Rooside ja okaste koda. Sarah J Maas

vaskmündid. Olin näinud, kui halastamatud on meie küla jõukad. Surelike ilma koletised olid täpselt sama halvad kui need, kes elasid teisel pool müüri.

      Elajas irvitas põlglikult. „Kui palju on su tütre elu sinu jaoks väärt? Arvad, et see võrdub mingi summaga?”

      Nesta hoidis Elaini endiselt enda taga. Elaini nägu oli nii kaame, et sobis värvilt lahtisest uksest sisse hõljuva lumega. Ent Nesta jälgis elaja igat liigutust, kulmud langetatud. Ta ei vaevunud isa poole vaatama. Justkui teaks juba vastust.

      Kui mu isa ei vastanud, söandasin astuda veel ühe sammu elaja suunas. Tõmbasin ta tähelepanu endale. Ma pidin ta välja saama – oma perest eemale. Arvestades seda, kuidas ta mu noa kõrvale pühkis, peitus mingisugunegi pääsemislootus talle ligi hiilimisel. Tema kuulmise juures ma aga kahtlesin. Kas ma saaks selleks lähiajal mingi võimaluse. Vähemalt seni, kuni ta usub, et olen leplik. Kui üritan teda enne seda rünnata või pageda, hävitab ta mu pere puhtalt lõbu pärast. Seejärel otsib ta mind uuesti üles. Mul polnud muud valikut kui minna. Ja siis hiljem leian ehk võimaluse elajal kõri läbi lõigata. Või halvata teda vähemalt piisavalt, et põgeneda.

      Kuni haldjad mind uuesti ei leia, ei sunni nad mind rahuleppe järgi vastutama. Isegi kui see teeb minust äraneetud vandemurdja. Aga temaga kaasa minnes murran ma kõige tähtsamat lubadust, mille iial olen andnud. Kindlasti pidi see olema tähtsam iidsest leppest, millele mina polnud isegi allkirja andnud.

      Lõdvendasin haaret allesjäänud pistodal ja põrnitsesin pikka aega nendesse rohelistesse silmadesse. „Millal me läheme?”

      Hundilikud jooned püsisid metsikuna – jõhkrana. Iga järelejäänud lootus, mis mind võitlemise koha pealt hellitas, suri, kui olend ukseni läks. Ei, nooletupeni, mille ukse taha jätsin. Ta tõmbas välja pihlapuust noole, nuhutas ja lõrises. Järsu raksakaga murdis ta selle pooleks ja heitis õdede taga olevasse tulle enne, kui uuesti minu poole pöördus. Haistsin oma hukku tema hingeõhus. „Kohe.”

      Kohe.

      Isegi Elain tõstis pea minu poole, et tummas õuduses õhku ahmida. Aga ma ei suutnud teda vaadata. Ei suutnud vaadata Nestat. Mitte seni, kuni nad veel seal kössitasid. Endiselt vait püsisid. Pöördusin isa poole. Tema silmad läikisid. Niisiis heitsin pilgu vähestele kappidele, kahvatutele, liiga kollastele üle käepidemete kaarduvatele nartsissidele. Kohe.

      Elajas tammus lävel ringi. Ma ei tahtnud mõelda sellele, kuhu ma teel olen või mida ta minuga teeb. Jooksmine on rumal seni, kuni avaneb õige hetk.

      „Hirvelihast peaks teile kaheks nädalaks piisama, isa,” ütlesin riideid kokku korjates, külma vastu kihte kogudes. „Alustage värskest lihast, siis liikuge vinnutatud lihani. Tead küll, kuidas seda valmistada.”

      „Feyre…” kähistas isa, kuid jätkasin samal ajal mantlit kinni nööpides.

      „Jätsin raha nahkade eest riidekapi peale. Sellest piisab mõneks ajaks, kui olete hoolikad.” Vaatasin viimaks uuesti isa poole ja lubasin endal tema näojooni meelde jätta. Mu silmad kipitasid, kuid pilgutasin niiskuse minema ja toppisin käed kulunud kinnastesse. „Kui tuleb kevad, jahtige salus, mis jääb kohe Silverspringi oja suurest käärust lõunasse. Sinna teevad küülikud oma urge. Palu Isaac Hale’il endale näidata, kuidas püüniseid teha. Ma õpetasin teda eelmisel aastal.”

      Isa noogutas ja kattis käega suu. Elajas urises hoiatuseks ja vantsis öhe. Hakkasin justkui talle järele minema, ent seisatasin õdede poole vaatamiseks. Nood kössitasid endiselt tule kõrval, justkui ei julgeks liigutada enne, kui ma olen lõplikult läinud.

      Elain lausus hääletult mu nime, kuid jätkas kössitamist, jätkas pea all hoidmist. Niisiis pöördusin Nesta poole. Tema nägu oli nii sarnane mu emaga – nii külm ja järeleandmatu.