksaste tagataskust välja rahakoti, tõi nähtavale mõned rahatähed ja viskas lauale. “Ma tean, mida tahan.”
Paksmagu korjas raha laualt kiirustades kokku.
“See on mulle,” ütles naine, “komisjonitasu. Temale maksad sa ka. Ja võid temalt nõuda ükskõik, mida. See pole raske,” lisas ta ja muigas. “Sellisele iludusele nagu sina on kõik lubatud. Kas tahad talle kogemusi jagada?”
“Midagi taolist,” noogutas Chris. “On tal nimi ka?”
Sue võttis raha ning tõusis laua tagant püsti.
“Tema nimi on Mary,” vastas naine ning vaatas võidurõõmsalt mehele otsa. “Võid veel õlut juua. Asutuse kulul. Lähen teatan lapsukesele, kuidas tal on vedanud.”
Chris saatis Sue Hernandezit vaikides pilguga ning jäi ootama.
Mary võttis istet peegli ees toolil ning haaras tualettlaua äärest, et vaigistada teda haaranud värinat. Oli möödunud peaaegu kuu ajast, mil ta oli selles klubis laulma hakanud ning ta pidanuks selle tööga juba harjunud olema…
Asi oli nendes mehenägudes – põlevates, ent külmades silmades, mis teda lausa õgisid. Ta ei suutnud selle vastu võidelda ning oli võimetu seda kannatama, et nad teda hõikusid.
“Kuidas sa seda küll talud?” küsis ta Estersitalt, tantsijannalt – ainsalt sealselt tüdrukult, keda sai usaldada.
“Püüan mitte välja teha,” kehitas Estersita õlgu. “Naeratan, aga ei vaata neid lõustu üldse. Vaatan neist mööda… kuhugi kõrvale ja mõtlen oma asju. Nii on kergem.”
Nõuanne tundus mõistlik ja Mary järgis seda. Täna aga oli ta kohanud pilku, millest ta polnud suuteline end lahti rebima. See mees oli end sisse seadnud ühte tagumistest laudadest, mis oli iseenesest ebatavaline, kuna enamik meestest eelistas istuda poodiumile lähemale. See aga polnud ainus, mis toda meest ülejäänud massist eristas.
Esiteks, oli selge, et tegu on eurooplasega, aga juba see oli haruldane. Teiseks – ta oli hämmastavalt, isegi mõningast hirmu tekitavalt köitev ning tema välise heasüdamliku pilgu taga peitus ilmne jõud. Naine tundis seda isegi sellise vahemaa tagant.
Mis sundis meest küll otsima seiklusi sellisest maitsetust urkast nagu Sue Hernandezi klubi?
Mary ei võinud kiidelda oma kogemustega meestega ümberkäimisel, ent otsustas instinktiivselt, et vaevalt oli see mees tulnud siia selle järele, milleks kõik ülejäänud…
Elu on muutunud lõputuks õuduseks, mõtles Mary, sikutades peast vihatud paruka ning tõmmates sõrmedega läbi lühikeste mustade juuste, mida see oli varjanud.
Paksmagu Sue oli kõigutamatu – selles maailma otsas oli brünette niigi palju. Mehed, kes tema klubisse tulid, nõudsid blondiine. Omal ajal oli see tundunud täiesti jõukohase järeleandmisena. Mary oli Sue’le tänulik selle eest, et naine oli leidnud talle koha, kus võis elada ning isegi veidi teenida ja oli valmis paljuga nõustuma. Seda enam, et talle anti võimalus laulda. Toona mõtles ta, et on tulnud lõpp tema üle tulvanud õnnetustele. Ent tuli välja, et see oli kõigest algus.
Mary