taga, kuni ta mind potentsiaalse ohu või värbajana hindas. Tema küütlevad ja koledad relvad olid piisavad, et panna mind neelatama. Ja peatuma paari sammu kaugusel.
„Ma ei võta oma teenuste eest vahetuskaupa,” ütles ta, hääl järsk ja selge mingist aktsendist, mida ma polnud kunagi varem kuulnud. „Võtan vastu ainult münte.”
Paar mööduvat külaelanikku andsid endast parima, et mitte mõjuda meie vestlusest liigselt huvitatuna. Eriti siis, kui ma teatasin: „Sellisel juhul pole teil seda sorti paigas küll õnne.”
Ta oli massiivne isegi istudes. „Mis asja sul minu juurde on, plika?”
Ta ise võis olla kahekümne viie või kolmekümne vahel, aga eks ma mõjusin rõivakihtide ja näljast põhjustatud kiitsakuse tõttu plikana. „Mul on müügiks hundi ja emahirve nahk. Äkki olete nende ostmisest huvitatud.”
„Varastasid need?”
„Ei.” Pidasin pilgule vastu. „Küttisin ise. Vannun seda.”
Ta libistas taas tumedate silmadega üle minu. „Kuidas.” Polnud küsimus – see oli käsk. Vahest oli ta keegi, kes kohtas oma elus neid, kelle jaoks vanded polnud pühad, sõnad polnud sidemed. Ja ta karistas neid vastavalt.
Niisiis rääkisin talle, kuidas ma nad maha võtsin. Kui ma lõpetasin, vibutas ta käega mu koti poole. „Las ma vaatan.” Tõmbasin mõlemad hoolikalt volditud nahad välja. „Sa ei valetanudki hundi suuruse koha pealt,” ümises ta. „Aga ei paista olevat haldjas.” Ta uuris neid eksperdi pilguga, libistas käsi üht ja teist külge mööda. Nimetas oma hinna.
Pilgutasin silmi, aga surusin alla tungi teha seda ka teist korda. Ta maksaks üle – kõvasti.
Ta vaatas minust mööda – minu selja taha. „Eeldan, et need kaks tüdrukut, kes teiselt poolt väljakut vahivad, on su õed. Teil kõigil on see vasekarva juus – ja näljane pilk.” Tõsi, nad üritasid endiselt anda endast parimat, et kuulata pealt vahele jäämata.
„Mul pole vaja teie haletsust.”
„Ei, aga sa vajad mu raha ja teised kauplejad on kogu hommiku ihnsad olnud. Kõigi tähelepanu tõmbavad liigselt need vasikasilmsed usuhullud, kes väljaku teisel küljel määgivad.” Ta osutas lõuaga Õndsate Laste poole, kes kõlistasid endiselt hõbekellukesi ja kargasid ette igale möödakäijale.
Palgasõdur muigas pisut, kui ma tema poole tagasi pöördusin. „Sinu otsus, plika.”
„Miks?”
Ta kehitas õlgu. „Kunagi tegi keegi sama minu ja mu omaste jaoks just siis, kui vajasime seda kõige rohkem. Mõtlesin, et on aeg võlg tagasi maksta.”
Vaatasin teda uuesti ja kaalusin asja. „Mu isal on puukujukesi, mida võiksin ka sulle anda – et oleks ausam kaup.”
„Ma reisin kerge kaaluga ja ei vaja neid. Need aga,” patsutas ta nahku oma kätel, „säästavad mulle tapmise vaeva.”
Noogutasin. Mu põsed kuumenesid, kui ta raske mantli all asuva mündikukru poole küünitas. See oli täis – ja kõlksumise järgi otsustades tekitas kaalu vähemalt hõbe, kui mitte kuld. Palgasõduritele kiputi meie territooriumil hästi maksma.
Meie territoorium oli liiga väike ja vaene, et pidada püsiarmeed, mis valvaks müüri Prythiani piiril. Ja meie küla elanikud said toetuda ainult viissada aastat tagasi sepistatud rahuleppe tugevusele. Ent ülemklass sai palgata endale mõõgakandjaid, nagu seda naist, et need valvaks nende valdusi surematute maa kõrval. See oli lohutuse illusioon, täpselt nagu märgid meie piitadel. Me kõik teadsime sisimas, et haldjate vastu ei saanud millegagi. Meile kõigile räägiti seda seisundist või auastmest hoolimata. Ja juba sünnihetkest peale. Neid hoiatusi lauldi meile juba hällis kõikudes, neid riime manati kooliõuedel. Üksainus suurhaldjatest võis su kondid tuhaks muuta lausa saja meetri kauguselt. Mitte et mu õed või mina oleks iial ühtki neist näinud.
Aga me ikkagi üritasime uskuda, et miski võiks nende vastu töötada, kui me kunagi mõnd sellist kohtaks. Turul teenindasid selliseid hirme kaks letti, mis pakkusid amulette ja kulinaid ja loitse ja rauajuppe. Mina ei saanud neid endale lubada. Ja isegi kui need töötaks, võidaks need meile ainult paar minutit enda ette valmistamiseks. Põgenemine on tulutu, nagu ka võitlemine. Ent Nesta ja Elain kandsid endiselt rauast käevõrusid alati, kui majakesest lahkusid. Koguni Isaacil oli ühe randme ümber raudvõru, mis alati tema varruka alla peitus. Kord pakkus ta, et ostab mulle sellise, aga mina keeldusin. Mõjus liiga isiklikuna. Liiga palju nagu tasu. Liiga… püsiv meenutus sellest, mis iganes me olime ega olnud üksteise jaoks.
Palgasõdur kandis mündid mu ootavasse pihku ja mina toppisin need kohe oma taskusse. Nende kaal oli sama suur kui veskikivil. Polnud mingit võimalustki, et mu õed raha ei märganud. Polnud võimalustki, et nad juba selle üle ei mõtisklenud, kuidas mind veenda seda ka neile andma.
„Aitäh,” ütlesin palgasõdurile. Üritasin tulutult häält salvamast hoida, kui tajusin õdesid lähenemas nagu korjuse ümber tiirlevaid raisakotkaid.
Palgasõdur silitas hundinahka. „Väike nõuanne. Ühelt kütilt teisele.”
Kergitasin kulme.
„Ära mine sügavale metsa. Mina ei läheks ligilähedalegi sinna, kus sa eile käisid. Sellise suurusega hunt on vähim su probleemidest. Kuulen üha enam lugusid sellest, kuidas need olevused läbi müüri lipsavad.”
Külmavärin ukerdas ämbliku kombel selga mööda alla. „Kas nad – kas nad kavatsevad rünnata?” Kui see olnuks tõsi, tuleb mul leida viis, kuidas meie pere siit õnnetult, rõskelt territooriumilt minema toimetada. Peame suunduma lõunasse – suunduma kaugele sellest nähtamatust müürist, mis jagas meie maailma kaheks. Veel enne, kui nad jõuavad selle ületada.
Kunagi ammu-ammu ja veel tuhandeid aastaid enne seda olime suurhaldjatest valitsejate orjad. Kunagi ehitasime neile oma vere ja higiga nende hiilgavaid ulatuslikke tsivilisatsioone. Ehitasime nende metsistunud jumalustele templeid. Kunagi tõusime üles igal maal ja territooriumil. Sõda oli nii verine ja laastav, et vaja läks kuut surelikku kuningannat. Nemad meisterdasid rahuleppe, mis peataks veresaunad mõlemal poolel ja ehitaks üles müüri. Meie maailma põhjaosa loovutati suurhaldjatele ja haldjarahvale, kes võtsid oma maagia endaga kaasa. Lõunas olime aga meie, kössitavad surelikud, kes sunniti igaveseks endale maapinnalt elatist kraapima.
„Keegi ei tea, mida haldjad plaanivad,” ütles kivistunud näoga palgasõdur. „Me ei tea, kas vürstide lõõg oma elajate küljes on lahti libisemas või on need sihilikud rünnakud. Ma valvasin üht vana aadlimeest ja tema väitel on viimasel viiekümnel aastal asjad hullemaks läinud. Tema läks kaks nädalat tagasi lõunasse suunduvale laevale ja ütles mulle, et peaksin ka lahkuma, kui mul vähegi oidu peas on. Enne minema seilamist tunnistas ta, et üks sõpradest teatas talle ööpimeduses müüri ületanud martaksitest. Need rebisid poole tema külast lõhki.”
„Martaksid?” kähistasin ma. Teadsin, et haldjaid on erinevat tüüpi. Et nad on sama mitmekesised kui ükski teine loomaliik. Nimepidi teadsin ma vaid aga mõningaid.
Palgasõduri öömustad silmad värelesid. „Kere suur nagu karul, pea natuke nagu lõvil. Ja kolm rida hambaid, mis teravamad kui hail. Ja tige. Tigedam kui kõik kolm kokku. Pärast neid oli küla sõna otseses mõttes ribadeks tõmmatud, rääkis aadlimees.”
Mu kõhus keeras. Meie taga mõjusid mu õed nii habrastena – nende kaame nahk nii lõputult õrn ja lõhki käristatav. Millegi sellise nagu martaksi vastu poleks meil iial lootustki. Need Õndsate Lapsed on lollakad – fanaatilised lollakad.
„Seega ei tea me, mida need rünnakud tähendavad,” jätkas palgasõdur, „peale selle, et palgatakse rohkem minusuguseid ja sina hoiad müürist heaga eemale. Eriti siis, kui kohale hakkavad ilmuma suurhaldjad. Või veel hullem – vürstid. Nendega võrreldes on martaksid nagu penid.”
Uurisin ta armistunud ja külmast kohmetuid käsi. „Olete kunagi mõne teist sorti haldjaga kohtunud?”
Tema silmad tõmbusid kinni. „Sa ei taha teada, plika. Kui sa just ei soovi