on möödas kolm päeva, kui Erich tuli töölt ootamatult vara koju. Ma viskusin ta käte vahele. „Mul on nii hea meel sind näha,“ hüüdsin ma. „Õhtusöök pole veel päris valmis, aga me võiksime midagi juua.“ Ta veetis nii palju õhtuid ametlikel õhtusöökidel või istus oma kabinetis paberite taga. Tundus, et me polnud väga ammu õhtul kahekesi vaikselt kodus olnud.
Ta ei emmanud mind, vaid seisis kangelt. „Ingrid,“ ütles ta, kasutades mu täis-, mitte hellitusnime, mille oli mulle andnud, „me peame lahutama.“
„Lahutama?“ Ma polnud kindel, et oleksin kunagi varem seda sõna kasutanud. Lahutus oli midagi sellist, mis juhtus filmis või raamatus rikaste inimestega. Ma ei teadnud kedagi, kes oleks seda teinud – minu maailmas oldi abielus kuni surmani. „Kas sul on teine naine?“ küsisin kähedalt, suutes neid sõnu vaevu välja öelda. Muidugi polnud. Kirg meie vahel oli olnud purustamatu – kuni selle hetkeni.
Üllatus ja valu libisesid pelgalt selle mõtte peale üle ta näo. „Ei!“ Ja selle ühe sõnaga teadsin ma täpselt ta armastuse sügavust ja et see kohutav asi teeb talle haiget. Miks ta siis üldse seda rääkis? „Reich käskis kõigil ohvitseridel, kellel on juudi naised, lahutada,“ selgitas ta. Kui palju neid olla võib, mõtlesin ma. Ta võttis mõned dokumendid ja ulatas need oma sileda tugeva käega mulle. Minule polnud jäetud allakirjutamiseks kohtagi, minu nõusolek või mittenõustumine oli kõrvaline – mind pandi fakti ette. „Füüreri käsk,“ lisas ta. Ta hääl oli kiretu, nagu kirjeldaks ta igapäevaseid asju, millega oma osakonnas tegeles. „Valikut pole.“
„Põgeneme,“ ütlesin ma, sundides häält rahulikuks. „Ma saan poole tunniga asjad pakitud.“ Miskipärast võtsin prae laualt, nagu oleks see esimene asi kaasa pakkida. „Too pruun kohver.“ Aga Erich seisis jäigalt, nagu oleks põrandasse kasvanud. „Mis on?“
„Mu töö,“ teatas ta. „Inimesed saavad teada, et ma olen läinud.“ Ta ei tule minuga kaasa. Praad libises mu käest põrandale, taldrik läks katki, sooja liha ja kastme lõhn ajasid iiveldama. See laitmatult kaetud laud oli nagu karikatuur täiuslikust elust, mille ma arvasin meil olevat. Pruun vedelik pritsis ülespoole mu sukkadele, jättes neile plekid.
Kaitsepositsioonile asudes ajasin lõua ette. „Sellisel juhul jätan ma korteri endale.“
Aga ta raputas pead, võttis oma rahatasku ja tühjendas selle sisu mu kätte. „Sa pead minema. Kohe.“ Kohe – kuhu? Mu perekond oli läinud, mul polnud dokumente, mis oleks lubanud Saksamaalt lahkuda. Ma leidsin oma kohvri ja pakkisin mehaaniliselt, nagu läheksin puhkusele. Mul polnud aimugi, mida kaasa võtta.
Kaks tundi hiljem, kui asjad olid pakitud ja ma olin valmis minema, seisis Erich oma vormis mu ees, väga selle mehe moodi, keda olin publiku seas piilunud meie kohtumise päeval. Ta ootas eemalolevalt, kui ukse juurde läksin – nagu külalist saates.
Ma seisin ta ees mitu sekundit, vaadates anuvalt üles, soovides, et ta mulle silma vaataks. „Kuidas sa võid seda teha?“ küsisin ma. Ta ei vastanud. Seda ei juhtu, ütles minus üks hääl. Teises olukorras oleks ma keeldunud minemast. Aga see löök tabas mind ootamatult. „Võta.“ Tõmbasin abielusõrmuse sõrmest ja ulatasin Erichile. „See ei kuulu enam mulle.“
Sõrmust vaadates vajus ta näost ära, justkui taibates esimest korda oma teo lõplikkust. Ma mõtlesin sellel hetkel, et ta rebib puruks paberid, mis kuulutasid meie abielu lõppenuks, ja ütleb, et läheme koos tulevikule vastu, olgu mis on. Ta tõmbas käega üle silmade.
Kuid ta käsi pühkis ära „uue Erichi“, nagu ma teda nimetasin viimastel kuudel, kui tundus, et kõik on muutunud, ja ta oli jälle samasugune nagu varem. Ta lükkas sõrmuse eemale ja see kukkus kõlinal põrandale. Ma võtsin selle ruttu üles, põsed kuumamas ta kunagi nii õrna puudutuse karmusest. „Hoia see alles,“ ütles ta. „Sa võid selle maha müüa, kui sul raha on vaja.“ Justkui tähendaks see, mis meid kokku sidus, mulle nii vähe. Ta lahkus kiiresti korterist, ilma et oleks tagasi vaadanud, ja sellel hetkel tundusid meie koosoldud aastad haihtuvat ja kaduvat.
Muidugi ei tundnud ma Herr Neuhoffi piisavalt hästi, et talle seda kõike rääkida. „Ma lahkusin Berliinist alatiseks,“ ütlen piisavalt kindlalt, et takistada edasist arutelu. Ma libistan sõrmega üle abielusõrmuse, mille olen pärast Berliinist lahkumist jälle sõrme pannud, et reisides vähem tähelepanu äratada.
„Aga kuhu sa lähed?“ küsib Herr Neuhoff. Ma ei vasta. „Sa peaksid Saksamaalt lahkuma,“ lisab ta õrnalt. Lahkumine. See oli asi, millest keegi enam ei rääkinud, sest uks oli sulgunud. Ma kuulsin, et mamma soovitas seda aasta varem, enne kui asjad päris hulluks läksid. Siis tundus see mõte naeruväärne – me olime sakslased ja meie tsirkus oli olnud siin sajandeid. Tagantjärele mõistes oli see ainus võimalus, aga keegi meist polnud piisavalt tark seda tegema, sest keegi ei teadnud, kui hulluks asjad lähevad. Ja nüüd oli see võimalus kadunud. „Või ühine meiega,“ lisab Herr Neuhoff.
„Teiega ühineda?“ Üllatus mu hääles on peaaegu ebaviisakas.
Ta noogutab. „Meie tsirkusega. Mul pole õhuakrobaati, sest Angelina murdis puusa.“ Ma vahin talle uskumatu näoga otsa. Ehkki hooajatöölisi ja isegi artiste võidakse tirkuste vahel vahetada, on ennekuulmatu, et üks tsirkuseperekond töötaks teise heaks – ma suudan end Neuhoffi tsirkuses töötamas kujutleda sama hästi kui seda, et leopard muudab oma laike. See ettepanek on aga mõistlik – ja viis, kuidas ta seda väljendab, ei kõla nii, nagu ta teeks mulle heateo, vaid pigem, et tal on mind vaja.
Ent ikkagi olen pinges. „Ma vist ei saaks.“ Siia jääda tähendab, et minu eest hoolitseb Herr Neuhoff, üks teine mees. Pärast Erichit ei lase ma sellel enam kunagi juhtuda.
„Tõesti, sa teeksid mulle suure teene.“ Ta hääl on siiras. Ma olen midagi rohkemat kui vaid puuduv artist. Kui keegi Klemtidest ta tsirkusega ühineks, noh, see alles oleks midagi, vähemalt vanematele inimestele, kes mäletavad meie esinemisi kõrgajal. Minu nime ja mainega õhuakrobaadina olen ma nagu kollektsiooni ese, asi, mida on vaja omada.
„Ma olen juut,“ ütlen ma. Mind tööle võtta oleks kuritegu. Miks ta end sellisesse hädaohtu seab?
„Ma tean.“ Ta vuntsid liiguvad lõbustatult. „Sa oled Zirkus Volk,“ lisab ta vaikselt. See muudab kõike.
Ikkagi on mul kahtlused. „Teie naabruses elavad SS-lased, eks? See oleks väga ohtlik.“
Ta heidab käega, nagu ei tähendaks see midagi. „Me muudame su nime ära.“ Aga minu nimi on ju see, mida ta tahab – just see teeb mu talle väärtuslikuks. „Astrid,“ ütleb ta.
„Astrid,“ kordan ma, püüdes seda endale justkui selga passida. Ingridi moodi, aga mitte seesama. Ja see kõlab skandinaavialikult, pisut eksootiliselt – tsirkuse jaoks ideaalselt. „Astrid Sorrell.“
Ta kergitab kulmu. „Kas see pole mitte su mehe perekonnanimi?“
Sekundiks ma kõhklen, olles üllatunud, et ta teab. Seejärel noogutan. Erich oli võtnud minult kõik peale selle. Ta ei saa kunagi teada.
„Pealegi, ma võiksin ära kasutada su head ärivaistu,“ lisab ta. „Praegu olen vaid mina ja Emmet.“ Herr Neuhoffi on tabanud raske löök. Tsirkuses on normiks suured perekonnad; meil oli neli venda, üks ilusam ja andekam kui teine. Aga Herr Neuhoffi naine oli surnud Emmeti sünnitamisel, mees polnud uuesti abiellunud ning tal oli vaid üks pärija, kellel polnud annet esineda ega mõistust äri ajada. Selle asemel veetis Emmet linnades, kus nad ringreisil käisid, aega hasartmänge mängides ja tantsutüdrukuid vahtides. Mul käib värin üle selgroo, kui mõtlen, mis saab tsirkusest pärast ta isa lahkumist.
„Nii et sa siis jääd?“ küsib Herr Neuhoff. Ma mõtlen selle küsimuse üle järele. Meie perekonnad pole just alati läbi saanud. Mu tänane siiatulek on toonud muutuse. Me olime pigem rivaalid, mitte liitlased – kuni praeguseni.
Ma tahan keelduda, minna rongile ja jätkata oma perekonna otsimist. Mulle piisab teistest sõltumisest. Aga Herr Neuhoffi silmad on leebed; ta ei rõõmusta õnnetuse üle, mis on mu perekonda tabanud, ta püüab vaid