ööd,” sõnas Roger külmalt.
„Head ööd,” vastasin talle. Miks ta küll nii ebasõbralik on? Mida ma valesti tegin?
Lebasin unetuna voodis, tundus, et tundide viisi. Iga paari minuti tagant keerasin end mugavamat asendit otsides tasakesi, et Rogerit mitte äratada. Aknast ei tulnud tuuleõhkugi ja tänav oli vaikne. Mõtlesin, et see öö ei lõppegi.
„Mis viga?” küsis Roger lõpuks. Ta oli selja minu poole pööranud ja ma mõtlesin, et ta magab.
„Ei tea,” vastasin ma, „uni lihtsalt ei tule.” Järgnes pikk vaikus ja ma arvasin, et Roger oli uuesti magama jäänud.
„Tahad sa juttu ajada?” küsis ta.
„Jah,” vastasin ma kergendatult.
„Millest me siis räägime?”
„Ma ei tea,” ütlesin ma. „Ükskõik millest.”
„Noh, miks ei võiks sa mulle siis oma sõpradest rääkida,” soovitas Roger.
Veeretasin niisama juttu, peaasi, et mulle head ööd ei öeldaks. Rääkisin oma parimast sõbrast Irvingist, kellega me olime pidudel kontvõõrad olnud, abiturientide ballist, mis mulle sugugi ei meeldinud ning oma tüdrukust, kes oli lühike ja mitte mingi kaunitar.
„Aga tuttavad Falmouthis?” uuris Roger.
„Noh, need on ainult inimesed poes.”
„Kas sa antikvaari tunned?” küsis Roger.
„Jah,” vastasin ma. „Ta on vahva. Tuleb alati välja ja ajab minuga juttu, kui ma ta poest mööda lähen.” Järgnes pikk vaikus ja ma kartsin, et olin öelnud midagi, mis meie vestluse lõpetas.
„Kas sa tahad, et tema oleks praegu siin minu asemel?” küsis Roger.
„Loomulikult mitte,” ütlesin ma, kuid ei suutnud seda asja sinnapaika jätta. „Miks peaksin ma seda tahtma?”
„Tead küll,” ütles nüüd Roger.
Teadsin tõepoolest, et mul oli sümpaatse antiigikaupmehe osas imelik tunne, mis sundis mind tema kaupluse ees aega venitama, lootuses, et ta tuleb välja mind vaatama. Ma jälgisin, kuidas ta õhtuti, korralikult riides, kusagile teel olles mööda sõitis ning ma tahtsin temaga koos minna. Ma tahtsin temalt midagi, ent ma ei osanud sellele tahtmisele nime anda. Tundsin end praegu samamoodi.
„Mida sa öelda tahad?” küsisin ma.
„Sa tead väga hästi, mida.”
„Aga ma ei tea ju,” vaidlesin talle vastu. „Ta meeldib mulle, kuid ta tekitab minus ebamugavust.”
„Selles ma ei kahtle,” vastas Roger.
Viisis, kuidas ta seda ütles, oli mingi varjatud teadmine, mis sundis talle vastu vaidlema, ent järgnes hoopis ülestunnistus: „Ta on kuidagi imelik.” Järgnes uus vaikus ja mul hakkas rinnus pitsitama. „Ta kutsus mind alasti ujuma.”
„Kindlapeale,” ütles Roger, selg endiselt minu poole pööratud. „Kas käisid?”
„Muidugi mitte. Miks ma oleksin pidanud minema?”
„Miks mitte?” küsis Roger. „Või lõid kartma?”
Ausalt öeldes olin kartnud küll, kui antikvaar selle ettepaneku tegi, ent ma ei tahtnud seda Rogerile tunnistada. „Ei,” vastasin talle, „mulle tundus, et see on tobe, kui kaks meest alasti koos ujuvad.”
„Kas sa ei pidanud siis seda millekski?”
Hakkasin tundma end nurka surutuna, kuid ajasin endiselt vastu: „Mida sa sellega öelda tahad?”
„Kas sa ei mõelnud, miks ta tahtis, et sa temaga kaasa läheksid?”
„Ei!” ma peaaegu et karjusin.
„Vean kihla, et mõtlesid,” ütles Roger. „Vean kihla, et tahtsid minna.”
Olin hirmul. Roger oleks minust nagu sügaval asuvat saladust välja kiskunud. Segaduses ei osanud ma öelda muud: „Kui ma oleks tahtnud, siis oleksin ka läinud.” Lamasin ootusärevalt liikumatult voodis.
Pärast pikka pausi küsis Roger: „Kas ta on püüdnud sind suudelda?”
Niipea kui kuulsin sõna suudlema, pidi mu süda seisma jääma. Roger oli peaaegu võhivõõras ja kahtlemata ei tahtnud ma, et ta teaks, mida tundsin ja seega sundisin end vastama nii kindlalt kui sain: „Miks ta peaks seda tahtma?” Vaatasin vargsi lakke vahtivat Rogerit.
„Sa oled temast kuulnud, eks ole?” uuris Roger.
Järsku oli mul esimest korda kõik tõepoolest selge, aga jätkasin siiski: „Mida sa öelda tahad?”
„Talle meeldivad poisid,” ütles Roger keerutamata. „Kas see on sinu meelest nii jube?”
Olin peaaegu hingetu, kuid suutsin siiski sosistada: „Loomulikult mitte.” Keerasin külili ja hoidsin end vaos.
Hetke pärast ütles Roger: „Arvan samamoodi.”
Vahtisin seina, mul oli külm ja pisarad olid kurgus. „Roger,” ütlesin ma anuvalt, „mul on külm.”
Hetkeks valitses toas haudvaikus. Ja siis küsis ta lõpuks: „Kas sa tahad minu voodisse tulla?”
Mul oli veelgi külmem ja ma hakkasin värisema. „Palun tule ise minu juurde.”
„Ei,” ütles Roger rangelt, „sina pead tulema minu juurde.”
Mu hambad plagisesid. „Ma ei saa. Ma värisen.”
„Ära siis tule,” ütles ta lühidalt.
Lamasin abitult voodis, värisedes, nagu oleks mul tõvehoog. Märkasin, et mul on erektsioon. Tahtsin meeleheitlikult sooja saada, ronisin kuidagi voodist välja ja tegin need mõned sammud Rogeri voodini. Heitsin tema kõrvale pikali, haarasin tal otsemaid ümbert kinni ja surusin näo vastu kaela. Roger lükkas mu näo eemale ja suudles mind huultele. Olin jahmunud. Arvasin, et selliseks suudluseks on vaja huulepulka ja et just seepärast naised seda kasutavadki. Kuid suudlesin Rogerit kiiresti ka ise, liibusin tema vastu ja sain orgasmi. Lamasin hingeldades tema käte vahel. „Anna andeks,” ütlesin ma. „Ma ei saanud sinna midagi parata.”
„Ära ole rumal,” ütles Roger. „Lihtsalt lõõgastu.” Lebasime teineteise embuses. Suudlesime uuesti, ja kuigi me peaaegu ei liigutanudki, järgnes mitu orgasmi ning siis jäin ma Rogeri käte vahel magama.
Järgmisel hommikul vihkasin ma Rogerit ja iseennast ning ma olin peaaegu sõnatu. Ma tundsin häbi. Ta ei viidanud sellele, mis juhtunud oli. Ta tundus mulle vana ja koledana. Nägin, et ta juuksed hakkasid hõrenema. Tahtsin lihtsalt koju minna ja temast lahti saada. Kuid tagasiteel praamile peatusime me inimtühjal rannal, et minna ujuma, ja kui me end kuivatasime, vaatasin ma tema väikesi peast eemalehoidvaid kõrvu ning laubal tilkuvaid juukseid. Ta vastas mu pilgule ja kinkis mulle suurepärase naeratuse. See tekitas tunde, et meie vahel polnud juhtunud midagi halba ja et ta ei tee mulle kunagi haiget. Tormasin tema juurde ja viskusin talle kaela. Ta kallistas mind ja kogu möödunud öö igatsus ja soojus voogas tagasi.
Kui praam Woods Hole’is maabus, ootasid mind seal vihased vanemad. Kuid Roger võlus neid jutuga sellest, kuidas ta mu nädalalõpuks kaasa võttis, et veenda mind kolledžisse astuma. Vanematel oli selle üle hea meel ja nad lubasid mul veel üheks nädalaks Falmouthi jääda. Me kohtusime Rogeriga pidevalt. Ma ei teadnudki, mida tähendab olla kellegi nii toetava seltsis. Isegi kui ma talle alt üles vaatasin, ei käitunud ta minuga kunagi teisiti kui võrdsega. Omavahel olles oli ta armastav ja ma tundsin tema embuses end turvaliselt, ilmselt esimest korda elus. Kuna kooliaasta oli algamas, pidin pöörduma tagasi koju, Brookline’i, kuid Roger lubas, et tuleb mind Bostonisse vaatama, nii tihti kui võimalik.
Pühapäeviti, kui Roger külla tuli, valmistas ema rikkaliku lõunasöögi, pärast aga läksid vanemad välja ja jätsid meid pärastlõunaks omapäi. Neil ei paistnud olevat vähimatki kahtlust, et meie vahel pole midagi enamat peale sõpruse. Me armatsesime