Lõppmäng. Франк Брейди

Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide suhetes valitsevate pingete vähendamisel, mäng algaski. Nigro nägi uhkusega segatud hämmastusega, et tema hoolealune jälgib toimuvat usinasti ja paneb kõik kõrva taha.

      Kas Bobby mõistis täielikult matši poliitilist tähendust? Kas temas ärkas patriotismitunne ja soov, et tema riik võidaks? Kas tal tekkis soov – või unistus –, et ühel päeval võiks temagi samasugusel laval mängida maailma parimate maletajatega? Ta pole kunagi selle matši kohta midagi öelnud, aga on vägagi tõenäoline, et vastus vähemalt viimasele küsimusele on jaatav.

      Peale partiide, mida ta väsimatult jälgis, märkas Bobby muudki: hotelli koridoridesse ja avalikesse ruumidesse rühmadesse kogunenud ning partiisid arutavaid ja analüüsivaid teisi maletajaid, kellel olid käepärast maleraamatud ja taskumaled. Ta pani tähele, et paljud lahkuvad oma kohalt ainult lühikeseks ajaks ostma kala- või liha-juustuleiba väikesest fuajeesse paigutatud kioskist. Kui Bobby nägi pealtvaatajate hulgas Reuben Fine’i – Ameerika arvatavasti tugevuselt teist maletajat –, läks ta iseäranis elevile, sest Fine’i raamatud olid talle saanud peaaegu et malepiibliks. Doktor Fine ei olnud Ameerika meeskonnas, sest ta oli loobunud võistlusmalest 1951. aastal. Küll aga oli laval doktor Max Pavey – sama mees, kellega Bobby oli kohtunud kolme aasta eest simultaanis – valmis oma riiki esindama.

      Kui Nigro tutvustas Bobbyt New York Timesi ajakirjanikule Murray Shumachile, vaatas poiss häbelikult kõrvale ja jäi oma kinganinasid tunnistama. Meister Allen Kaufman kohtus siin Bobbyga samuti esimest korda ja meenutas rohkem kui pool sajandit hiljem: „Ta tundus olevat kena poiss, aga natuke häbelik ja ma ei osanud aimatagi, et räägin tulevase maailmameistriga.” Järgmisel päeval kirjeldas Shumach matši jälgima tulnuid humoorikalt niiviisi: „Malepublik on nagu hääle kaotanud Dodgersi fännid – emotsioonid löövad üle pea kokku, hääled kõlavad aga summutatult.”

      Kõik ei kulgenud siiski täiesti hääletult, kui sündmused edasi arenesid. Sedamööda, kuidas seisud laudadel läksid põnevamaks, hakkasid pealtvaatajad, kelle hulgas paljud jälgisid partiide käiku oma väikesel kantaval malelaual või nahkkaantega taskumalel, seisu iseärasusi sosinal arutama. Kokku tekitas see kerget talvist tuulesahinat või suviselt lainetavat merd meenutava heli. Vahel, kui mõnel laual rullus lahti kahtlase väärtusega või keeruline kombinatsioon või kui väikest kasvu ameeriklane Reshevsky kulutas üheleainsale käigule tunni ja kümme minutit, näis kaks tuhat kakssada kulmu kooris kõrgele kerkivat. Kui sumin saalis läks liiga valjuks, heitis äärmiselt ametlik ristlipsuga kohtunik Hans Kmoch kurja pilgu publiku poole ja kuulutas karmil Viini aktsendiga häälel: „Palun vaikust!” Noomida saanud pealtvaatajad manasid näole süüdlasliku ilme ja jäid mõneks minutiks vait.

      Bobby nautis saalisolekut täiega ja hakkas pidama tulemuste üle arvet naga Ebbets Fieldil. Üheteistkümneaastane poiss pani hoolega kirja iga partii tulemuse: null tähendas kaotust, üks võitu ja üks kahendik viiki. Ta käis jälgimas kõiki nelja vooru, oskamata veel arvata, et kõigest paari lühikese aasta pärast seisab ta eri turniiridel ja matšidel mitmel mandril silmitsi tervelt neljateistkümnega siinsest kuueteistkümnest Ühendriikide ja NSV Liidu maletajast, kes kuulusid maailma parimate hulka.

      Lisaks võimalusele jälgida sündmuste käiku saalis meeldis Bobbyl olla ka analüüsitoas. Seal, kus võistlejad neid ei kuulnud, arutasid ja analüüsisid tippmängijad põhjalikult kõiki partiisid käik-käigult, nagu need arenesid. Bobby polnud küllalt enesekindel, et pakkuda välja, missuguse käigu mängija peaks tegema või ei tohiks teha, aga tal oli hea meel tõdeda, et oskas ette aimata nii mõnegi käigu ja sai tagantjärele aru, miks just nii mängiti.

      Viimaks, pärast nelja võistluspäeva pidi Ühendriikide meeskond leppima alandava lüüasaamisega, kaotades nõukogulastele vahekorraga 12:20. Kui matš lõppes, kõlas Ameerika pealtvaatajate aplaus siira ja lugupidavana, aga omavahelises vestluses kurtis nii mõnigi maletaja: „Mis on Ameerika malega lahti?” Ajakirja Chess Life juhtkiri avaldas lüüasaamise pärast nördimust ja püüdis seda ka seletada: „Jälle kord pärast USA ja NSV Liidu meeskonna kohtumist peame leppima vana tõega, et andekas asjaarmastaja saab harva, kui üldse, võistelda elukutselisega nagu võrdne võrdsega. Pole oluline, kui palju on loodus andnud maletajale, asjaarmastajal ei jätku mõnikord lihtviisilist täpsust, mis iseloomustab tipptasemel oma ala meistrit, ehk seda peaaegu instinktiivset ettenägemisvõimet, mis omandatakse ainult pideva harjutamisega igasugustes tingimustes ja igasuguse vastuseisu kiuste.” Raske südamega läksid Nigro ja Bobby metroosse ja sõitsid koju tagasi. Kui Bobby sellest matšist midagi õppis, siis oli see teadmine, et Nõukogude maletajad on maailma parimad. See oli tõdemus, mis pani temas võimsalt idanema suure eesmärgi.

      Järgmine, 1955. aasta juulis Moskvas toimunud korduskohtumine lõppes nõukogulaste veelgi suurema ülekaaluga: ameeriklased kaotasid jälle, seekord tulemusega 7:25. Suured pealkirjad kogu maailma ajakirjanduses kloppisid matši ümber üles palju vahtu ja Ameerika maletajad pidid leppima hurjutamisega nii New York Timesi esiküljel kui ka teistes ajalehtedes üle kogu maailma. Suur hulk tinti kulutati faktile, et Nikita Hruštšov ja Nikolai Bulganin tegid üllatuskülaskäigu Moskvas Ameerika malemeeskonna auks korraldatud aiapeole. Seal tegi Hruštšov poliitilise avalduse, et Nõukogude Liit on tugevam kui kunagi varem ja et tema on valmis pingelõdvenduseks kahe riigi suhetes seni, kuni Ühendriigid on valmis rääkima „ausalt”.

      Selsamal suvel, kui nõukogulased Ameerika meeskonna põrmustasid, võitles nüüd kaheteistkümneaastane Bobby Fischer ruudulisel laual oma võitlusi, osaledes Greenwich Village’i turniiril. Washington Square Parki vabaõhumalelaudade võistlusmiljöös segunesid linnamelu ja kirevad värvid. Erinevalt hillitsetud ja peaaegu meditatiivsetest kahevõitlustest Brooklyni maleklubis võttis pargis üksteiselt mõõtu lärmakas ja kirjuilmeline seltskond alates Greenwich Village’i boheemlastest ja lõpetades tugevuselt turniirimängijaga võrreldavate maletajatega, kellele meeldis seda teha vabas õhus, mõnikord lausa päikesetõusust loojakuni. Huvitaval kombel kadusid malelaua taga klassibarjäärid: siin võis leida Wall Streeti pankuri mängimas Skid Row kodutuga või Ivy League’i3