graatsilised, esitades akrobaatikaimesid, mis panid publiku õhku ahmima. Ent nende võimed olid puhtalt füüsilised. „See olid sina, liebchen, oma ärivaistu ja esinemisoskusega. Aga ma ei hakka sind hoidma nagu looma puuris.“
Ma polnud kunagi teadnud, et ta mind niimoodi nägi. Alles siis, mil ma ta maha jätsin. Oleksin võinud meelt muuta ja jääda. Aga mind meelitasid Erich ja elu, mida olin enda arvates alati tahtnud. Niisiis läksin Berliini, võttes endaga kaasa papa õnnistuse.
Võib-olla siis, kui ma poleks läinud, oleks mu perekond ikka veel siin.
Teenija juhatab mu elutuppa, mis on ikka veel uhke, ent veidi väsinud. Vaibad on pisut kulunud ja hõbeesemete kapis on mõni koht tühi, justkui oleks suuremad esemed ära viidud või maha müüdud. Liisunud sigarihais seguneb poleerimisvaha sidrunihõnguga. Ma vaatan aknast välja, püüdes näha oma perekonna krunti läbi udu, mis on oru kohale langenud. Mõtlen, kes meie villas nüüd elab ja mida nad näevad, kui vaatavad ahtrale talvisele jäätmaale.
Pärast meie tagasihoidlikku ilmalikku pulmatseremooniat, kui kohtunik meid paari pani, kolisin Erichi ruumikasse korterisse, mille aknad avanesid Tiergartenile. Veetsin oma päevi Bergmannstrassel poode mööda käies, ostes erksavärvilisi maale, vaipu ja tikitud satiinpatju – väikesi asjakesi, mis tegid ta kasinast korterist meie kodu. Meie kõige suurem dilemma oli see, millisesse kohvikusse pühapäevabrantšile minna.
Olin Berliinis elanud peaaegu viis aastat, kui algas sõda. Erich sai aukõrgendust ja tegeles vist laskemoonaga ning ta tööpäevad muutusid pikemaks. Ta tuli koju kas sünge ja tujukana või siis elevil millestki, mida ta ei saanud minuga jagada. „Kõik on hoopis teistmoodi, kui Reich võidab, usu mind.“ Aga ma ei tahtnud teistmoodi. Mulle meeldis meie elu sellisena, nagu see oli olnud. Mis vanal elul viga oli?
Ent asjad ei muutunud enam selliseks, nagu olid olnud. Need muutusid kiiresti halvemuse poole. Juutide kohta räägiti raadios ja ajalehtedes hirmsaid asju. Juutide poodide aknad purustati ja uksed pläkerdati värviga kokku. „Mu perekond…“ muretsesin ma, süües koos Erichiga meie Berliini korteris hommikueinet. Olin näinud, kuidas Oranienburger Strassel ühe juudi lihapoe aknad sisse peksti. Ma olin Saksa ohvitseri naine. Mul polnud midagi karta. Aga kuidas olid lood mu perekonnaga kodus?
„Keegi ei tee neile midagi, Inna,“ rahustas Erich mind mu õlgu masseerides.
„Kui see juhtub siin,“ rääkisin edasi, „siis Darmstadtis pole parem.“
Ta pani käed mu ümber. „Tšš, linnas on olnud lihtsalt mõni vandalismiakt, näitamiseks. Vaata enda ümber ringi. Kõik on hästi.“ Korter oli tulvil võrratut kohvilõhna. Kann värske apelsinimahlaga seisis laual. Kindlasti ei saa mujal hullem olla. Ma toetasin pea Erichi laiale õlale, hingates sisse ta kaela tuttavat soojust. „Klemti perekonnatsirkus on rahvusvaheliselt kuulus,“ rahustas ta. Tal oli õigus. Meie perekonna tsirkus oli mitme põlvkonna töö, saanud alguse Preisi hobusteetendustest – räägiti, et mu vanavanavanaisa oli lahkunud Viini Lipizzaneri tallidest ja rajanud meie esimese tsirkuse. Järgmine põlvkond oli tema jälgedes käinud ja siis järgmine. See oli üks omapärane pereäri.
Erich jätkas: „Sellepärast ma käisingi tol päeval, kui Münchenist tulin, etendust vaatamas. Ja siis nägin sind…“ Ta tõmbas mu endale sülle.
Tõstsin käe ja katkestasin teda. Tavaliselt mulle meeldis, kui ta meenutas meie kohtumist, aga ma olin liiga ärevil, et kuulata. „Ma peaksin neid vaatama minema.“
„Kuidas sa nad leiad, kui nad on ringreisil?“ küsis ta ja tema hääles oli kannatamatuse noot. See oli tõsi – kesksuvel võisid nad olla Saksamaal või Prantsusmaal või kus tahes. „Ja kuidas sa saaksid neid aidata? Ei, nad tahaksid, et sa siia jääksid. Et sul poleks midagi karta. Minuga koos.“ Ta nuuskis mind mänglevalt.
Muidugi on tal õigus, ütlesin endale, kui ta huuled mu kaelal mind uinutasid. Aga ikkagi ei läinud mure minema. Siis sain ühel päeval kirja. „Kallis Ingrid, me saatsime tsirkuse laiali…“
Papa toon oli nentiv, ei mingit abipalvet, ehkki ma võisin vaid kujutleda isa ahastust, kui ta pidi lõpetama pereäri, mis oli õitsenud rohkem kui sajandi. Kirjas polnud öeldud, mida nad kavatsevad teha või kas nad lahkuvad, ja ma mõtlesin, kas see oli meelega.
Saatsin otsekohe vastuse ja palusin tal mulle öelda, mis neil kavas on ja kas nad vajaksid raha. Ma oleks toonud kogu perekonna Berliini ja pannud nad meie korterisse elama. Aga see oleks tähendanud, et nad on ohule veelgi lähemal. Igal juhul polnud seal midagi arutada: mu kiri tuli avamata tagasi. See oli olnud kuue kuu eest ja ma polnud saanud vastuseks sõnagi. Kuhu nad olid läinud?
„Ingrid!“ kõmistab Herr Neuhoff elutuppa tulles. Kui ta ka on mind nähes üllatunud, ei lase ta sellel välja paista. Herr Neuhoff pole nii vana kui mu isa ning mu lapsepõlvemälestustes on ta võluv ja kena, väärikalt tüse ning tumedate juuste ja vuntsidega. Aga ta on lühem, kui mäletasin, suure kõhu ja hõredate hallide juustega. Ma tõusen ja hakkan tema poole minema. Seejärel, nähes ta revääril väikest haakristi, peatun. Siiatulek oli viga. „Et muljet jätta,“ ütleb ta ruttu.
„Jah, muidugi.“ Aga ma pole kindel, kas saan teda uskuda. Ma peaksin ära minema. Kuid tema näost on näha, et tal on hea meel. Ma otsustan riskida.
Ta viipab pitskattega tooli poole ja ma võtan selle serval istet, tundes end ebamugavalt. „Konjakit?“ pakub ta.
Ma kõhklen. „See oleks kena.“ Ta helistab kella ja seesama naine, kes mind sisse lasi, toob kandiku – üks teenija majas, kus neid oli olnud mitu. Tsirkus Neuhoff pole sõjast puutumata jäänud. Võtan sõõmu klaasist, mille ta mulle ulatab. Ma ei taha olla ebaviisakas, aga pean tegema selgeks, kuhu siit minna. Darmstadtis pole mul enam kohta, kus olla.
„Sa tulid just Berliinist?“ Ta toon on viisakas, ühe sammu kaugusel küsimusest, mis ma siin teen.
„Jah, papa kirjutas mulle, et saatis tsirkuse laiali.“ Herr Neuhoffi kulm kerkib väljaütlemata küsimusega: tsirkus lagunes mitu kuud tagasi. Miks ma praegu tulin? „Hiljuti kaotasin kontakti ja mu kirjad tulid tagasi,“ lisan ma. „Kas te olete neist midagi kuulnud?“
„Ma kardan, et mitte,“ vastab ta. „Lõpuks jäid neist ainult mõned järele, kõik töölised olid läinud.“ Sest juutide juures töötamine oli ebaseaduslik. Mu isa oli kohelnud oma artiste ja isegi töölisi nagu perekonda, hoolitsenud nende eest haiguse ajal, kutsunud neid perekondlikele koosviibimistele, nagu mu vendade bar mizva’d. Ta oli ka linnale heldelt annetanud, andnud haiglas heategevusetendusi ja doteerinud poliitikuid, kellega tahtis hästi läbi saada. Püüdnud kõvasti, et meie oleksime üks neist. Me olime peaaegu unustanud, et pole.
Herr Neuhoff jätkab: „Ma käisin neid pärast otsimas. Aga maja oli tühi. Nad olid läinud – kas ise või oli midagi juhtunud, seda ma ei oska öelda.“ Ta sammub mahagonlaua juurde, mis on toanurgas, ja avab ühe sahtli. „Aga mul on see.“ Ta võtab välja õnnistamiskarika ja ma tõusen, võideldes sooviga kõvasti nutma hakata, nähes tuttavaid heebrea tähti. „See on vist sinu oma?“
Ma noogutan ja võtan temalt karika. Kuidas ta selle saanud oli? Meil oli olnud ka menoraa ja teised asjad. Sakslased võtsid need ilmselt endale. Ma libistan sõrmega mööda karikaserva. Teel olles kogunes perekond furgooni, et süüdata küünlad ning jagada veini ja leiba – mõni minut vaid meile endile. Ma näen, kuidas oleme tihedalt koos tillukese laua ümber, mu vendade nägusid valgustamas küünlaleek. Me polnud väga religioossed – pidime laupäeviti esinema ja me ei saanud teel olles koššertoitu süüa. Aga me klammerdusime väikeste asjade külge, igal nädalal vaikne hetk. Kui õnnelik ma ka Erichiga olin, osa minust läks rõõmsatest Berliini kohvikutest alati tagasi vaiksete sabatite juurde.
Ma vajun jälle istuma. „Ma poleks tohtinud ära minna.“
„Sakslased oleks niikuinii su isalt äri ära võtnud,“ ütleb ta. Aga kui mina oleksin siin olnud, siis võib-olla poleks sakslased sundinud mu perekonda kodu maha jätma ega neid vahi alla võtnud või teinud mida tahes, mis oli selle põhjuseks, et neid enam siin polnud. Mu side Erichiga, mida olin hoidnud nagu mingit kilpi, oli