Bobby kommenteeris: „Kui keegi peaks küsima minu käest, millele ma võlgnen tänu huvi eest malemängule, siis võin öelda, et see oli majaomanik.”
Bobby leppis ainult vastu tahtmist sellega, et pidi jääma temast viis aastat vanema Joani hoole alla, kui ema oli koolis või tööl. Regina tegutses kogu aeg väga aktiivselt ja töötas stenografistina, kui tal polnud õdede koolis loenguid. Kui tal tööd ei olnud, sai ta töötutoetust 22 dollarit nädalas. Ta sekkus ka poliitikasse, aga kui Bobby oli väike, hoolitses Regina alati selle eest, et poisil oleks midagi süüa ja et keegi – Joan, mõni naaber või sõber – hoiab tema pojal silma peal.
Regina sai aru, et Bobby on heade vaimsete võimetega, aga esialgu ei pidanud ta poissi imelapseks. Muidugi, Bobby jõudis teatud järeldustele kiiremini kui ema. Ta märkas kergesti mustreid ja analoogiaid, mis aitasid tal teha põhjendatud järeldusi, näiteks saada aru, et kui pank ühel tänaval on puhkepäeva tõttu suletud, siis teisel tänaval asuv pank on tõenäoliselt samuti suletud.
Bobbyga seotud probleemid olid sotsiaalset laadi: juba väga noorena hakkas ta elama oma rütmis, mis läks tihtipeale vastuollu sellega, kuidas teised lapsed arenesid. Vääramatu kangekaelsus näis olevat tema kõige iseloomulikum joon. Ta oli võimeline ütlema nii mõndagi, kui ei saanud oma tahtmist – olgu tegu toiduga, mis talle meeldis või ei meeldinud, kui oli vaja minna magama (talle meeldis hilise ajani üleval olla), kui oli tarvis minna välja või jääda koju. Esialgu suutis Regina teda ohjes hoida, aga selleks ajaks, kui Bobbyl täitus kuus eluaastat, dikteeris juba tema seda, kuidas ta elab. Bobby tahtis teha seda, mida tema tahab teha – ja otsustada ise, millal, kus ja kuidas ta seda teeb.
„Kui ta oli seitsmeaastane,” rääkis Joan ühes intervjuus, „oli Bobby võimeline arutlema niisuguste mõistete üle nagu lõpmatus või lahendama igasuguseid keerulisi matemaatilisi probleeme, aga kui paluda teda liita kaks kahele, oleks ta tõenäoliselt andnud vale vastuse.” Ehkki see oli arvatavasti liialdus, on selge, et Bobbyle ei meeldinud jätta meelde midagi, mis ei pakkunud talle huvi, ja korrutustabel kuulus just niisuguste asjade hulka. Lugu sellest, et ta oli võimeline aru saama arvuteooriast ja algarvude komplitseeritusest ning muudest nendega seotud nüanssidest, aga mitte sooritama lihtsat korrutustehet, on sama palju väärt kui müüt Einsteinist, kes polevat olnud võimeline välja arvutama oma tulumaksu.
Regina käis andekatele lastele mõeldud keskustes ja agentuurides, mõnikord üksi ja mõnikord koos Bobbyga, ning uuris, kas keegi oskab anda nõu, kuidas poiss koolist läbi vedada ja aidata tal leida kontakti teiste lastega. Ema meelest oli haridus esmajärgulise tähtsusega. Ta teadis, et Joan püüab kodus venna vaimu igati ergutada, aga tema pingutustel süstida venda mingitki loovat sädet polnud Bobbyle mingit mõju. Poiss ei ilmutanud vähimatki huvi ka nende raamatuvirnade vastu, mis kirglikul lugejal Reginal alati kodus seisid. Regina oli lõpetanud keskkooli, peaaegu arst, ehkki ilma diplomita, endine õpetaja ja igavene üliõpilane ning tema kodu oli kogunemiskoht kõigile neile, kellega ta puutus kokku kas koolis või poliitilistel üritustel. Õhtuti ja nädalavahetustel toimusid Regina köögilaua ääres elavad arutelud, mõnikord käisid siin ka sõbrad, kes enamasti olid juudi haritlased. Jututeemad puudutasid tihtipeale poliitikat, ideid ja kultuuriprobleeme. Vaieldi ägedalt Palestiina ja Iisraeli üle, aga ka teemal, kas Eisenhower võib kandideerida presidendiks. Kui ühe kuu jooksul suri kaks silmapaistvat haridustegelast, Maria Montessori ja John Dewey, räägiti palju kirjutamisest ja eesrindlikust lugemisoskusest ning sellest, kas need sobivad ka väga noortele. Bobby ja Joan olid sealsamas juures, aga ehkki Bobbyle võis midagi kuuldust meelde jääda, ei osalenud ta kunagi vestluses. Aastaid hiljem on ta välja pahvatanud, et ei sallinud üldse niisuguseid jutuajamisi.
Alates seitsmendast eluaastast kuni kaheteistkümneseks saamiseni veetis Bobby peaaegu kõik suved laagris mõnes kolmest New Yorki ümbritsevas osariigis. Esimesel või teisel suvel Long Islandil asuvas Patchogue’i laagris leidis ta raamatu annoteeritud malepartiidega. Kui umbes viisteist aastat hiljem tema käest raamatu pealkirja küsiti, arvas Bobby, et see võis olla „Tarraschi parimad partiid”. Sealsamas nimetas ta saksa maletajat Siegbert Tarrashit „üheks kümnest kõigi aegade suurimatest meistritest”. Ükskõik mis raamatuga tegu ka oli, Bobby sai sealt teada, kuidas mängida järele partiid, mis on kirjeldavas malenotatsioonis käik-käigult üles kirjutatud (näiteks P-K4 ehk Pawn to King Four, mis tähendab: kuningaettur neljandale väljale)2.
Ülejäänudki laagrielu pakkus mõndagi huvitavat. Bobby sai ratsutada hobusega, kelle nimi oli Chub, mängida musta-valgekirju vasikaga, osales vahel pehmepallimängus ja ehitas käsitööklassis paati – aga suhtlus teiste lastega oli endiselt vaevaline. Olnud terve kuu kodust eemal, võttis poiss ühe juba aadressi ja margiga postkaartidest, mille Regina oli talle kaasa andnud, ja ütles seal suurte trükitähtedega välja oma tungiva soovi: EMME, TAHAN TULLA KOJU.
Varsti pärast seda unustas Bobby male mõneks ajaks. Teised mängud ja pusled tõusid rohkem päevakorda ja malendid, kust paar etturit oli puudu, pandi seinakappi. Umbes aasta pärast aga meenus male talle uuesti. 1950. aasta talvel, kui poiss oli seitsmeaastane, küsis ta Regina käest, kas too ostaks talle jõuludeks uue, suurema malekomplekti. Ema ostiski väheldased puidust malendid lükandkaanega lakkimata puukarbis. Ehkki Bobby avastas kingituse kohe, ei puudutanud ta seda kuu aega. Tal polnud kedagi, kellega mängida.
Poiss oli sageli üksi. Kui ta koolist koju jõudis, oli korter harilikult tühi. Ema oli päeviti ja mõnikord ka õhtuti tööl, õel aga oli koolis tegemist kuni hilise pärastlõunani. Ehkki Regina oli poja pärast mures, on lihtne tõde, et Bobby oli üksi kodus viibiv laps, kes küll igatses, aga ei saanud nautida ema lähedust, mis oleks aidanud tal välja kujundada turvatunnet. Pealegi olid Regina rahamured sundinud peret nii sageli elukohta vahetama, et Bobbyl ei saanud tekkida kodutunnet. Ja muidugi ei tulnud kasuks seegi, et kunagi polnud siin isa.
Regina püüdis pakkuda pojale tunnustust, mida iga laps vajab, ja anda talle eneseleidmise võimalusi, õhutades teda sporti tegema, osalema pereekskursioonidel ja koolis paremini edasi jõudma. Aga mida rohkem aega möödus, seda enam tõmbus Bobby endasse, hakkas jälle lugema maleraamatuid ja mängima järele varem mängitud partiisid. Males peituvad võimalused tegid suure üksildustunde ja ebakindluse vähem valusaks.
Regina uskus, et ta ise on suuteline õppima tegema ükskõik mida, välja arvatud vahest ainult malet mängima, ja et ka tema lapsed suudavad hakkama saada iga asjaga. Sotsiaaltöötajad, kelle poole ta pöördus, soovitasid viia Bobby väikesse erakooli, kus talle saaks osaks rohkem tähelepanu ja kus ta saaks areneda oma tempos. Paraku oli raha Regina alatine probleem ja ta ei saanud enesele lubada panna poissi kooli, kus tuli maksta õppemaksu. Ta ei saanud Hans Gerhardt Fischerilt mingit lapsetoetust ega alimente, küll aga laekusid aeg-ajalt tšekid 20 dollarile – see polnud toona päris tähtsusetu raha –, mis tulid küll juhuslikult, aga tihtipeale ka iga nädal ja mille saatja oli Paul Nemenyi, kes nagu Gerhardt Fischergi oli füüsik. Nemenyiga oli Regina kohtunud Denveris Colorado ülikoolis õppides ja hiljem olid nad uuesti kohtunud Chicagos. Mees võis olla Bobby bioloogiline isa. Isadust pole kunagi püütud ühel või teisel viisil tõestada. Regina mitte üksnes ei eitanud, et Nemenyi on Bobby isa, vaid kinnitas kord ametlikult ka sotsiaaltöötajale, et käis juunis 1942 Mehhikos kohtumas oma endise abikaasa Hans Gerhardtiga ja et Bobby on eostatud just selle kohtumise ajal. Bobby ühe kauge sugulase väitel aga on põhjus, miks Regina pani Hans Gerhardti nime Bobby sünnitunnistusele, see, et ta ei tahtnud Bobbyle vallaslapse kuulsust. „Näib, et Paul Nemenyi on tegelik isa,” lausus sugulane. Samuti on võimalik, et Regina ei teadnud, kes on Bobby isa, kuna tal oli Nemenyiga armusuhe samal ajal, kui ta käis Mehhikos Gerhardt Fischeriga kohtumas.
Üritades leida teisi poisse, kes võiks olla nõus Bobbyga mängima, saatis Regina kirja ajalehe Brooklyn Eagle malenurga toimetajale küsimusega, kas too teab mõnda seitsmeaastast malemängijat. Ta kirjutab oma pojast kui „minu väikesest maleimest”. Toimetaja, vana tugev malemeister Hermann Helms, vastas, et Regina peaks viima Bobby ühel 1951. aasta jaanuari konkreetsel neljapäeval Grand Army Plaza raamatukogusse, kus ta saab osaleda simultaanil, mille annavad mitu meistrit.
Tavaliselt annab simultaani üks meister, kes sammub ühe malelaua juurest teise juurde, võisteldes