mind välja visati. Ta ütles, et mingu ma Wiesbadenisse, ja kirjutas kirjakese, öeldes, et ma kannan Reich’i last. Ma võtsin selle ja läksin. Mulle ei tulnud ettegi, et võiks olla ohtlik minna Saksamaale või et peaksin ehk keelduma. Keegi tahtis selliseid lapsi nagu minu oma. Mu vanemad oleks pigem surnud, kui võtnud sakslastelt abi vastu. Aga see naine ütles, et mulle antakse peavarju; kui hull seal olla saab? Mul polnud kuhugi mujale minna.
Mul vedas, öeldi mulle jälle, kui emadekodusse jõudsin. Ehkki hollandlane, peeti mind aarjalaseks ja mu laps – keda muidu oleks häbistatud – uneheliches Kind, väljaspool abielu sündinud – võetakse Lebensborni programmi ja antakse mõnesse heasse saksa perekonda. Ma veetsin seal peaaegu kuus kuud, lugedes ja aidates majapidamistööde juures, kuni mu kõht liiga suureks kavas. Emadekodu polnud just luksuslik, aga moodne ja puhas, mõeldud Reich’ile tervete laste sünnitamiseks. Ma sain tuttavaks ühe turske tüdruku Evaga, kes oli seal olnud mõne kuu kauem, aga ühel öösel ärkas ta vereloigus ja viidi haiglasse ning ma ei näinud teda enam. Pärast seda sulgusin endasse. Keegi meist polnud seal eriti kaua.
Mu aeg oli käes ühel külmal oktoobrihommikul, kui tõusin hommikusöögilauast ja veed tulid ära. Järgmised kaheksateist tundi olid ähmased kohutavast valust, mida katkestasid käsklused, ilma igasuguse julgustuse või rahustava puudutuseta. Viimaks tuli laps nutuga ilmale ja kogu mu keha värises tühjusest nagu masin, mis välja lülitatakse. Õe näole ilmus kummaline ilme.
„Mis on?“ nõudsin ma. Ma ei tohtinud last näha. Aga ma võitlesin valuga ja tõusin istukile. „Mis valesti on?“
„Kõik on hästi,“ kinnitas arst. „Laps on terve.“ Aga ta hääl oli häiritud, üle kreemika voodilina vaatav pilk paksude prilliklaaside taga vihane. Ma kummardusin ettepoole – ja läbitungivad mustad silmad vaatasid mulle otsa.
Need silmad ei kuulunud aarjalasele.
Ma mõistsin arsti ahastust. Laps polnud täiuslikust rassist. Mingi peidetud geen, kas minu või sakslase poolt, oli andnud talle tumedad silmad ja tõmmu naha. Teda ei võetaks Lebensborni programmi.
Mu laps karjus valju ja peenikese häälega, nagu oleks ta kuulnud oma saatusest ja protestiks selle vastu. Mul oli valus, aga ma sirutasin käed tema poole. „Ma tahan teda oma sülle.“
Arst ja õde, kes olid märkinud lapse andmeid mingisse ankeeti, vahetasid kõhkleva pilgu. „Ei või, Lebensborni programm ei luba seda.“
Ma ajasin end sirgemalt istuma. „Siis ma võtan ta ja lahkun.“ See oli bluff, mul polnud kuhugi minna. Ma olin alla kirjutanud paberid, millega loobusin oma õigustest, ning vastutasuks lasti mul seal olla ja haiglal olid valvurid… Ma poleks suutnud isegi kõndida. „Palun laske mul teda hetkeks süles hoida.“
„Nein.“ Õde raputas kaastundlikult pead ja astus uksest välja, kui ma palumist jätkasin.
Kui ta oli lahkunud, sundis miski mu hääles arsti järele andma. „Ainult korraks,“ ütles ta, ulatades mulle vastumeelselt lapse. Ma vaatasin beebi punast nägu, hingasin sisse tema meeldivat lõhna. Lapse pealagi oli koonusekujuline, sest ta oli nii palju tunde võidelnud oma sündimise eest, ja ma keskendusin ta silmadele. Nii ilusad silmad. Kuidas võis miski nii täiuslik mitte olla nende ideaal?
Aga ta kuulus mulle. Minus tõusis armastuselaine. Ma polnud seda last tahtnud, aga sellel hetkel oli kogu kahetsus kadunud ja asendunud igatsusega. Minust uhkasid üle paanika ja kergendus. Nad ei taha teda. Ma pean ta koju viima, sest muud võimalust pole. Ma saan ta endale jätta, leian mingi võimaluse…
Siis tuli õde tagasi ja rebis ta mu käte vahelt ära.
„Ei, oodake,“ protesteerisin ma. Ma püüdsin last tagasi saada, ent midagi teravat tungis mu käsivarde. Mu pea käis ringi. Käed surusid mind tagasi voodisse. Ma kustusin, nähes ikka veel neid tumedaid silmi.
Ma ärkasin üksi selles külmas steriilses sünnitustoas, ilma oma lapseta, ilma mehe või ema või isegi meditsiiniõeta, ma olin nagu tühi anum, mida kellelgi enam vaja polnud. Hiljem öeldi mulle, et mu poeg läks heasse kodusse. Mul polnud kuidagi võimalust teada saada, kas see oli tõsi.
Ma neelatan, kurk kuiv, sundides seda mälestust kaduma. Seejärel astun jaamahoonest näpistava külma õhu kätte, tundes kergendust, et kusagil pole näha Schutzpolizei des Reiches’t, pahatahtlikke riigipolitseinikke, kes jaamas patrullivad. Ilmselt võitlevad nad oma autos napsutades külma vastu. Ma lasen silmadel üle rongi käia, püüdes leida sumina põhjust. See ei tule mootorist, vaid viimasest vagunist. Seda häält teeb elusolend.
Ma peatun. Olen otsustanud mitte kunagi nende rongide lähedale minna, vaadata mujale, kui need mööduvad – sest seal on juudid.
Ma elasin veel külas oma kodus, kui nägin turuplatsil esimest korda neid haletsusväärseid mehi, naisi ja lapsi. Ma jooksin nuttes isa juurde. Ta oli patrioot ja kaitses alati kõiki – miks siis mitte nüüd? „See on kohutav,“ tunnistas ta läbi oma hallineva habeme, millel olid piibu suitsetamisest kollased plekid. Ta pühkis mu pisarates põski ja andis ähmase seletuse, kuidas teatud asju korraldatakse. See korraldamine tähendas, et mu klassikaaslane Steffi Klein viidi koos noorema venna ja vanematega raudteejaama, tal oli seljas seesama kleit, mida oli kuu aega varem minu sünnipäeval kandnud.
Heli tugevneb, nüüd on see terav, justkui oleks võsas haavatud loom. Ma uurin tühja platvormi ja piilun ümber jaamahoone nurga. Kas politseinikud kuulevad seda ka? Ma seisan kõhklevalt platvormi serval, vaadates raudteed, millest teisel pool on nende auto. Ma peaksin lihtsalt minema kõndima. Hoia pilk maas – see on sõja-aastate õppetund. Kunagi pole sellest midagi head tulnud, kui end teiste asjadesse segada. Kui mind tabatakse ringi nuuskimast, lastakse mind lahti, mul pole kohta, kus elada, ja mind võidakse isegi vahi alla võtta. Aga kunagi pole mul õnnestunud asjadest mööda vaadata. Liiga uudishimulik, ütles mu ema, kui olin väike. Ma olen alati tahtnud teada saada. Ma astun sammu ettepoole, suutmata mitte tähele panna seda häält, mis nüüd, kui lähemal olen, kuuldub nagu nutt.
Vaguni avatud uksest paistab tilluke jalg.
Ma tõmban ukse lahti. „Oh!“ Mu hääl kajab pimeduses ohtlikult, mind võidakse avastada. Seal on sülelapsed, tillukesed kehad, neid on liiga palju, et üle lugeda, nad lamavad heinaga kaetud põrandal, üksteise kõrval ja peal. Enamik ei liiguta ja ma ei saa aru, kas nad on surnud või magavad. Selles liikumatuses segunevad haledad nuuksed oiete ja ohetega nagu lammaste määgimine.
Ma haaran seinast kinni, võideldes uriini-, väljaheidete ning oksehaisuga, mis mind ründab. Siiatulekust saadik olen end tuimestanud selliste piltide suhtes, justkui oleks need halb unenägu või film, mis ei saa tõsi olla. Aga see siin on teistmoodi. Nii palju lapsi, kõik üksi, emade käte vahelt ära rebitud. Mu kõhus kõrvetab.
Ma seisan abitult vaguni ees, šokist halvatud. Kust need lapsed on tulnud? Nad on ilmselt äsja saabunud, sest kindlasti ei peaks nad selles jäises külmas kaua vastu.
Ma olen mitu kuud näinud ronge, mis lähevad itta, inimesi vagunites, kus peaks olema kariloomad või viljavihud. Hoolimata sellise transpordi õudusest olen endale sisendanud, et nad lähevad kuhugi laagrisse või külasse ja neid hoitakse ühes kohas. See kõik oli mu peas ähmane, aga ma kujutasin ette, et kusagil on väikesed majakesed või telgid nagu mereäärses laagris Hollandis meie külast lõuna pool – neile, kes ei saanud endale lubada õiget puhkust või eelistasid maalähedasemat olemist. Ümberasustamine. Ent neis surnud ja surevates lastes näen ma kogu seda valet.
Ma vaatan üle õla. Inimestega ronge valvatakse alati. Aga siin pole kedagi – sest lastel pole lihtsalt kuidagi võimalik siit ära saada.
Mulle kõige lähemal lamab laps, kelle nahk on hall ja huuled sinised. Püüan õhukest jäidet ta silmalaugudelt ära pühkida, aga laps on juba kange ja surnud. Ma tõmban käe tagasi ja katsun teisi. Enamik lapsi on alasti või mingi õhukese riidetüki sisse mähitud, neilt on ära võetud kõik, mis võiks neid karmi külma eest kaitsta. Aga vaguni keskel on õhus kaks täiuslikku heleroosat sokikest, mis kuuluvad beebile, kes on muidu alasti. Keegi on need talle hoolega kudunud, silm silma haaval. Mu huulilt pudeneb oie.
Üks pea piilub teiste