–, on kingitus, mis kuulub meile kõigile.
See raamat on teekond pimedusest valgusse nagu minu elugi. See jutustab loo minu rännakust tõelise kutsumuse mõistmise ja selleni, kuidas me kõik oleme seotud maailmaga meie ümber. Kõige enam loodan ma, et leiate minu teekonna kohta lugedes midagi, mis peegeldub ka teie elus.
Kui see on nii, võib juhtuda, et jõuate samale arusaamisele, nagu jõudsin mina – et need tugevad seosed, mis ühendavad meid armsate inimestega siin ja teispoolsuses, võivad mõõtmatult tugevdada meie praegust elu ja armastust, kui me vaid avame neile oma südame ja meele.
Kuid isegi pärast seda, kui ma jõudsin sellisele arusaamisele, ei tulnud mulle pähegi jagada seda terve maailmaga. Mul ei olnud kavaski kirjutada raamatut. Siis ühel päeval, kui olin oma koolis koridori korrapidaja, kogesin järsku tohutut infotulva ja sõnumit universumilt. Tundsin, nagu oleks välk mind tabanud ja toonud hetkega kaasa selguse. Ja see sõnum oli väga lihtne.
Sa pead oma lugu jagama.
Sel ei olnud vähimatki pistmist minuga, peamine oli sõnum ise. Elu õppetunnid, mis tulid koos ennustustega, mida ma edasi andsin, ei pidanud jääma saladuseks. Need oli vaja saata laia maailma.
Ma ei pea seda raamatut memuaarideks, vaid näen oma lugu kui võimalust jagada aastate jooksul edasi antud võimsamaid ja sügavamaid ennustusi. Selliseid ennustusi, mis viisid inimesed kontakti nende lähedastega teispoolsuses ja aitasid selle käigus tervendada vanu haavu, saada üle minevikust, uuesti mõtestada oma elu ning mõista lõpuks ometi oma tõelist teed ja kutsumust siin maailmas. Need ennustused on olnud minu jaoks tohutult tähendusrikkad ja informatiivsed.
Ennustused, nagu ka minu elulugu, kõnelevad tegelikult ühest ja samast asjast – inimkonna vaprast ja visast vastuste otsingust. Kirjandustudengina julgustati mind esitama kõige sügavamaid küsimusi: „Miks me oleme siia tulnud? Mis on elu tähendus? Mis on meie eesmärk siin elus?“ Ma ei väida, et olen leidnud ammendavad vastused kõigile neile küsimustele. Võin ainult jutustada oma loo. Ja võin jagada veendumust, et kui me vähemalt ei kaalu surmajärgse elu võimalust, kui me ei usu rikkalikke tõendeid, mida on viimastel aastatel kogutud teadvuse püsima jäämise kohta, siis me isoleerime end tohutu ilu, lohutuse, tervenduse ja armastuse allikast. Kui me aga oleme selle jaoks valmis, siis võime saada säravamaks, õnnelikumaks, ehtsamaks inimeseks. Jõuda lähemale oma tõele. Jõuda lähemale oma tõelisele, parimale võimalikule olemusele, jagada seda teistega ja muuta sel moel maailma.
See on kõik, mida ma soovin – hoida usku selle tõe võimalikkusesse. Tahan uurida, kas lisaks traditsioonilisele on mõeldav veel mõni maailmanägemise viis. Ma tahan uurida seda, mida olen korduvalt kogenud läbi oma ennustuste – et universum töötab sünkroonsuse põhimõttel, see on nähtamatu jõud, mis ühendab omavahel sündmusi ja annab kõigile meie tegudele tähenduse.
Soovin, et te mõistaksite, et ka see raamat ei sattunud teie kätte juhuslikult.
Ennekõike aga soovin rääkida hämmastavast tõest, mida olen mõistnud tänu oma tööle – me kõik oleme siin maa peal seotud sädelevate valguskiirtega, mis hoiavad meid ühenduses ka kadunud lähedastega.
Mina näen neid valguskiiri. Ma näen valgust meie vahel.
Ja tänu sellele valgusele, mis meid kokku seob, ühendab meie saatused, sest me kõik saame jõudu samast energiaallikast, teame veel üht tõde.
Kellegi elu ei ole tähtsusetu.
Universum ei unusta kedagi.
Kõik me oleme võimelised maailma märkimisväärselt valgusrohkemaks tegema.
Kõik meie seast ei ole lihtsalt veel aru saanud, kui palju meil on võimu.
Ma ei eeldagi, et minu ideed võetakse vastupanuta omaks. Ma olen pea kaks aastakümmet õpetajana töötanud ja mind ei veena eriti poolikud teooriad või jaburad argumendid. Olen alati õpetanud oma õpilasi kriitiliselt mõtlema – uurima, analüüsima, küsimusi esitama – ja samamoodi olen suhtunud oma andesse. Minu võimeid on testinud teadlased ja uurijad. Ma olen rääkinud analüütikute ja sügavalt intellektuaalsete inimestega. Olen viimase veerandsajandi jooksul jälginud teaduse arengut, mis on andnud meile hämmastavaid uusi teadmisi inimvõimete kohta.
Olen hakanud mõistma, kuidas arvukad tähelepanuväärsed sündmused minu elus on kooskõlas ja seletatavad sellega, mida me alles õpime inimteadvuse võimete ja püsimise kohta.
Sellele vaatamata ei tule raamatu tähtsaimad õppetunnid teadlaste või uurijate või maadeavastajate suust. Kindlasti ei tule need ka minu poolt. Mina ei ole prohvet ega oraakel. Ma olen kõigest kanal.
Kõige tähtsamad õppetunnid jõuavad meieni valgusolendite parvedelt, kes sirutavad end meie poole teispoolsusest.
Selgeltnägija ja meediumina olen pakkunud abi sadadele, sealhulgas paljudele rikastele ja kuulsatele, kuid enamasti tavalistele inimestele. Olen viinud nad ühendusse lähedastega, keda ei ole enam meie hulgas. Kadunud lähedased pakuvad meile imelist vaatenurka eksistentsile ja universumile.
Teekonna esimene samm on lihtne – vaja on vaid, et avaksime oma meeled võimalusele, et eksistents on midagi enamat, kui me viie meele abil lihtsasti tajume.
Enamik meist teebki seda juba. Enamik inimesi usub kõrgemasse jõusse, mis tahes nimega me seda ka ei nimetaks. Mina nimetan seda kõrgemat jõudu universumiks. Mõned inimesed nimetavad seda jumalaks. Mind kasvatati usklikuna ja ma olen seda praegugi, kuid minu jaoks on kõik religioonid kui tohutu suur taldrik, mis on murenenud paljudeks osadeks. Kõik tükid on erinevad, kuid need on siiski ühe ja sama taldriku osad. Sõnad, mida me oma uskumuste kirjeldamiseks kasutame, ei ole nii olulised nagu uskumused ise.
Seega oleme juba valmis uskuma millessegi meist suuremasse, millessegi, mida me ei suuda tõestada või selgitada või isegi täiel määral mõista. Me ei karda seda teha. Kuid kui läheme veelgi kaugemale – usume, et meie teadvus ei lõpe surmaga, vaid püsib palju kauem –, siis juhtub midagi tõeliselt imelist.
Kui me usume elu pärast surma, peame olema valmis võimaluseks, et saame sellega ühenduses olla.
Ausalt öeldes, kui niisugused uskumatud sündmused minu elus ei oleks aset leidnud, siis ma ilmselt ei usuks, et need on võimalikud. Kuid need asjad on juhtunud, ma tean nii seda, et need on võimalikud, kui ka seda, et need on tõesti aset leidnud.
Ma tean ka, et kui avame meele sellele, kuidas me kõik oleme omavahel seotud, osad ühest tervikust, hõlmates minevikku, olevikku ja tulevikku, siis hakkame nägema seoseid ja tähendusi seal, kus enne nägime vaid pimedust.
ESIMENE OSA
1
PAPA
ÜHEL PÄIKESELISEL AUGUSTIKUU KOLMAPÄEVA pärastlõunal, kui olin kaheksa-aastane, sulistasin koos venna ja õega väikeses meetrisügavuses basseinis oma kodus Long Islandil. Kooli alguseni olid jäänud mõned päevad ja me püüdsime suvest viimast välja pigistada. Ema tuli ütlema, et ta läheb vaatama meie vanavanemaid, kes elasid Roslynis, umbes viiekümneminutilise autosõidu kaugusel. Olin aastaid käinud emaga vanavanematel külas ja see meeldis mulle väga. Kui sain vanemaks, tulid siiski peale huvitavamad tegevused, nii et ema käis vahel ise vanavanemate juures, jättes meid üksi koju. Sel kaunil suvepäeval oli emale selge, et ei ole lootustki meist kedagi basseinist välja saada.
„Lõbutsege hästi, lapsed,” hõikas ta meile. „Ma tulen mõne tunni pärast tagasi.” Ja sellega oleks ta pidanud piirdumagi.
Kuid siis sattusin ma ootamatult paanikasse.
Tundsin seda sügaval kontides. See oli puhas, seletamatu, jääkülm paanika. Hüppasin otsekohe basseinis püsti ja karjusin emale: „Oota! Ma pean sinuga kaasa tulema!”
Ema naeris. „Kõik on korras, jää siia,” ütles ta. „Mõnule siin, ilm on nii ilus.”
Kuid mina pladistasin juba raevukalt basseini serva suunas, vend ja õde pealt vaatamas ja imestamas, mis mul häda võiks olla.
„Ei,”