minema. Mees naasis samuti majja. Ta kuulis, kuidas Liz tüdrukut noomis:
“Ütlesin juba, ära tüüta! Ei ole vaja seal olla!”
“Tema ise…”
“Mis “ise”?…”
Liz nägi silmanurgast lähenevat Christopheri ja saatis lapse ära.
Hommikusöök söödi vaikides. Liz oli endasse tõmbunud, nagu oleks endale öelnud: “Ära Christopheri tüüta!”
Mees mõistis, et tema tulekuni oli Liz end hästi tundnud. Õhtuti vestles ta emaga, kellele meeldisid teenija lapsed, kuigi nad tema meelest pühakud ei olnud. Jah, parem tüdruku vahetu suhtlemine kui Lizi matusemeeleolu. Tal oli kahju naisest ja sellest, et lootus rahulikule puhkusele kadus.
“Missis Holden tahtis teada, mida te lõunaks sööte?”
“Ükskõik…” vastas Christopher, “öelge edasi, et läksin randa.”
Christopher laskus alla randa läbi aia, siis mööda rannaäärt, mis kaluritele kuulus ja kus nad oma paate ja püügivahendeid kuivatasid. Ümberringi vedelesid vanad mootorid ja korvid. Vees loopisid poisikesed üksteist kruusaga. Seejärel möödus ta pikast reast kalajäänustega müügilettidest, mille kohal keerlesid kisades kajakad. Christopher jõudis randa, kus kirendasid mitmevärvilised päikesevarjud ja -katted. Mehed ja naised lamasid punutud mattidel ja toolidel. Mustad, valged ja punased peanupud ulpisid nagu õngekorgid laineharjal, aeg-ajalt lainetesse kadudes. Mööda sõitis mootorpaat, vedades enda taga pronksikarva veesuusatajat…
Trügides mööda üksteise kõrval lamavatest kehadest, leidis ta vee piiril lapikese vallutumata liiva. Christopher riietus lahti, heitis selili ja sulges silmad. Inimesed möödusid temast, keegi puudutas ta jalga. Ookeani poolt kostsid rannale naerupahvakud ja kõnekatked. Kõik sulas üheks suureks üminaks. Kellegi vari langes Christopheri näole. Imestunud naisehääl lausus:
“Christie!”
Viimati kuulis ta seda häält kümme aastat tagasi. Momendil ei olnud mees selleks kohtumiseks valmis, ta ei suutnud end sundida silmi avama veendumaks oma arvamuse õiguses. Cora laskus tema kõrvale. Christopher tundis tema hingeõhku ja tema keha lõhna. Naine sõnas kurva irooniaga:
“Sa ei taha minu poole vaadatagi! Olen ma muutunud?”
“Muutunud?”
See naine oma hõrenenud juuste, võimsate puusade ja kõhnade õlgade ning esiletungivate rangluudega oli võõras. Absoluutselt mitte midagi tuttavat, mitte midagi peale hääle. Christopher pingutas oma mälu – naine oli olnud peenike, tormakas, allumatute mustade juustega… ja tema nahk… Mälestused muutusid hetkeks kombatavaks. Christopher tundis kerget puudutust, mille peale ta tahtmatult pead raputas. Mees ütles kõlatult:
“Sinu siinolekust ei olnud mul aimugi.”
“Saabusin eile, isa on väga haige…”
Jutuajamist oleks tulnud jätkata, kuid mees ei osanud ühtki teemat leida.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.