jäi naer kurku kinni. „Hea, küll, rahune maha,” lausus ta. „Mine tuppa ja vaheta riided, ma ootan sind.”
Jooksin veest tilkuvana tuppa, panin midagi selga, tormasin välja tagasi ja istusin ikka veel pooleldi märjana autosse, olles täielikus paanikas. Tund aega hiljem sõitsime vanavanemate maja ette ja ma nägin vanaisa, keda hüüdsin Papaks, meile maja tagant verandalt lehvitamas. Mu paanika vaibus alles siis, kui ma teda nägin ja kallistasin. Veetsin järgmised tunnid vanaisaga verandal, rääkides, naerdes, lauldes ja naljatades. Kui oli aeg koju mina, suudlesin ja kallistasin teda ja ütlesin: „Armastan sind!”
See oli viimane kord, kui ma teda elusana nägin.
Ma ei teadnud, et Papa oli tundnud nõrkust ja väsimust. Täiskasvanud ei oleks mulle iial midagi niisugust rääkinud. Kui olin tol päeval temaga koos, oli ta nagu ikka – soe, lõbus, mänguline. Ilmselt oli ta kogu oma jõu kokku võtnud, et mulle terve näida. Kolm päeva pärast minu külaskäiku läks Papa oma arsti juurde. Arst teatas hävitava uudise: ta põdes leukeemiat.
Möödus kolm nädalat ja Papat ei olnud enam.
Kui ema pani mu õe, venna ja minu diivanile istuma ja teatas meile leebelt, et Papa on surnud, tundsin äkilist emotsioonitulva. Šokk. Segadus. Uskumatus. Viha. Ääretu kurbus. Sügav, laastav lein.
Kuid kõige hullem oli kohutav, hävitav süütunne.
Kohe, kui ma sain teada, et vanaisa enam ei ole, mõistsin täpselt, miks mul oli olnud nii paaniliselt vaja teda näha. Ma olin teadnud, et teda ei ole kauaks.
Loomulikult ei pidanud ma seda tegelikult teadma. Ma ei olnud teadnud isegi seda, et ta oli haige. Ja siiski olin ma olnud sellest mingil moel teadlik. Miks muidu oleksin ma nõudnud temaga kohtumist?
Kuid kui ma olin seda teadnud, siis miks ei olnud ma seda väljendanud – Papale, emale või kas või iseendale? Mul ei olnud selget mõtet või isegi aimust, et vanaisal oleks midagi häda, ma ei olnud läinud talle külla mõttega, et sellest saab meie viimane kohtumine. Mul oli ainult see mõistetamatu teadmise tunne. Ma ei saanud sellest ühelgi moel aru, kuid mul oli kohutavalt ebamugav, nagu oleksin Papa surmas kuidagi kaasosaline olnud. Mulle näis, nagu oleks mul olnud mingi seos julmade jõududega, mis olid võtnud temalt elu, ja ma tundsin end kujuteldamatult süüdi.
Hakkasin mõtlema, et mul peab olema midagi tõsiselt viga. Ma ei olnud kunagi kokku puutunud kellegagi, kes oleks suutnud ette teada kellegi surma. Nüüd, kui see oli juhtunud minu endaga, ei suutnud ma seda vähimalgi määral mõista. Sain vaid aru, et see oli kohutav teadmine. Mul tekkis veendumus, et ma ei ole normaalne. Pidin olema ära neetud.
Nädal aega hiljem nägin ma und.
Unenäos olin ma juba täiskasvanud ja minust oli saanud näitleja. Ma elasin Austraalias. Mul oli seljas pikk värviline 19. sajandi stiilis kleit ja ma tundsin end väga ilusana. Järsku tajusin halvavat muret oma pere – oma päriselu pere pärast. Unenäos tundsin, kuidas mul rinnus pitsitab, ja kukkusin põrandale. Olin teadlik, et olen suremas.
Kuid ma ei ärganud üles – unenägu jätkus. Tundsin, kuidas ma jätsin oma füüsilise keha ja muutusin vabalt hõljuvaks teadvuseks, mis oli võimeline jälgima kõike ümbritsevat. Nägin, kuidas perekond kogunes minu keha ümber toas, kus olin kukkunud, nad kõik nutsid. Ma olin nii häiritud, nähes, kui väga nad kannatavad, et püüdsin neile hüüda: „Ärge muretsege, ma olen elus! Surma ei ole olemas!” Kuid sellest ei olnud midagi kasu, sest mul ei olnud enam häält – nad lihtsalt ei kuulnud mind. Ma suutsin vaid oma mõtteid neile saata. Ja siis hakkasin neist eemale libisema nagu heeliumiga täidetud õhupall, mis lasti lendu, ma hõljusin kõrgel-kõrgel inimeste kohal paksu, rahuliku pimeduse poole, mida ümbritsesid igast küljest kaunid siravad tulukesed. Tundsin, kuidas mind valdasid väga võimas rahu ja rahulolutunne.
Ja just sel hetkel nägin ma midagi uskumatut.
Ma nägin oma Papat.
Ta oli minust veidi eespool, kuigi mitte füüsiliselt, vaid pigem tema vaim – vaim, mis oli nii kaunilt, ümberlükkamatult, täielikult tema oma. Minu teadvus tundis hetkega tema teadvuse ära. Ta oli valgustäpp, nagu ere täht pimedas öötaevas, kuid see valgus oli jõuline ja ligitõmbav, kiskudes mind enda poole, täites mind armastusega. Tundus, nagu oleksin näinud Papa tõelist olemust – mitte tema maist keha, vaid pigem seda suuremat sisemist valgust, mis oli tema tõeline olemus. Ma nägin tema hinge energiat. Mõistsin, et Papaga oli kõik hästi, et ta oli kaunis, armastust tulvil kohas. Mõistsin, et ta oli kodus, ja sel hetkel sain ka aru, et see on koht, kust me kõik pärineme, kuhu me kõik kuulume. Ta oli jõudnud tagasi sinna, kust ta oli tulnud.
Mõistnud, et see oli Papa ja et ta oli mingisugusel moel ikka veel olemas, tundsin ma vähem kurbust. Tundsin sellel äratundmise hetkel tohutut armastust, lohutust ja suurt õnne. Enne seda aga, kui oleksin jõudnud koos Papaga koduni, tundsin, et miski minu ümber sulgus ja tõmbas mind tagasi.
Siis ma ärkasin.
Tõusin voodis istuli. Minu nägu oli märg. Ma nutsin. Kuid ma ei olnud kurb. Need olid rõõmupisarad. Ma nutsin, sest olin saanud näha Papat!
Lebasin veel kaua voodis ja nutsin. Mulle oli näidatud, et suremine ei tähenda, et me kaotame inimesed, keda armastame. Ma teadsin, et Papa on jätkuvalt minu elus. Olin oma unenäo eest väga tänulik.
Alles aastaid, palju aastaid hiljem olin kogunud piisavalt kogemusi, et mõista, milline tähendus oli Papa surmal ja sellega seonduvatel sündmustel minu elus.
See, mida olin tundnud basseinis, oli olnud Papa hinge teekonna algus kuhugi mujale. Sellepärast, et ma armastasin teda nii väga ja olin temaga nii tugevasti seotud, tundis minu hing, et tema hing on lahkumas. Ja selle tajumine ei olnud sugugi needus. Tänu sellele sain veeta tolle viimase imelise pärastlõuna koos Papaga. Kui see ei olnud kingitus, siis mis see oli?
Ja minu unenägu?
Unenägu veenis mind selles, et Papa ei olnud kadunud. Ta oli lihtsalt kusagil mujal. Aga kus? Kus ta siis täpselt oli?
Sellele ei osanud ma üheteistaastasena vastata. Aja jooksul sain ma aru, et Papa oli teispoolsuses.
Mis on minu jaoks teispoolsus?
Ma selgitan seda lihtsa analoogia abil. Mõelge oma kehast kui autost – alguses on see uus, seejärel vanem ja lõpuks päris vana. Mis juhtub autodega, kui need saavad päris vanaks? Need heidetakse kõrvale.
Kuid meid, inimesi, ei heideta koos autodega kõrvale. Me liigume edasi. Me jätkame oma teed. Me oleme autodest suuremad, autod ei määratle meid. Meid määratleb see, mille võtame kaasa siis, kui jätame auto maha. Me kestame kauem kui autod.
Kõik minu kogemused annavad tunnistust, et me kestame kauem kui meie keha. Me liigume edasi. Me jätkame oma teed. Me oleme suuremad kui meie keha. See, mis meid määratleb, on see, mille võtame kaasa, kui jätame keha maha – rõõmud, unistused, armastus, teadvus.
Me ei ole kehad, millel on hing.
Me oleme hinged, millel on keha.
Hing jääb kestma. Teadvus jääb kestma. Energia, mis annab meile jõudu, jääb kestma. Teispoolsus on seega koht, kuhu läheb hing siis, kui keha annab järele.
See tekitab palju küsimusi. Kas teispoolsus on koht? Kas see asub taevas? Kas see on riik? Kas see on materiaalne või vaimne? Kas see on vahepeatus või lõppjaam? Mismoodi see välja näeb? Mis tunne on seal olla? Kas seal on kuldsed pilved ja pärlendavad väravad? Kas seal on inglid? Kas jumal on ka seal? Kas teispoolsus on taevariik?
Ma õppisin teispoolsust tundma aegamööda ja arvan isegi praegu, et tean vaid väikest osa, mida selle kohta teada on. Kuid me ei pea teispoolsust täielikult ette kujutama või mõistma, et sellest suurt lohutust saada. Tegelikult usuvad nii paljud meie hulgast, et lähedased, kes on surnud, jäävad meiega – hinges, südames, tulles meie ellu tagasi läbi mälestuste. See uskumus on lõpmata hingekosutav.
See, mis juhtub tegelikult meie lähedastega pärast surma, pakub lõpmata palju rohkem lohutust, kui enamik inimesi arugi saab, sest lahkunud hinged on palju lähemal, kui me arvame.
Siin