teksariidest üleskääritud varrukatega särgis ja khakivärvi pükstes suurepärase väljanägemisega Alanil oli kaasas pudel veini. Kätlesime kohmakalt. Kõigepealt jõime paar viskit jää ja sidruniga. Olin andnud raske hoobi oma pühale ja puutumatule eelarvele, ostes parima viski, J&B. Püüdsin arendada vestlust napsu ja eelroa juures, mille olin kokku keeranud Cheddari patsist, hakitud murulaugust, lõhemarjast, maitseks veidi hakitud suitsulõhet, kõik õhukeste kuivikute peal, et juhatada õhtu sisse oranži värviga (mis tuli välja pronksjana). Võtsin lonksu, vahetasin Alaniga mõne mittemidagiütleva sõna, tõusin ja kiirustasin kööki, et vaadata, kas seal kõik sujub. Siis jälle tagasi Alani juurde, paar sõõmu, veel paar mõttetut väljaütlemist, närviline pilk kellale ja uuesti kaheteistkümnemeetrine sööst kööki. Edasi-tagasi köögi vahet jooksmise juures (mis nüüd tundus olevat kilomeetrite kaugusel istumisnurgast kasutuskõlbmatu kamina ees) ja Alanit lõbustada püüdes tühja-tähja hõikudes, üritasin ma panna kokku plaanitud värvigammat. Ebaõnnestunud särkide joonistamine oli vaid eelmänguks sellele, mis nüüd tulemas oli.
Õhtusöök oli loominguline läbikukkumine: minu ema lollikindel hautis (pruun) ebaõnnestus, oli must nagu kumm ja samavõrd raske lõigata. Liiga kauaks keema jäänud külmutatud herned (roheline) olid loomulikult hallid. Poti külge kõrbenud suvikõrvitsa püree (kollane) andis kogu toidule vastiku lõhna. Ja üllatusmoment natuke liiga kaua keema jäänud kapsast (punane), millele oli kallatud üleliia palju punast veiniäädikat, lõpetas punakaspruunide toonide perekonnas ning pani huuled kirvendama. Ma ei unusta iialgi beeži vedelat kastet, mille libedad hallid sibulad rippusid üle iga lusikatäie.
Alan, liialt viisakas, et talle pakutud toidu peale öökima hakata, jõi lonksukaupa veini, tehes näo, et naudib toitu. Jälgisin, kuidas hallid herned ta kahvli pealt maha pudenesid. Asi läks veelgi hullemaks, kui ta hakkas rääkima, kuidas ta vihkab Greenwich Village’it, kus oli New Yorki tulles näguripäevi näinud, mina aga ütlesin jälle, et armastan oma korterit ja Village’it lausa hullupööra. Korraga tundsin ma end uuesti olevat isa seltskonnas. Leidsin end oma territooriumit kaitsmas, viitasin nikerdatud võlts-Itaalia kummutile, mille olin leidnud Fourteenth Streeti vanakraamikauplusest ja mida pidasin pärliks, lisaks veel ka Stickley diivanvoodile, mis seisis kamina ees diivani rollis. Olles oma seisukoha välja toonud, küsisin Alanilt, mis tema sellest kõigest arvab. Ta pomises mitteveenvalt kiidusõnu, liigutades kergelt kahvlit põhjakõrbenud suvikõrvitsas, kuid oli näha, et minu sisekujundus ei avaldanud talle muljet. Arvestades jõledat toitu ja entusiasmi puudumist minu möbleerimisoskuste osas, tegin järelduse, et hea kavatsus oli lihtsalt luhta läinud. Mida vähem juttu, seda kiiremini asi lõpeb. Ilmselgelt ei olnud meie vahel seda niinimetatud keemiat.
Mõne aja pärast Alan lahkus, öeldes omal viisakal moel: „Suur tänu kena õhtu eest. Kohtumiseni spordisaalis.”
Sulgesin tema järel ukse, keerasin selle lukku ja mõtlesin: Nojah, sai alles käkk kokku keeratud.
Olin seega üllatunud, kui järgmisel päeval telefonitoru tõstes kuulsin Alanit ütlevat: „Nüüd on minu kord. Tahaksin su lõunale kutsuda.”
Mul jäi hing kinni. Kas eelmine õhtu polnudki siis täielik läbikukkumine? Vastasin pärast pikka pausi: „Ainult siis, kui leiad koha, kus pakutakse mitmevärvilist toitu.”
Puhkesime üheskoos naerma.
ROGER
ALANjuuni 1958
Järgmisel päeval, pärast mitmevärvilist õhtusööki, ärkasin depressiooni ja pohmelliga. Miks ma end nii kehvasti tundsin? Ma ei olnud ju eriti palju joonud. Siis taipasin järsku – ma olin armumas. Tegelikult juhtus see vist otsekohe, kui Norman teatris minu garderoobi tuli. Tundsin, et olin esmakordselt elus armastuseks valmis. Mul oli olnud armusuhteid viieteistkümnendast eluaastast peale, nii meeste kui ka naistega. Ma olin isegi olnud abielus, kuigi see oli vaid ainult formaalsus, et vanematele meelehead teha, ega kestnud kaua. Olin ennegi olnud armunud, kuid iga kord vaid armastuse ideesse. Olin alati tahtnud armastada ja projitseerisin seda teistele inimestele. Mõnikord kestsid suhted aastaid, sest olin täis otsustavust olla koos ühe inimesega ja nägin selle nimel vaeva. Minu unistuseks oli kaaslane, kelle seltsis võisin jätta enesetsensuuri. Ilmselt tundus mulle, et armastuse leidmiseks tuleb näidata end teatud küljest. Ajal, mil Normaniga kohtusin, olin mitu aastat psühhoanalüüsis käinud ja see hakkas mõjuma (kuigi ei taltsutanud huvi meeste vastu) ning mina üha avanema, saama vabaks, et olla see, kes ma tegelikult olin.
Normanis olin ma leidnud lõpuks inimese, kes oli intelligentne, ambitsioonikas, mehelik, enam-vähem minuvanune ja ülimalt veetlev. Enne seda tundus minuga seotutel olevat ikka oma Achilleuse kand: mingi nõrkus, edevus, ei olnud tõsimeelsust. Normanil oleks olnud nagu kõik, mida ühelt mehelt tahtsin – ja ta oli kunstnik, kelleks olin lapsepõlves isegi tahtnud saada, ent milleks mul puudus anne.
Helistasin, et teda lõuna eest tänada ja ütlesin: „Nüüd on minu kord sind välja kutsuda.” Kartsin, et ta on tõrjuv, kuid ta nõustus, ja kui me kohtusime, leidsime, et saame palju paremini läbi kui enne. Lasime end lõdvaks ja selgus, et meil oli palju ühist. Olime mõlemad pärit juudi keskklassist, kuigi mina olin mõni aasta vanem, meie meelisraamatud olid suuresti samad ja me olime vaadanud samu filme. Kõhklevalt ja ettevaatlikult hakkasime me teineteise poole liikuma, et saada sõpradeks. Norman oli päeval ametis oma illustratsioonidega, mina töötasin hommikuti fotograafi juures, päevastel ja õhtustel etendustel teatris ning lisaks olid veel ka varajased käigud arsti juurde. Meil ei olnud eriti palju võimalusi koos olla, pealegi elas Norman Greenwich Village’s, mina aga ärikeskusest eemal. Keeruline oli.
Ühel pühapäeva õhtul, kui ma teatrisse ei pidanud minema, kutsusin Normani enda poole. Olin leidnud lõunamere saarte toiduretsepti vürtside, tšatni ja viilutatud ananassiga. Toit osutus üsna heaks. Olin õpetanud Normanit ka jooma Rob Royd: kuus osa J&B viskit ühe osa kuiva vermutiga. Klaas pidi olema külmast võetud, selle äärt tuli hõõruda sidrunikoorega, mis seejärel klaasi pandi. Kraam oli kange ja me pruukisime seda üsna ohtralt. Tolleks ajaks olime me üsna tihti kohtunud, ent meie vahel polnud midagi füüsilist. Olin mõned korrad üritanud, Norman aga oli mind alati eemale lükanud, öeldes, et tahab oodata, kuni me teineteist paremini tundma õpime. Olime veetnud päeva rannas, Jones Beachil. Suvepäev oli lämmatav ja me ei saanudki ookeanist välja. Norman oli suurepärane ujuja ja sündinud atleet. Ta nägi välja nagu lainemurrus seisev Kreeka skulptuur. Olin teda terve päeva jälginud ja tema füüsiline olemus oli vastupandamatu. Olime olnud tuttavad terve kuu ja ma otsustasin, et aeg on küps. Tundsin end pärast õhtusööki väga iharalt ja sundisin teda endaga seksima. Ma ei lasknud tal ei öelda ning lõpuks andis ta alla. See oli jube. Me ei sobinud absoluutselt kokku. Me ei erutanud teineteist, paistis, et me ei tea, mida teha. See oli fiasko. Asja tegi hullemaks veel see, et toimetasime minu tillukese söögitoa põrandal, nii et pealekauba oli meil veel ka ebamugav. Nii kiiresti kui võimalik tõmbas Norman riided selga ja lahkus.
Tundsin enda vastu tõsist tülgastust ja tahtsin kogu loo unustada. Oli selge, et meil ei tule midagi välja. Kuid siis, paar päeva hiljem, Norman helistas, öeldes, et tahaks minu poole tulla. Ta rääkis, et ma meeldin talle tõsiselt, ehkki ta vajab aega. Ta ei tahtnud teha midagi ülepeakaela. Tal oli vaja mind tundma õppida ning ei ta soovinud kõike tühipalja seksiga ära rikkuda. Ta veenis mind, et meie vahel ei teki midagi, kui me kogu aeg voodisse kargame. Nõustusin ta füüsiliselt rahule jätma ja temaga lihtsalt koos aega veetma. Üks osa minust tundis, et ta tõrjus mind, et ta ei pidanud mind veetlevaks, ja seega peaksime kogu asja ära lõpetama. Ent ma viskasin selle mõtte peast. Norman oli mulle liiga tähtis ja ma olin valmis talle vastu tulema. Teadsin, et see pole kerge, sest seksuaalne tõmme muutus tugevamaks iga kord, kui ma teda nägin. Meil algas teineteise avastamise aeg. Saime kokku, mil iganes võimalik. Ümberkaudu oli geibaare ja -restorane, ent neis me ei käinud. Kumbki meist oli käinud seal üksinda kaaslast otsimas. Nüüd tahtsime me koondada tähelepanu teineteisele, ilma et keegi meid eksitanud oleks. Oma koosolemise algusaegadel rääkisime me pidevalt teineteisega, nii nagu praegugi. Me rääkisime napsu võttes, me rääkisime üheskoos süües, me rääkisime naabruses oleval sadamasillal East Riveri kaldal päikest võttes, me rääkisime teel kinno ja me rääkisime telefonitsi. Meil oli nii palju vaja