ja vulgaarsete kleitide eest, mis ta oli sunnitud esinemisteks selga tõmbama, pianisti preemiat – mida, nagu Mary kindel oli, too tegelikult ei näinud – ning siis piisas talle vaevalt toidu jaoks.
Kõige hullem oli aga see, et Sue Hernandez võttis ära ta passi ning lukustas selle oma kirjutuslaua sahtlisse. Nii sai Maryst tema vang.
Tõsi, Sue polnud algusest saadik kordagi vihjanud, et ta võiks teenida rohkem. Selleks oleks Mary pidanud klientidega meeldivalt käituma, istuma nende lauda ja ärgitama neid ostma alkohoolseid jooke, eriti šampanjat, mis kõvasti maksis. Estersita aga ei võimaldanud tal üleliia unistada võimalikest väljavaadetest.
“Teenid rohkem – võtab tema sult rohkem,” oli ta selgitanud. “Alguses sa lihtsalt istud klientide seltsis, järgmisel päeval tuleb aga alasti tantsida. Sa ei rabele siit välja, kuni tädi Sue sul seda teha ei luba. Just tema valib, millal ja kuhu sa minema pead. Sinu aeg ei ole veel tulnud, nii et pea vastu, tüdruk.” Ta jäi vait, kannatades rahulikult välja Mary läbitungiva pilgu. “Usu, on hullemaidki kohti. Ainult ära püüa minema joosta, muidu kahetsed kibedasti.”
Mary ohkas, seejärel tõusis ning asus kapis tuhnima. Igal õhtul pidi ta kaks korda lavale astuma ning iga esinemise tarvis pidi ta selga tõmbama midagi uut. See aga valmistas probleeme. Algul kandis ta õhtukleite, need aga asendusid vähehaaval paljastavate kostüümidega, milletaolisi tavaliselt kandsid tantsijannad või ka prostituudid.
Huulde hammustades silmitses Mary kitsast nahast miniseelikut, mis oli kaetud mustade helmestega.
Ta rabeleb siit välja, mis see ka ei maksaks. Ega usalda sellest hetkest enam kedagi. Eriti mehi…
Mary võpatas, kui talle meenus Armando. Ta püüdis sellest inimesest mitte mõelda, ent mälestused jälitasid teda kangekaelselt. Kõik, mis nende vahel oli juhtunud, tundus talle kuidagi kauge ja ebareaalsena.
Kuidas ta küll oli siia, sellesse urkasse, sattunud – lolliks tehtud, paljaks röövitud ning saatuse hooleks jäetud?
Oli raske meenutada neid sündmusi ja vigu, mis ta siia olid toonud, aga võimalik, et lõppkokkuvõttes pidigi see nii minema. Oli tal ju vaja oma endine elu Inglismaal unustada, et vältida tulevikku, mis teda halastamatult ees oodanuks. Tal lihtsalt ei vedanud, et lurjus Armando pärast langesid talle ühtede ebameeldivuste asemel kaela teised, ent veel hullemad ja raskemad.
Ma pean vastu, kinnitas Mary endale kummalise otsustavusega, ent tema silmi valgusid pisarad. Kui ta musta kleidi tagasi kappi oli riputanud ning asus õhukest rullkardinat ette tõmbama, prahvatas riietusruumi uks pärani ja sisse astus Dana, üks striptiisitaridest, ning teatas, et Sue kutsub Mary enda juurde.
Mary kulmud kerkisid. Esimest korda kutsutakse teda säärasel viisil. Tavaliselt kamandati neide vestlusele mingi eksimuse pärast. Tal oli juba tulnud näha oma “kolleege” ärakraabitud nägudega ja sinikatega, kui need raevunud Sue kabinetist lahkusid.
“Kas tead, mispärast?” küsis Mary murelikult.
Dana silmis peegeldus kahjurõõm.
“Niipalju, kui mina tean, hakkad nüüdsest endale päriselt elatist teenima. Nagu me kõik.”
“Aga ma ju teen tööd – laulan.”
“Tõesti?” muigas Dana sarkastiliselt. “Käivad jutud, et üks kutt otsustanud sind paremini tundma õppida.”
Mary tundis, kuidas tal sisimas külmaks tõmbus.
“Ei,” kostis ta kähedal häälel. “See pole võimalik.”
“Ära lase end oodata,” hoiatas teda Dana.
Perenaise tuba asus korrus kõrgemal, sinna jõudmiseks tuli minna mööda kõikuvat ja kägisevat treppi. Peksleva südamega lähenes Mary uksele. Nähtavasti oli Dana talle öelnud seda lihtsalt kadedusest või õelusest. Ütles ju Sue Hernandez talle kohe alguses, et keegi ei sunni teda tegema seda, mida ta ei taha. Ja Mary oli teda uskunud!
Trepilt kostsid kellegi sammud ning Mary nägi Gonzalot. Langetanud silmad, astus tütarlaps kõrvale. Ta oli klubis juba oma tööd alustades mõistnud, et Gonzalo kujutab endast tema jaoks tõsist probleemi. Mehe himurad pilgud tekitasid vastikust ning olid hoiatav märk.
Mary vaist ütles talle, et ta oli käitunud õigesti, kui oli juba esimesel ööl oma kitsukeses toas pannud tooli seljatoe ukselingi alla. Pärast keskööd ta ärkaski külma higiga kaetuna kellegi nõudlike, ent seni asjatute katsete peale tema tuppa sisse murda. Sellest ajast alates oli Mary alati ettevaatlik. Sue’le kaevata polnud mõtet, kuna käisid kõlakad, et Gonzalo on paksmao vennapoeg.
“Tervitus, armas tüdruk!”
“Tere õhtust,” vastas Mary vastumeelselt.
Naeratus Gonzalo näol muutus veel õlisemaks.
“Oo, kui uhke sa oled… Liiga hea vaese Gonzalo jaoks. Aga homme laulad sa võib-olla teist laulu.” Ta limpsis huuli. “Ainult mulle.”
Mary surus värina endas suure vaevaga maha ja kiirendas sammu.
Sue Hernandez istus oma kabinetis laia laua taga ja sehkendas mingite paberitega. Ta noogutas Maryle heasüdamlikult ja naeratas.
“Sa esinesid täna hästi, mu armas,” alustas naine. “Ühele külastajale meeldis see koguni niivõrd, et ta soovib privaatesinemist.”
Mary süda hakkas kiiremini lööma.
“Kas ma pean mingit laulu laulma?” küsis tütarlaps ning ta hääl tundus talle liiga rahulik.
“Mida? Kas sa naerad mu üle?” röögatas paks ning tema heasüdamlikkusest ei jäänud jälgegi järele. “Ta tahab, et sa talle tantsiksid!”
“Ma ei tantsi,” protesteeris Mary pead raputades. “Pole kunagi tantsinud.”
“Sa oled ju näinud, kuidas teised tüdrukud seda teevad,” kehitas Sue õlgu. “Mees ei nõua sinult ju baleriini meisterlikkust. Sul on hea keha. Vaat kasutagi seda.”
Jaa, mõtles Mary, ta oli näinud vaid seda, kuidas tantsivad tüdrukud saalis ümber posti. Aga eraldi toas… Seal on kõik teisiti.
“Aga te ju palkasite mind lauljaks,” ütles tütarlaps meelt heites. “Me ju sõlmisime lepingu…”
Sue muigas põlglikult.
“Täpselt nii, mu armas, aga lepingu tingimused on veidi muutunud.”
“Tähendab, te rikute meie lepingut ja seega tühistate selle,” lausus Mary, peites käed seelikuvoltidesse, et perenaine ei märkaks, kuidas need värisevad. “Andke mu pass tagasi ning ma lahkun siit otsemaid,” ütles ta, püüdes lisada häälde enesekindlust.
“Arvad, et kõik on nii lihtne?” küsis Sue pilkavalt. “Unista edasi, kullake!”
“Ma ei saa aru, mis siin rasket on,” viskas Mary pea selga. “Juriidiliselt on asi nii, et teie rikkusite meie lepingut.”
“See on minu klubi, tüdruk, ja siin teen seadusi mina!” Sue kallutas end Mary poole ja tema silmad välkusid. “Sina aga ei lähe kuhugi, vaat nii on lood! Sest mina ei anna sulle passi tagasi nii kaua, kuni oled mulle kõik oma võlad tagasi maksnud.”
Mary jäi ootamatusest vait.
“Mis võlad? Kõik on ju makstud…”
“Mitte kõik, lapsuke. On veel midagi. Tasu sinu ravimise eest.”
“Ravimise?” kordas Mary hämmastunult. “Millest te räägite?”
“Sul on vist lühike mälu. Kui sa esimest korda siia ilmusid, kutsusin ma arsti, et ta sind läbi vaataks. Mäletad? Sa ju ise kaebasid ja meie mõtlesime, et sul on kopsupõletik.”
Maryle meenus lüheldane paks, verd täis valgunud silmade ning ebameeldivalt niiskete kätega mees, kes lehkas miili kaugusele alkoholist.
“Mäletan,” vastas ta. “Ja mis sellest?”
Sue ulatas talle paberilehe.
“Aga vaat’ mis.