et tal ei olnud erilist põhjust tunda minu vastu huvi. Lõppude lõpuks, mõtlesin endamisi, olen ma temast poole noorem ja töötan räpases poes lohaka, vene aktsendiga vana naise juures. Lihtsalt seisin mitu päeva poe esiakna all ja vaatasin välja, lootuses, et Roger astub läbi. Sõitsin jalgrattal mööda linna ringi, kõikidesse kohtadesse, kus arvasin, et võiksin teda kohata: sendipoes, postkontoris ja vainul. Läksin poodi tagasi. Memm luges tagaruumis üht oma raamatukogust võetud armastusromaanidest. Mul oli raha vaja ning järsku ma taipasin, kuidas ma seda saada võiksin. Läksin kassasahtli juurde. Vajutasin hästi tasakesi selle all olevat esimest ja kolmandat nuppu – sahtel kargas lahti, kuid ma hoidsin seda käega tagasi, et midagi kuulda poleks. Ma ei olnud sealt kunagi varem raha varastanud, aga ma pidin, ainult ühe korra. Võtsin välja mitu dollarit ja sulgesin tasakesi sahtli. Istusin rattale ja sõitsin rohupoodi.
Tegin hääle võimalikult madalaks. „Kas teil Old Spice’i on?” küsisin ma rohupoodnikult, kartes vastuküsimust: „Miks sul seda vaja on? Sa oled veel liiga noor, et habet ajada.”
Selle asemel küsis ta: „Millist?”
Olin segaduses. „Ma ei tea. Lihtsalt Old Spice’i.”
„Noh, meil on odekolonni ja habemevett.”
„Habemevett, palun,” ütlesin ma. Tundsin, et teen midagi lubamatut ja maksin ära nii kibekähku, kui sain. Haarasin rohupoodnikult pappkarbi, keeldusin kotist ja läksin välja. Kui nägin, et keegi ei vaata, avasin karbi ja võtsin keraamilise pudeli välja. Tõmbasin metallkorgi pealt ja hingasin sügavalt sisse. See lõhnas täpselt nagu Roger.
Neljapäevaks olin kaotanud igasuguse lootuse, et Roger välja ilmub. Püüdsin kogu loo unustada ja matsin end töösse. Koristasin ära poe tagaosa, ladudes kingikarbid korralikult riiulitele. Mõne tunni pärast nägi pood üsna kena välja. Äkki saabus vanaema, haaras riida alumise karbi, nii et kogu riit laviinina põrandale lendas. Järsku purskus välja kogu mu tusk vana naise vastu, kes oli pannud mind terveks suveks rakkesse, kes ei hoolinud minust ega maksnud mulle tehtud töö eest sentigi. Korraga oli see tema süü, et mul ei olnud sõpru. Tema süül oli pood nii pilla-palla, et Roger ei tulnud mind vaatama. Andsin talle kõrvakiilu. Nagu aegluubis pani ta käe põsele. „Miks sa minuga nii tegid?” küsis ta ja hakkas nutma. Jooksin tagauksest välja ning seisin, vihast ja ängistusest vabisedes.
Päeva lõpus, kui ma Mehhiko korve kõnniteelt poodi tassisin, tuli Rogeri auto ja jäi seisma. Hoidsin end tagasi, et mitte tema juurde tormata ja püüdsin säilitada külma verd. Kui Roger autost väljus, läksin lähemale ja tervitasin. Ta ütles, et polnud taibanud, et järgmisel nädalavahetusel on tööpüha ja et ta on alati tahtnud teha jalgrattamatka Martha’s Vineyardile. Võib-olla meeldiks mulle kaasa tulla. Ta ütles seda nii, nagu poleks tal sooja ega külma, kas ütlen jaa või ei. Mul oli tunne nagu poisikesel, keda isa sõber telkmatkale kaasa kutsub. Pärast kogu ootusärevust oli meie kohtumine nii pettumustvalmistav, nii tühine, kuid ma ütlesin siiski, et tulen hea meelega. Roger pidi laupäeval tööl olema, seega tegi ta ettepaneku, et asume teele pühapäeva hommikul, oleme öösel ära ja tuleme esmaspäeval tagasi. Ma polnud kindel, kas teen õigesti, sest ta paistis olevat nii huvitu, kuid siis mõtlesin, et pean vanaema juurest minema saama, kas või üheks päevaks. Ja ikkagi oli selles midagi põnevat.
„Mis sa arvad, kas su vanaema lubab?” küsis Roger.
„Mul ükskõik,” vastasin ma, süda endiselt karpide loo pärast kripeldamas.
„Peaksime ehk küsima,” ütles Roger ja läks poodi, mina sabas.
Ta käitus vanaemaga kenasti, ja kui ta palus luba mind jalgrattamatkale viia, andis vanaema järele. Ma arvan, et pärast kõrvakiilu oli tal lihtsalt hea meel minust lahti saada. Niipea kui Roger läinud oli, küsis ta otsemaid: „Kes see oli?”
„Roger,” vastasin ma. „Ma just tutvustasin teid.”
Ta silmad tõmbusid salakavalalt vidukile. „Kuidas sa temaga tutvusid?”
„Sõprade kaudu,” valetasin ma.
Ta raputas pead. „Ei lähe sa temaga kuhugi.”
Vaidlesime terve õhtusöögi aja. Lõpuks ma ütlesin: „Mamma, ma olen rüganud terve suve, ma pole üldsegi lõbutseda saanud ja Martha’s Vineyardile olen ma tahtnud juba ammu minna. Kas sa keelad selle ainukesegi asja ära?”
„Jäta mind rahule,” vastas ta ja ma tundsin, et olin võitnud.
Ärkasin pühapäeval vara ja seadsin end valmis, mõeldes eelolevast päevast. Millest me räägime? Ma veedan kaks päeva inimesega, keda ma ei tunne ja kes on minust poole vanem. Mida me koos ette võtame? Ma tundsin Rogeriga koosolemisest mõeldes nii omamoodi füüsilist erutust kui ka teatud pelgust.
Sõitsin rattaga Rogeri antud aadressile. Ta juba ootas mind uue, kahekordse, koloniaalstiilis, laudadega vooderdatud valge maja ees. Ta lausus neutraalsel toonil: „Hakkame kohe minema, muidu ei jõua me üheksasele praamile.” Kuue kilomeetri jooksul olid meie rattad teineteisest nii kaugel, et juttu ajada ei olnud võimalik. Roger tundus olevat eemalolev. Miks ma ometi nõustusin? mõtlesin endamisi. Miks ma arvasin, et Rogeri-sugune võiks minust huvitatud olla?
Praamil olles ütlesin kindlalt, et maksan poolteist dollarit edasi-tagasi sõidu eest omast taskust ja Roger naeratas esimest korda. Naeratasin vastu, ja tundsin korraga, et kõik läheb hästi. Sõit kestis alla tunni ja oli näha, kuidas saar kogu aeg üha lähemale ja lähemale liikus. Päike tuli välja ja me mõlemad panime päikeseprillid ette. Nende varjust oli meil kuidagi kergem teineteisega rääkida ning Oak Bluffsi jõudes olime sama suured sõbrad nagu ennist rannas. Murdsin pead, miks Roger oli alguses nii külmalt käitunud, taibates siis, et ilmselt tema meelest oleks Falmouthi tuttavatele tema nägemine poisikese seltsis rattaga sõitmas paistnud üsnagi naeruväärne. Ta ütles, et ei tunne Martha’s Vineyardil kedagi, vist seepärast ta tuju paremaks läkski.
Päev oli kurnav. Sõitsime läbi Vineyard Haveni oma valge Uus-Inglismaa kiriku ja teivastaradest ümbritsetud hoolitsetud aedadesse peidetud heas korras koloniaalstiilis majadega. Päike oli selleks ajaks juba kõrgel ja oli väga palav. Maastik oli tasane ja igav ning me peaaegu ei ajanudki juttu, vaid olime ametis käikude vahetamisega, kui laugetest küngastest üles väntasime. Ühe suure rannajärsaku tipus jätsime rattad puu najale ja ronisime rada mööda alla randa. Meil olid ujumispüksid kaasas ja me vahetasime riided kaljurahnude taga teine teisel pool teed. Lained olid ujumiseks liiga suured, kuid me sulistasime niisama, tundes kergendust, et saame pärast väsitavat sõitu keha jahutada. Avastasime, et kusagil polnud ei poodi ega ka söögikohta, seega läks Roger ühte majja ning maksis, et perenaine teeks meile võileiva ja annaks klaasi piima. Pärast puhkust asusime siis uuesti teele. Eriti huvitav see ei olnud, kulgedes enamasti kängus mändide vahel, siin-seal mõni maja, ent ei ühtki poodi, kust oleks saanud joomiseks midagi külma. Kumbki meist polnud harjunud nii palju pedaale väntama ja meie jalad valutasid.
Kui pimenema hakkas, jõudsime Edgartowni, ilusasse, ent mitte eriti sõbralikku külla. Kõik poed olid suletud, tänavatel vaid mõned üksikud inimesed. Lõpuks leidsime hädasti värvimist vajava maja, millel oli silt „Üüritoad”. Perenaine näitas meile üht, kus oli kaks voodit. Puhtusega see ei hiilanud ja odav mööbel oli võõbatud inetult roheliseks, ent me kartsime, et edasi otsimiseks on juba liiga hilja. Maksime kumbki dollari ja läksime vaatama, kust õhtusööki saaks.
Leidsime ainult odava söökla sadamas, kuid neil oli homaari. Mu ema oli alati ette kujutanud, et hakkan elama härrasmehe elu, seega õpetas ta mulle sõrmeloputuskausi kasutamist ja homaari söömist. Arvasin, et viis, kuidas ma sõrgu katki raksasin ja liha välja urgitsesin, võiks avaldada Rogerile muljet, ent ta ei öelnud midagi. Pärast paari katset juttu alustada sõime vaikides. Roger oli jälle endassetõmbunud, nagu päeva alguseski. Millega ma siis nüüd hakkama sain? mõtlesin ma. Roger tahtis ise arvet maksta, sest ta oli joonud veini ja pooleks maksmine ei olnud tema arvates õiglane. Olin vaidlemiseks liiga väsinud.
Kui me tuppa tagasi jõudsime, soovitas Roger mul esimesena pesema minna. Vannis oli ka hädine dušš napi kardinaga, mis märja keha külge kleepus. Kui olin end ära kuivatanud,