täitmist ootas Christopher motellitoas tärgeldatud linadel lamades. Tuba oli askeetlik: valged seinad, musta värvi kaunistusteta mööbel. Midagi pilkupüüdvat toas ei olnud ja nii suunas mees oma pilgu aknast õue. Ema juures hakkas Christopher puhkust veetma aastat kolm tagasi, kuna ema oli teada andnud teda häirinud inimeste lahkumisest. Täiesti seda teadet küll usaldada ei saanud, sest nad võisid ju iga moment tagasi tulla. Esimese puhkuse ajal Christopher oma toast maja teisel korrusel peaaegu ei väljunud. Siis ta harjus ja külastas linnakesse jäänud tuttavaid, kes valusaid mälestusi ei äratanud. Praegu olid talle võõrad nii armukadedus kui ka armastus – oli möödunud piisavalt palju aega. Kripeldav süda ja tunne, et teda on reedetud, muutsid tema iseloomu ja elukäiku. Ta muutus kahtlevaks, kinniseks, vältis sõprade poolt pealesurutud avameelseid vestlusi.
Christopher lamas avatud silmadega ja vaatas õue. Uksele koputati. Naishääl teatas:
“Mister Holden, teie auto on valmis.”
Christopher tundis selle madala hääle ära. Hääl kuulus hispaanlase tütrele, kellel olid mustad lokkis juuksed ja paksud jalad nagu talad. Tähendab, tema abiellubki loodriga! Selline õpetab iga loodri töötama…
Rohkem peatusi Christopheril plaanis ei olnud. Ta lülitas sisse raadio – kõlasid populaarse muusikali meloodiad… Sõidusuunas liikus talle vastu sinine pilv. Varsti oligi sadu käes – algul peenike kerge vihmake läks lõpuks üle tugevaks vihmasajuks. Pilv rippus pea kohal nagu pikk lehv. Lõpuks siiski vihm lõppes ja juba paistsidki linnaäärsed villad. Villade vihmast pestud aedu kuivatas hele päike.
Järsku paiskus esiklaasile porikaar. Christopher ronis autost välja – poriloik küll nii suur ei olnud, et sellist kogust pori esiklaasile võiks pritsida. Mees võttis istme alt lapi ja püüdis esiklaasi puhastada. Ta kuulis kaastundlikku nohisemist, tema kõrval seisis tüdruk.
Christopher küsis:
“Kust sina välja ilmusid?”
Tüdruk näitas käega linna poole.
“Mis sa siin teed?”
Tüdruk jooksis põõsastesse ja tuli sealt veeämbriga tagasi.
“Ma aitan.” Ta hakkas kiiresti esiklaasil olevat pori laiali hõõruma. Põõsastes liigutas end keegi, Christopher vaatas selles suunas ja nägi põgenevat poisikest. Talle sai korraga kõik selgeks. Mees küsis tüdrukult otse:
“Palju sa selle eest võtad?”
Jätkates esiklaasilt pori eemaldamist, vastas tüdruk:
“Dollari…”
“Ühe?”
Tüdruk noogutas. Christopher võttis taskust dollari ja ulatas tüdrukule.
“Kes see on?”
“Vend.”
“See on teie väike äri?”
Pisikese pausi järel küsis tüdruk:
“Mis siis… kas pesen?”
“Said ju minu käest raha!”
Mees seisis ja ootas. Tüdruk oli väga püüdlik. Ta vääriks selle eest veel tunnustust, kui mitte… kõik see korraldatud ei oleks. Vanust tundus tüdrukul olevat kaheksa aasta ringis. Ta lõpetas töö ja vaatas Christopherile oma säravate siniste silmadega otsa. Tüdruku laubal pärlendasid higipisarad. Laps ootas kiitust. Crtistopher noogutas vaikides ja istus autosse. Ta sõitis läbi rikaste villadega asustatud eeslinna. Villade aiad ulatusid ookeani äärde. Jäi veel ristteeni sõita ja pöörata…
Mary märkas aknast värava juures peatunud autot ja kiirustas trepist alla ust avama. Naise näol oli ärevus, poeg tuli ju ootamatult!
“Mul on puhkus,” rahustas poeg ema.
Ärevus kadus ja Mary sõnas rõõmsalt:
“Christopher, kirjutasid ju, et puhkus on sul alles kuu aja pärast… noh, lähme!”
Mees järgnes emale. Ema selg oli sirge, kuid käed ja kael reetsid närbumist. Nagu vanaduse kaudne tunnistaja oli majja ilmunud teenija. Varem sai ema ise hakkama…
“See on Liz, ta aitab mind,” selgitas ema nagu end õigustades.
Teenijanna asetas lauale vaagna õuntega. Ta mõistis, et perenaise poeg tema kohalolekut heaks ei kiida ja katsus rutem ära minna. Teenijanna lahkudes sõnas Mary:
“Liz sind segama ei hakka, tal on palju tegemist. Nende tuba on esimesel korrusel maja tagaosas.”
“Nende?”
“Tal on lapsed, poiss ja tüdruk… loomulikult mitte pühakud,” Mary naeratas, “aga nad viibivad vähe kodus.”
Christopher küsis vastust ette teades:
“Poiss ja tüdruk, nii kaheksased?”
“Nägid sa neid?”
“Nägin, sul on õigus, pühakud nad tõepoolest ei ole.”
Christopher ei püüdnudki rahulolematust varjata. Noorte ärimeestega ühe katuse all viibimine temas vaimustust esile ei kutsunud.
“Nende vanuses ei olnud ka sina pühak,” ütles Mary rahulikult, lepitavalt.
Ta rääkis tõtt, pühak ta tõepoolest ei olnud. Aga oma koeruste pealt ta ei teeninud, pigem vastupidi – tema väljamõeldiste pärast tuli emal tihti rahakotti kergendada.
“Ikkagi on nad vahvad,” ütles Mary, “küll harjud nendega.”
Christopher kehitas õlgu. Talle oli arusaamatu, miks võtta oma majja perekond, kui vabu ja vallalisi on ümberringi küllalt… Christopher teatas, et läheb Steve’i juurde. Steve Wicherly oli nende hulgast, kes hinge ei poe.
Ema püüdis teda otsust muutma sundida:
“Miks täna, sa ju alles saabusid?”
“Miks mitte täna?”
“David on siin.”
“See veel puudus,” mõtles Christopher.
“Mida ta tahab?”
“Ei tea, ta lihtsalt tuli.”
“Miks sa ta sisse lasid?”
“Christie, ma ei saanud ju teda välja visata!”
Christopher mõtles: “Ja kuidas veel oleksid saanud!”
“Ta tahtis ju sinuga kõnelda!”
Christopher võpatas. Unustatu ujus jälle pinnale, tekitades sellist valu, nagu oleks kõik eile juhtunud. Mees läks teisele korrusele oma tuppa. Siin oli kõik muutumata, isegi spordiajakiri lebas endiselt ragbimeeskonna parima mängija pildi kohalt avatuna voodil. Asjad oli Christopher juba kapiriiulitele ladunud ja kohver lebas kapi taga. Uued olid sinised lilled aknalaual vaasis. Sedasorti lilled kasvasid igal kevadel tütarlastegümnaasiumiesisel mäeküljel.
Pisut aega istus Christopher mõtlikult lilli imetledes, seejärel tõmbas selga triibulise särgi ja teksad ning läks välja.
Blackland oli kuurortlinnake. Siin ei tungelnud kuulsad näitlejad ja rikkad ärimehed. “Tähtedega” linnakesel ei vedanud, võib-olla just tema nime pärast. Tegelikult oli siin kõik mõnus – puhas rand, kaunid majad. Randa hindasid kõrgelt salaarmukesed – paarikesed, kes oma suhteid varjata soovisid. Mõnusa kohana oli ta tuntud ka “legaalide” seas, kelle rahakott “tähtede” kuurordini ei küündinud. Kogu see sumedus täitiski kõik hotellid, motellid ja hostelid rannahooajal külastajatega. Päeval peesitasid puhkajad rannal, õhtuti täitsid nad restorane, kasiinosid ja diskoteeke… Tänavad olid jäetud kohalikele elanikele, kes küll selle privileegi kasutamata jätsid. Christopher astus tänaval uhkes üksinduses. Steve’i juurde koju minna ilmselt ei olnud otstarbekas, pigem võis teda leida linnakese keskelt kummalise nimega restoranist. Restoran paistis juba kvartali kauguselt silma – lihtne, soliidne hoone. Steve oli siia kutsunud New Yorgi kõige tuntumad arhitektid ja disainerid. Restorani nime – “Astu Sisse Ja Sa Ei Kahetse” – mõtles ta ise välja. Linnakese elanikud