Surma pole – meie vahel on valgus. Лора Линн Джэксон

oli telefon minu unenäos punast värvi.” Ema seletas, et selgeltnägijate unenägudes või nägemustes esines sageli sümboleid.

      Tädi Marianna jagas pärast minu ülestunnistust minuga oma lugusid. Ta rääkis, kuidas tal olid sageli just enne jõule nägemusesähvatused, tänu millele ta teadis täpselt, mis tema kingipakis on. Ühel korral oli tema nägemuses väike päevalillekujuline vaibake ja kolme päeva pärast leidis ta kuuse alt just sellise vaiba.

      Mariannal olid ka väga tugevad halvad eelaimdused, ta teadis, kui peagi oli juhtumas mingi õnnetus. Mõne päeva pärast juhtuski kindla peale midagi halba ja ta ütles nagu Omi: „Jumal, küll mul on hea meel, et see on nüüd möödas.”

      Aga Mariannal oli ka häid nägemusi. Veidi aega pärast Omi surma nägi Marianna lepatriinut ja tundis selles ära sõnumi oma emalt. Aastate jooksul ilmus nagu võluväel alati lepatriinu, kui tal oli vaja tunda ema armastust. Minu ema näeb neid ka ja temagi usub, et need on märgid tema emalt. Natuke enne seda, kui mu tädi pidi minema haiglasse operatsioonile, nägi ema, kuidas tuppa lendas lepatriinu. Eelmiste jõulude ajal leidis ta lepatriinu köögipõrandalt roomamast – see on päris tähelepanuväärne, sest tavaliselt lepatriinusid New Yorgis keset talve ei näe. Nii tädi kui ema aktsepteerisid aja jooksul seda, et meile kallid inimesed, kes on siit ilmast lahkunud, on kogu aeg maa peal meie lähedal, meie käeulatuses.

      Minu tädi pikaaegne meditsiiniõeamet tugevdas tema usku sellesse, et lähedased teispoolsuses vaatavad meie üle ja toovad meile lohutust. Tihtilugu rääkisid patsiendid talle: „Minu ema istub praegu koos minuga siin.” Või siis kuulis ta, kuidas nad hakkasid rääkima kellegagi, keda teised toasolijad ei näinud, aastaid tagasi surnud inimestega. Marianna teadis alati, mida see tähendab: patsient oli meie seast lahkumas. Ta ei näinud sellistes nägemustes midagi imelikku. Selle asemel leidis ta, et need on lohutavad – need kinnitavad, et kallid inimesed tulevad sageli kohale, et aidata meil teispoolsusesse minna. Sellepärast ütles tädi, kui keegi patsientidest mainis, et mõni sugulane tuli tema juurde, lihtsalt: „Öelge neile tere ja kutsuge sisse.”

      Iga kord, kui ema või tädi minuga mõnda sellist lugu jagasid, neelasin ma need endasse, tundes midagi rõõmu sarnast. Nad ei olnud nende unenägude, nägemuste ja sõnumite suhtes vähimalgi määral skeptilised. Sellepärast aktsepteeriski mu ema nii varmalt minu ennustust Papa surma kohta.

      Aastaid hiljem, kui olin teismeline, tegid ema ja tädi mulle kingituse. See oli pakitud vanasse halli vildist ehtekotti. Pistsin käe sisse ja tõmbasin välja kaardid – Omi erilised kaardid.

      Kaardid olid erksavärvilised ja tajutavalt energiaga laetud ning pildid nendel maagilised. Seal olid mõõgad ja kilbid, kuningad ja elevandid. Õllekannu hoidev keerub. Kult, kelle seljas istus koer. Ainulaadsed ja ilmekad pildid lummasid mind. Kui tädi pani mu istuma ja seletas lahti iga kaardi sümboolse tähenduse, sain aru, et minu käes oli täiesti uus keel. Võimalus leida tähendusi, mida mul enne ei olnud.

      Tol ajal ma kaarte eriti tihti ei kasutanud ja praegugi mitte, sest tundub, et mul on teispoolsusega oma ühendus. Kuid mõnede inimeste puhul on kaardid hea vahend. Need rahustavad meelt ja aitavad keskenduda uuele tajukeelele, et võtta vastu informatsiooni. Usun, et Omi just nii neid kasutaski.

      Kinkides kaardid mulle, julgustasid ema ja tädi mind sisuliselt seda maailma avastama, selles tegutsema ja tähendusi otsima. Ja sel moel andsid nad mulle märku, et ma ei ole veidrik, mul ei ole mitte midagi viga, et minu ande juured ulatusid tagasi kaugele minu perekonnalukku.

      „Iga osa sinust on õigustatud,” ütles ema kord mulle. „Iga osa sinust väärib avastamist. Ära karda oma võimeid. Need on ehtsad ja nad on osa sinust.”

      Päeval, mil ma lõpetasin kuuenda klassi, üheksa kuud pärast Papa surma, andis ema mulle üle järjekordse väikese kingituse.

      „See on Papalt,” ütles ta.

      Ma tardusin. Mis mõttes oli see kingitus Papalt? Ma teadsin, et kui ta veel elus oli, ostis ta suure uhkusega meile eriliste sündmuste puhul kauneid kingitusi. Ta ülistas alati ühel või teisel viisil elu. Aga kuidas sai see kingitus temalt olla?

      Ema nägi minu ilmet ja seletas, et vanaisa oli selle mulle ostnud enne surma. Ta oli kavatsenud selle mulle kinkida algkooli lõpetamise puhul.