martaksi toorest jõudu või suurust,” ütles ta, „aga hammustus oli mürki täis. Kaks kuud. Vaat nii kaua olin ma pikali maas. Neli kuud läks aega, kuni mul oli jõudu, et jälle kõndida.” Ta tõmbas üles püksisääre. Imeilus, mõtlesin ma samal ajal, kui mu sisikonnas vähkres õudus. Tema päevitunud naha peal olid mustad sooned – üleni mustad, ämblikuvõrgu moodi ja hiilinud laiali nagu härmatis. „Ravitseja ütles, et polnud midagi teha. Mul vedas, et üldse kõnnin, kui mürk on veel jalgades. Võib-olla tapab see mu ühel päeval, võib-olla sandistab. Aga vähemalt lahkun teadmisega, et mina lõin selle esimesena maha.”
Veri mu soontes näis tarduvat, kui naine püksisääre langetas. Kui keegi väljakul seda nägigi, ei söandanud ükski sellest igatahes kõnelda. Või lähemale tulla. Ja minul oli selleks päevaks saanud juba küll. Niisiis astusin sammu tagasi ja rahustasin end tema poolt öeldu ning näidatu osas. „Aitäh hoiatuste eest.”
Naise tähelepanu vilksas minu taha ja ta heitis mulle kergelt lõbustatud muige. „Soovin edu.”
Seejärel klammerdus mu käsivarre ümber sale käsi ja lohistas mu minema. Nesta. Teadsin seda juba enne, kui tema poole vaatasin.
„Nad on ohtlikud,” sisistas Nesta. Õe peened sõrmed kaevusid mu käsivarde, kui ta mind jätkuvalt palgasõduri juurest minema tiris. „Ära mine enam nende lähedale.”
Põrnitsesin teda hetke. Ja siis Elaini, kelle nägu muutus kaameks ning pingsaks. „Kas on midagi, mida ma peaks teadma?” küsisin vaikselt. Ma ei suutnud meenutada viimast korda, kui Nesta üritas mind ükskõik mille eest hoiatada, Elain oli ainus, kelle eest ta üldse vaevus hoolitsema.
„Nad on jõhkardid ja võtavad iga viimase kui vaskmündi, kas või jõuga.”
Heitsin pilgu palgasõdurile, kes endiselt uusi nahku uuris. „Ta röövis sinult midagi?”
„Tema mitte,” pomises Elain. „Mingi teine rändur. Meil oli ainult paar münti. Ta sai vihaseks, aga…”
„Miks te temast ei teatanud ja mulle ei öelnud?”
„Mida sa oleks teinud?” irvitas Nesta põlglikult. „Kutsunuks ta oma vibu ja nooltega välja? Ja kes selles linna nime kandvas rentslis üldse hooliks, kui meie millestki teataks?”
„Aga sinu Tomas Mandray?” küsisin jahedalt.
Nesta silmad välkusid, kuid mingi liikumine minu taga tõmbas ta pilgu eemale. Ta heitis mulle millegi, mis oli tema arust vist magusa naeratuse katse. Ilmselt meenus talle raha, mis mul nüüd taskus kõlises. „Sinu sõber ootab sind.”
Pöördusin ümber. Tõepoolest, Isaac vaatas meid väljaku teisest äärest. Poiss nõjatus ühe hoone seinale, käed risti. Kuigi meie küla ainsa jõuka taluniku vanim poeg, oli ta ikkagi talvest sale. Ja pruunid juuksed kahuseks muutunud. Suhteliselt nägus, vaikse jutuga ja vaoshoitud, kuid kõige selle all jooksis mingi pimedus. See meid üksteisele ligi meelitaski. Ühine arusaam sellest, kui viletsad olid meie elud ja kuidas need võivad alatiseks selliseks jääda.
Tundsime üksteist aastaid – sellest ajast, kui meie pere külasse kolis. Siiski polnud ma tema peale suurt eriti mõelnud enne, kuni ühel pärastlõunal koos mööda peateed kõndima sattusime. Rääkisime ainult turule viidavatest munadest. Ja mina veel imetlesin värvide mitmekesisust korvis, mida ta kandis. Pruunid, kollakad, kõige kahvatumad sinised ja rohelised toonid. Lihtne, lahe. Võib-olla veidi kohmetu, aga kui ta minust majakese ees lahkus, ei tundnud ma enam end nii üksi. Nädala pärast tõmbasin ta sellesse lagunenud küüni.
Isaac oli minu esimene ja ainus armuke nende kahe aasta jooksul. Vahel kohtusime nädal otsa igal ööl, teinekord läks mööda terve kuu nii, et meie pilk ei langenud üksteise peale. Aga iga kord läks samamoodi: kiire riiete heitmine, ühised hingetõmbed ja keeled ja hambad. Vahel rääkisime. Või õigemini rääkis Isaac survest ja koormusest, mille isa tema õlule pani. Sageli ei öelnud me kogu selle aja sõnagi. Ma ei saaks öelda, et meie armatsemine oli eriti osav. Aga see oli ikkagi kergendus, leevendus, veidike isekust.
Meie vahel polnud mingit armastust, polnud iial olnudki. Vähemalt ma eeldasin, et seda inimesed mõtlesid, kui nad armastusest rääkisid. Ent ometi vajus osa minust alla, kui Isaac peatsest abiellumisest rääkis. Ma polnud veel piisavalt meeleheitel, et paluda tal pärast abiellumist minuga kohtama tulla.
Isaac kallutas tuttava liigutusega pead ja vantsis tänavat mööda minema. Külast välja iidsesse küüni mind ootama. Me ei varjanud kunagi oma tegemisi. Küll aga hoolitsesime selle eest, et need poleks liiga ilmselged.
Nesta laksutas keelt ja pani käed risti. „Loodan, et te kaks kasutate ettevaatusabinõusid.”
„Natuke hilja selleks, et hoolida,” ütlesin ma. Aga me olime ettevaatlikud. Kuna mina ei saanud seda endale lubada, tarbis viljastumisvastast jooki hoopis Isaac. Ta teadis, et muidu poleks ma teda puutunud. Sirutasin käe taskusse ja tõmbasin välja kahekümnelise vaskmündi. Elain imes õhku sisse. Ma ei viitsinud kummalegi õele otsa vaadata, kui selle talle pihku surusin. „Näeme kodus.”
w
Pärast järjekordset hirvelihaeinet, kui me kõik enne voodisse minekut vaikseks tunniks tule ümber kogunesime, vaatasin ma sosistavaid ja itsitavaid õdesid. Nad kulutasid ära iga neile antud vaskmündi. Millele, seda ma ei teadnud. Kuigi jah, Elain tõi isale nikerdamiseks uue peitli. Mantel ja saapad, mille pärast nad eelmisel ööl vingusid, osutusid liiga kalliks. Aga ma ei noominud neid selle eest. Eriti sel põhjusel, et Nesta läks teist korda vabatahtlikult puid lõhkuma. Õnneks vältisid nad ka uut kokkupõrget Õndsate Lastega.
Mu isa tukkus toolil, kepp üle pahkliku põlve laotatud. Miks mitte lahata just praegu Nestaga Tomas Mandray teemat? Pöördusin tema poole ja avasin suu.
Ent siis kostis möire, mis pooleldi mu kurdistas. Õed kriiskasid, kui tuppa paiskus lund ja lävele ilmus hiigelsuur urisev kogu.
4.
PEATÜKK
Ma ei tea, kuidas jahinoa puust käepide mulle kätte sattus. Esimesed hetked olid üks hämu kuldse karvaga hiiglasliku olendi lõrinast, õdede kriiskamisest, tuppa laskuvast kirvendavast külmast, isa kabuhirmust rabatud näost.
Ei olnud martaks, taipasin ma – kuigi see kergendus ei kestnud kaua. Olend pidi olema sama suur kui hobune. Ja kuigi keha näis mõnevõrra kassilik, oli pea äratuntavalt hundilik. Ma ei teadnud, mida arvata kõveratest ja põdralaadsetest peast turritavatest sarvedest. Aga olles lõvi või koer või põder, polnud kahtlustki, milliseid vigastusi võiks tekitada tema mustad, pistodasid meenutavad küünised ja kollakad kihvad.
Üksi metsas luusides oleksin lubanud end hirmul alla neelata, oleksin võib-olla põlvili langenud ja puhta ning kiire surma nimel nutnud. Aga mul polnud surmahirmuks aega. Ma ei andnud sellele sentimeetritki järele, kuigi süda prõmmis metsikult kõrvus. Kuidagi jõudsin oma õdede ette ka siis, kui olend end tagajalgele ajas ja läbi kihvu täis koonu lõugas: „MÕRVARID!”
Aga minust kaikus läbi hoopis teine sõna: „Haldjas.”
Need naeruväärsed kaitsemärgid meie ukselävel olid tema vastu sama tõhusad kui ämblikuvõrgud. Oleksin pidanud palgasõdurilt küsima, kuidas ta selle haldja tappis. Aga olendi jäme kael – see näis olevat heaks koduks mu noale.
Söandasin pilgu üle õla heita. Õed karjusid ja põlvitasid ahjuseina vastas, isa kössitas nende ees. Veel üks keha, keda kaitsta. Astusin rumalal kombel veel ühe sammu haldja poole. Hoidsin meie vahel lauda ja võitlesin vabinaga käes. Minu vibu ja nooletupp olid teisel pool tuba – elaja taga. Pidin temast mööda saama ja pihlapuust nooleni jõudma. Ja võitma endale piisavalt aega, et seda välja lasta.
„MÕRVARID!” möirgas elajas jälle, karvad turris.
„P-palun,” lalises isa mu taga. Ta ei suutnud leida endas julgust, et minu kõrvale tulla. „Mida iganes me tegime, me tegime seda teadmatusest ja…”
„M-m-me