edukalt.
Puhkajad lugesid naeratades silti restorani ukse kohal ja astusid sisse. Siin pakuti külastajatele hõrke roogi. Steve’i äri õitses ja kohalikud olid oma arvamust restoranipidajast kardinaalselt muutnud. Steve imestas oma endiste klassikaaslaste üle, kes äriajamise asemel armukadetsesid. Steve tuli hästi toime kõigega, mis puudutas äri või sporti. Armastust ja armukadedust puudutav oli tema jaoks täiesti võõras teema… Kui Christopheril ja teistel poistel olid ammu tüdrukud, siis Steve vaikis, kui talle sellelaadne küsimus esitati. Keegi ei suutnud mõista, on ta gei või lihtsalt väga kinnine. Muus oli Steve küll tõeline sõber. Tema põhimõte oli – mitte sekkuda kaaskodanike ellu. Niimoodi õpetas teda isa. Ja kui teda just ei palutud, siis kellegi hinges sorima ta ei hakanud…
Nähes Christopheri sisenemas, tõttas valges kašmiirülikoonas, punase kikilipsuga ja heatahtlikkust kiirgav Steve talle vastu.
“Tere, rõõm sind näha!”
Öiste kundede jaoks oli aeg veel varajane ja seetõttu võis keskmises saalis rahulikult laua leida. Steve suundus siiski külgsaali suunas, kuhu ta oma lähemaid sõpru harilikult kutsus. Saali seintel rippusid kohalikelt geeniustelt ostetud pildid – tuli ju kohalikele tööd anda! Ruumi keskel, suures, nähtamatute lampidega valgustatud akvaariumis ujusid vesikasvude vahel laisalt kalad. Näidates uuendust oma majapidamises, vaatas Steve rahulolevalt Christopheri poole. Viimane, mõistes temalt oodatud vaimustusepuhangut, osutas suurele sinisele kalale ja küsis:
“Võib selle ära praadida?”
“Võib!”
“…aga ära süüa?”
“Kui sööd, siis sured!”
Näidanud sõbrale kätte koha seinaäärse laua juures, kutsus Steve kelneri ja ütles väga tõsiselt: “Teeninda seda nahaali…” Ise pöördus teise saali ja läks külalisi tervitama.
Peale tellitud roa tõi kelner veel roosat prantsuse veini ja lausus:
“Kohe tuleb!”
Kelner lahkus.
Christopher ei hakanud ootama, ta jõi veini ja sõi. Steve leidis laualt tilgatumaks joodud pudeli ja raputas seda.
“Ütlesin ju, et sa oled nahaal.”
“Istu,” pakkus Christopher.
Steve tegi naljaka grimassi ja istus, samas hoiatades:
“Istun vaid hetkeks… kuidas on?”
Ta näitas näpuga taldrikule, millelt Christopher leivaga viimaseid kastmejäänuseid riisus.
“Ei tea, mis jälkus see on, aga väga maitsev!”
“Tänan!”
Kaste söödud, küsis Christopher pead tõstmata:
“Mis ta minust tahab?”
Nimi jäi nimetamata, kuid Steve teadis, kellest jutt.
“Rääkida tahab.”
“Kõike sulle ei öelnudki,” muigas Christopher tigedalt.
“Jäta,” ütles Steve lepitavalt, “mis juhtus, see juhtus…”
Christopher tõstis imestunult pea. Neid siirupisõnu ütleb Steve Wicherly?! On vast tark vanake!
“…seisa, hüppa või lama, ikka ei muutu sellest enam mitte midagi,” jätkas Steve.
“Pean teda kallistama või…”
“Ära mängi lolli! Räägid ja siis on selge, kallistada või… Teie sõprus oli ju tõeline!”
“See on tõestatud!”
“Oled sina küll, naiste pärast…” Steve ei leidnud nii põlglikku väljendit, mis oleks tema seisukohta väljendanud.
“Üks tahab rääkida või toob naise ka kaasa?” tundis Christopher huvi.
Steve vaatas sõbrale tähelepanelikult otsa, tahtis midagi äkilist öelda, kuid vaikis siiski ja läks kööki. Kui ta uuesti saali ilmus, oli sõber kadunud ja kelner koristas tema järel lauda.
“Lahkus ta ammu?” küsis Steve.
“Just äsja…”
Steve läks tänavale. Restorani parklas olid mõned autod, ühtki inimest silmapiiril ei olnud…
Christopher läks ookeani poole. Sel ajal oli rand tühi, vaid üksikud inimesed harrastasid öist suplust. Mees istus rannatoolile ja süütas sigareti. Mustas taevas sädelesid tuhanded tähed. Ookeani pind oli tume, ääretu ja liikus laisalt kalda ääres.
Christopher suitsetas ja mõtles Steve’i poolt öeldule, milles puudus avameelsus. Alles nüüd jõudis temani ta enda rumalus – püüda kümme aastat muutmatut muuta.
Mees võttis riided seljast, viskas nad hooletult rannatoolile ja astus mööda liivasegust kiviklibu vee poole. Ta jõudis liivale, astus vette ja mõne sammu järel juba ujus. Mida kaugemale ta ujus, seda külmemaks läks vesi. Külmumise vältimiseks tuli liikmeid väga energiliselt liigutada. Ootamatult nägi ta endast paari meetri kaugusel naise ujumismütsi. Christopher mõtles – naine sellisel kellaajal üksinda ujumas. Ta tahtis naist hüüda, kuid millegipärast loobus mõttest. Ta sukeldus, ujus pika maa vee all kalda poole. Kaldal pani ta jalga teksased ja võttis pluusi ning sandaalid näpu otsa, suundudes kodu poole.
III peatükk
EMA TOA AKEN OLI PIME. Christopher läks oma tuppa, puges teki alla ja uinus… Unesegasena ta mõistis, et naise hüüdmine jäi ära lihtsalt sellepärast, et naine väga Cora Freyseri moodi tundus olevat. Kui mitte Steve’i poolt ohverdatud vein – ta oleks kohe taibanud, et naine ei saanud olla Cora. Aga kui oli?… Ta oli ju tunnistanud oma rumalat käitumist. Miks ta siis keset ööd peksleva südamega ärkas?
Uni enam ei tulnudki. Christopher läks kööki, võttis külmikust õlle, kuid jättis selle joomata – õlu oli liiga külm. Mees pöördus tagasi oma tuppa.
Hommikul läks Christopher aeda. Juba lapsepõlvest oli talle kallis üks umbes meetri kõrguselt kolmeks harunev mänd. Harunenud kohast sarnanes mänd tugitooli või trooniga. Trooniks ta seda puud nimetaski ja veetis sellel istudes tunde… lugedes detektiivromaane ja fantastikat.
Troon oli… hõivatud. Seal istus autot pesnud tüdruk. Tüdruk tundis samuti mehe ära, kuid ei lahkunud.
“Mis sa siin teed?” küsis Christopher.
Küsimus oli rumal, kuid tüdruk vastas:
“Istun, mis siis?”
“Autosid enam ei pese?”
“Vihma ju ei ole!”
“Selge, pole vihma, pole ka pori.”
“On teil kahju?”
“Porist?”
“Rahast!”
“Miks sa nii arvad?”
“Kui kahju ei oleks, siis ei meenutaks ka!”
“Mul on kahju, et te vennaga petate!”
“Täiskasvanud petavad samuti.”
Sellele väitele oli raske vastu vaielda. Mees küsis tüdruku nime.
“Nancy.”
“On sul igav?”
Nancy vaatas meest kahjutundega. Tal ei olnud kunagi igav. Nad mõtlesid Rickiga alati midagi välja.
“Ega keegi selles kahtlegi,” mõtles mees, “tähendab, poisi nimi on Rick.”
“Kus ta on?”
“Rannas.”
Nancy selgitas, et vend viib või toob, mida palutakse.
“Tead, kus sa istud?” tundis mees huvi.
“Troonil,” vastas tüdruk.
Oma lapsepõlve saladusi jagas Christopher