Kuurajake. Harriette James

et sina olid haige ja vajasid ravi. Arst aga on hea inimene ega joo mitte kunagi.” Sue jäi vait ja heitis pilgu Maryle. “Sa ei saa ära minna, kui oled mulle nii palju raha võlgu, mu armas. Nii et tuleb veel natuke tööd teha. Sel inimesel aga, kes sind ootab, pole rahakott sugugi kõhnuke. Muide, ta on päris sümpaatne noormees.” Sue puhkes ebameeldivalt naerma. “Ole nüüd ometi mõistlik – ühe ööga võid sa vägagi hästi teenida.”

      “Ei!” raputas Mary pead ja tõstis käed, otsekui püüdes end kaitsta. “Mina nii ei saa. Aga teie… ei saa mind sundida.”

      “Kas tõesti?” Sue väikesed silmad puurisid tütarlast. Naise rasvane rusikas laskus raskelt lauale. “Siiamaani olen sinuga liiga kannatlik olnud, lapsuke. Aga nüüd mulle aitab. Teed nii, nagu sulle öeldakse!” Raskelt hingates sirutas ta end. “Ehk peaksin sind alguses mu Gonzalo kätte andma – et sulle mõistlikkust õpetada. Kas tahad seda?”

      Oh, jumal, sattus Mary paanikasse, meenutades jutuajamist riietusruumis. Mida iganes, ainult mitte seda. Ta laskis pea norgu.

      “Vaat nii, näen, et hakkad mõistlikuks muutuma,” noogutas Sue kergendatult. “Dana juhatab su tuppa, seejärel saadan härra sinu juurde. Hakka astuma!”

      Dana juba ootas teda koridoris.

      “Tere tulemast reaalsesse maailma, kullake!” muigas ta. “Päras tänast ööd ei vaata sa enam meie peale ülevalt alla. Huvitav, mida sa siis lootsid siin näha?”

      Tuba, kus põles kaks varjuga kaetud valgustit, oli väike. Peaaegu poole sellest võttis enda alla tumepunane diivan hunniku sellele laotatud patjadega. Nurgas, otse põrandal, asetses magnetofon, kust voogas rahulikku muusikat. Pisikesel öökapil seisis pudel šampanjat ja kaks pokaali.

      “Siia tulek ei olnud üldsegi minu valik,” kostis Mary väsinult. “Mind rööviti paljaks ja ma läksin politseisse. Üks politseinik ütles, et leidis minu jaoks vaikse kohakese, kus võin olla, kuni nad mu raha otsivad.”

      “Nojah,” kehitas Dana õlgu. “Nii satub siia enamik inimesi – paks ise maksab politseinikele, et need saadaksid talle kogu rämpsu, kelle rannas üles korjavad.”

      “Tänan info eest,” ütles Mary huulde hammustades.

      Dana mühatas ja astus ukse juurde, ise üle õla tagasi vaadates.

      “Kuula, mis ma sulle ütlen, kullake – sa lihtsalt naerata ja püüa võtta, mis võtta annab. Sul pole see ju, ma loodan, esimene kord?”

      Mary vaikis, püüdes mitte meenutada mõnd alandavat ööd koos Armandoga. Seni oli ta arvanud, et midagi hullemat temaga enam juhtuda ei saa…

      “Kui asi võtab halva pöörde, siis laua all on häirenupp,” lisas Dana. “Aga ma ei soovita seda äärmise vajaduseta kasutada, Gonzalole see ei meeldi. Sa ei taha teda ju ometi närvi ajada? Ta on… hirmus tüüp.” Tütarlaps rehmas käega. “Ah, mis ma siin ikka… Soovin edu.”