tseremoniaalsel ümberlõikamisel, mis tavaliselt sooritatakse kaheksandal päeval pärast juudipoisi sündi, ning ta väitis hiljem, et talle pole õpetatud judaistlikke tavasid ega usku ning ta polevat kunagi käinud sünagoogis usulistel eesmärkidel. Ta võis olla lihtsalt need unustanud.
Regina ja Joani katsed panna Bobby kuidagi koolitööd tegema jäid harilikult viljatuks. Bobby tähelepanu koondus tundideks üksnes mõistatustele või malemängule, aga ta hakkas kohe nihelema ja rähklema, kui tegu oli lugemise, kirjutamise või aritmeetikaga. Brooklyni avalike koolidega tekkis samuti probleeme. Bobby oli seltsimatu ja hoidus alati teistest lastest eraldi, põhjus arvatavasti häbelikkus või konkurentsikartus. Selleks ajaks, kui ta jõudis neljandasse klassi, oli Bobby käinud kuues koolis – peaaegu kaks kooli aastas – ja alati sealt lahkunud, sest ei saanud õpingutega hakkama või jättis läbisaamine õpetajate ja klassikaaslastega soovida või ei sobinud koguni kooli asukoht. Meeleheitel Regina pani Bobby kirja andekate laste kooli. Poiss pidas seal vastu ühe päeva ja polnud nõus sinna tagasi minema.
Viimaks leidis Regina kooli, mis oli tema problemaatilist poega väärt. Sügisel 1952, kui Bobby oli üheksane, läks emal korda kirjutada ta sisse algkooli nimega Brooklyn Community Woodward, kus oli umbes 150 õpilast. Punakaspruunist liivakivist esinduslik hoone, mis algselt oli olnud elamu, oli üks Brooklyni kaunimaid koolimaju. Kooli haridusfilosoofia rajanes 18. sajandi Šveitsi haritustegelase Johann Heinrich Pestalozzi põhimõtetel, mis ei tunnistanud päheõppimisharjutusi ja ranget distsipliini ning koondasid tähelepanu isiksuse arengule mitmesuguste eksperimentaaltehnikate abil. Kool propageeris niinimetatud Anschauung-kontseptsiooni, mille kohaselt läheneb iga laps asjadele oma isikupärasel viisil. Toolid ja lauad polnud kindlalt ühel kohal nagu enamikus koolidest ja lapsi püüti suunata nii, et nad ei teeks õppimisel ja mängul vahet. Näiteks Ameerika varasemat ajalugu õppides riietusid õpilased tolleaegsetesse riietesse ning õppisid lõnga ketrama, vaipa kuduma ja hanesulega kirjutama.
Bobby oli valinud male ja selle, mida see talle tähendas. Ta oli selles mängus oma andekust juba tõestanud ning Woodwardi kool tunnustas seda sellega, et lasi tal õpetada malet mängima teisi õpilasi, lisaks näitas ta IQ-testis astronoomiliselt kõrget tulemust – 180.
Helgem aeg Bobby sotsiaalses ja kehalises arengus saabus Woodwardi koolis siis, kui ta valiti kooli pesapallimeeskonda ja näis oma kestast välja tulevat. Pesapall hakkas talle meeldima, pealegi võis ta nii koolis kui ka kodus kuulda pealtvaatajate vaimustushüüdeid siinsamas olevalt Ebbets Fieldi staadionilt, mis oli Brooklyn Dodgersi kodustaadion, kus käidi ka kogu klassiga mänge vaatamas. Bobby oli osav pallipüüdjana ja lööjana, aga ehkki ta jooksis kiiresti, polnud tal kuigi head pesale jooksmise vaistu. „Ta tekitas siin suure malehuvi,” ütles hiljem üks tema õpetajatest. „Ta võitis kerge vaevaga igaüht, sealhulgas malet mängida oskavaid õpetajaid. Polnud oluline, mida ta mängis, oli see pesapall või tennis, tema pidi olema kõigist parem. Kui ta oleks sündinud ujumisbasseini kõrvale, oleks temast võinud saada ujumistšempion. Nüüd juhtus tegu olema malega.”
Ühel päeval jooksis Bobby kolme astet ühe sammuga võttes trepist üles oma turvalisse koju, aga leidis selle eest tühjana. Joan oli veel koolis, kuna osales bioloogiaringi töös, Regina aga oli põetustööalasel loengul, mille järel pidi järgnema töö raamatukogus ja sellele veel õhtune töövahetus. Poiss leidis väikesse traatspiraaliga märkmikku kirjutatud kirjakese, mis oli seatud toolile:
Kallis Bobby! Söö suppi ja riisi. Piim on külmikus. Võib-olla jõuan pärast kella kolme läbi astuda ja käia toidupoes ning lähen siis tagasi. Kalli-kalli,
Bobbyl tuli olla kodus üksinda üha rohkem sellest ajast saadik, kui Regina nägi, et poja võib jätta omapead ilma järelevalveta, ja see alatine üksiolek võis väga hästi olla asjaolu, mis aitas tal veelgi põhjalikumalt malesse süüvida. Kui ta istus malelaua ees, sageli köögilaua ääres, avatud maleraamat kõrval, said malenditest tema kaaslased, raamatust aga juhendaja. Siiski ei olnud üksiolek ega õppimine talle kerge. Bobbyle oleks meeldinud, kui tal olnuks sõber, mõni teine poiss, kellega mängida ja koos seigelda, aga kuna male täitis juba suurema osa tema ajast ja mõtetest, siis oleks see võimalik sõber pidanud mitte üksnes oskama malet mängida, vaid mängima seda küllalt hästi, et pälvida Bobby tähelepanu ja poolehoid.
Mingi sund pani teda malelaua saladusi üha põhjalikumalt uurima ja see tegevus võis köita tema tähelepanu tundideks. Bobby oli rahul, kui talvine välisvalgus ei heitnud enam ebaühtlasi varje köögiaknast sisse, sest see segas tema mõttetööd. Kui õde Joanie ja ema Geenie – nii hüüdsid neid sõbrad – jõudsid hilisel pärastlõunal või varasel õhtutunnil koju, leidsid nad mõnigi kord hämarusse mattunud korterist taktika või strateegia nüanssidesse süvenenud Bobby, kes ei hoolinud või märganud valgust sisse lülitada.
Ehkki Reginale tundus, et Bobby on üsnagi iseseisev, oli ta siiski mures, et poiss on liiga palju üksinda kodus, ja ta oli asunud otsima kedagi, kes oleks poisile seltsiks. Probleem oli rahas: isegi sümboolset tasu hoidjale oli raske kokku saada. Nii oli ta avaldanud Fischerite kodule üsna lähedal oleva Brooklyni kolledži linnaku ajalehes kuulutuse:
Vajatakse õhtuti, vahel ka nädalavahetustel hoidjat 8½ aastase koolipoisi juurde. Saab kasutada tuba ja kööki. Sterling 3-4110, kella 7–9 õhtul.
Üks matemaatikaüliõpilane vastaski – noormees oskas koguni malet mängida –, aga teadmata põhjusel ta töökohta siiski vastu ei võtnud. Bobby jäi edaspidigi üksi.
Erinevalt Joanist ilmutas Bobby kooli vastu vähe huvi ja kuigi Regina aitas tal kodutöid teha, püüdis poiss tüüpilisel kombel kiiresti kõik kaelast ära saada, et tagasi male juurde minna. Emal oli väga raske seista vastu poisi kannatamatutele nõudmistele: „Ma tahan malet mängida!” kuulutas Bobby uhkelt nagu teenija poole pöörduv kroonprints. Ja nii ta läkski ema loata malelaua juurde ning jättis koolitööd sinnapaika.
Ei saa öelda, nagu oleks Bobby õe ja ema pingutused lihtsalt tagasi lükanud. Pigem oli ta huvitatud teistsuguste oskuste, nimelt malealaste tarkuste omandamisest. Erinevus oli selles, et talle oli tähtsam saada selgeks, kuidas vankri ja etturiga võita, mitte aga õppida tundma riigi valitsemise kolme võimu või seda, kuhu panna jagamistehte ajal koma. Kõik kolm Fischerit olid nagu talmudi õpetlased, kes kogu aeg uurisid midagi: Joan oma õpikuid, Regina arstiteaduslikke raamatuid ja Bobby viimast maleajakirja. Korteris valitses sageli samasugune vaikus nagu raamatukogus.
Üks Bobby väheseid maleväliseid huvisid tuli ootamatult ilmsiks 1951. aasta suvel, kui ta oli kaheksane ja Regina viis ta Venderveeri lasteaia päevalaagrisse Brooklynis. Nimest hoolimata võeti sinna suvelaagrisse ka vanemaid lapsi ja selle programm oli mõeldud valmistama Bobbyt ette kooliminekuks. Kas Regina või Joan pidi ta hommikul kohale viima ja hilisel pärastlõunal ära tooma. Bobby oli veendunud, et hakkab laagrit vihkama – või siis vähemalt see ei meeldi talle –, aga selgus, et talle meeldib nii mõnigi seal pakutavatest kehalistest tegevustest. Kõige tähtsam oli tema seisukohalt Venderveeri suur vabaõhubassein, kus ta õppis ujuma.
Pärast seda igal suvel laagris viibides, kui ta parajasti ei uurinud malet, treenis Bobby ujumist, et täita järjekordne Punase Risti ujumisnorm. Ta täitis kiiresti keskpärase ujuja normi ja sai seejärel ka edasijõudnud ujujaks. Kalade tähtkujus sündinud Bobbyle meeldis vesi, iseäranis veel, kui ujumine tähendas võistlust teiste lastega. Ta oli kiire, sihikindel ja tähelepanelik ning samal hetkel, kui ujumistreener vilistas, tegi Bobby stardihüppe, maandudes tihtipeale vette juba siis, kui teised olid alles õhus. Ujumine pakkus talle võimaluse ennast liigutada ja keha arendada, lõdvestuda pärast kangekstegevat istumist malelaua ääres või raamatu taga. Bobby avastas, et talle meeldib läbi vee libiseda niisamuti, nagu meeldib võistelda iseendaga, olgu siis ujudes või malet mängides. Jäi mulje, et mingi muu tegevus talle rahuldust ei pakkunud.
Reginale hakkas Bobby tulevik muret tegema, kui ta koolitööd tõsisemalt ei võta. Veelgi rohkem pani teda muretsema asjaolu, et poja huvi male vastu kippus kujunema kinnismõtteks. Ema meelest oli Bobby malemängust niivõrd haaratud, et kaotas kontakti ümbritseva tegelikkusega, ja jäi sellest nii suurde sõltuvusse, et ei püüdnud – ei suutnud – sellest jagu saada ning pööras