tõestatud ideid ja teooriaid, mistõttu on see paras alus raamatule selle kohta, kuidas masinad, platvormid ja talgulised olemasolevat muudavad.
Aga me ei saa üksnes majandusteadusele loota. Meile huvi pakkuvad nähtused on ühe valdkonna jaoks liiga kirevad ning hõlmavad paljusid teadusharusid. Nii toome mängu ka inseneriteaduse, arvutiteaduse, psühholoogia, sotsioloogia, ajaloo, juhtimisteooria jpt. Praegune hüpe tehnika arengus sai alguse alles äsja, ent sellel on pikk, rikkalik ja kütkestav eellugu. See aitab meil kirjeldada, mis juhtub praegu ning mida homne võiks tuua.
Jaotame oma käsitluse kolmeks osaks. Esimene osa käsitleb inimmõistuse ja masinate, teine toodete ja platvormide ning kolmas tuumiku ja talguliste ühendamist. Iga osa põhiteema on sama: kuna iga paari teine osaline on viimaste aastatega muutunud tunduvalt võimsamaks ja suutlikumaks, on nüüd hädasti vaja uuesti otsustada, kuidas on kõige parem mõlemaid ühendada.
Esimeses osas näitame, kui kiiresti muudavad inimmõistuse ja masinate uued ühendused seda, kuidas äriettevõtted teostavad oma kõige tähtsamaid protsesse. Teises osas paljastame, kuidas teedrajavad firmad ühendavad tooteid ja platvorme, et muuta oma pakutavat. Kolmandas osas näitame, et tuumik ja talgulised muudavad seda, kuidas organisatsioonid ise välja näevad ja toimivad.
Iga osa avapeatükis läheme tagasi teise masinate ajastu esimesse etappi ja kirjeldame tollast olukorda ning esimesi märke muutuste tulekust. Neis peatükkides näitame, et umbes kahekümne aasta eest tekkis inimmõistuse ja masinate, toodete ja platvormide ning tuumiku ja talguliste vahel „standardpartnerlus”. Näitame neis sedagi, kuidas see partnerlus muutus tehnika arengu ja kogemuste lisandumise tõttu pingeliseks.
Iga osa ülejäänud peatükkides tutvustame lugejale, mida oleme viimastel aastatel seoses kõigi kolme tasakaalustamisega näinud ja õppinud. Näitame nendes peatükkides, milline vägi peitub tänastes ja homsetes masinates, platvormides ja talgulistes. Igas osas on peatükid järjestatud ulmelisuse või veidruse järgi. Kirjeldame järjest imelisemaid arenguid, uuendusi ja ärimudeleid. Iga osa viimases peatükis käsitleme sedalaadi teemasid nagu, kas arvutid saavad üldse olla loomingulised, kas terve majandus saab peagi tellimuspõhiseks ning kas firmad ise on välja suremas.14
Kõik peatükid lõpevad lühikese jaoga, kus võtame kokku peatüki põhiideed ning anname praktilisi juhiseid. See raamat pole õpik, mis õpetaks masinate, platvormide ja talguliste abiga edukalt äri ajama. Kahtlustame, et inimesed, kes sel teemal teisi õpetavad, teevad enda või teiste kulul nalja. Praegu toimub lihtsalt liiga palju muutusi ning on liiga palju ebakindlust. Isegi kui sellist „kokaraamatut” olekski võimalik kirjutada, ei annaks see erilist konkurentsieelist, kuna see ei aitaks mõista sügavamal toimivaid jõude ja põhimõtteid. Seega lõpetame iga peatüki hoopis tähtsaimate ideede lühikokkuvõttega ning küsimustega, mis aitavad teil mõelda, kuidas neid ideid oma organisatsioonis rakendada.
I osa
Mõistus ja masin
2. peatükk
Millega on meil enda puhul kõige raskem leppida
Need uued masinad kipuvad pigem inimeste eest otsuseid tegema kõigil tasemetel peale üpris kõrgete, mitte asendama inimeste energiat ja jõudu masinate energia ja jõuga.
Ligikaudu 20 aastat tagasi tekkis kogu maailma ettevõtetes inimeste ja arvutite vahel tööjaotus, mis paistis väga arukana. Masinatele usaldati lihtsad matemaatilised ülesanded, arvepidamine ja andmete edastamine. See lasi inimestel pühenduda otsustamisele, tugineda oma loomingulisusele ja vaistule ning omavahel suhelda, et probleeme lahendada ja klientide soove täita.
Nüüd on see tööjaotus levinud nii laialt, et raske on meenutada eelmist, lakkamatu paberitöö ajastut, mil inimeste ja osakondade vahel veeti toimikutega täidetud kärusid. Sellest ajastust on häiriva reliktina alles jäänud paberikaevandus, mis on USA valitsuse personaliametile alluv ebaefektiivsuse õudusunenägu. Tolles maa-aluses rajatises tehakse riigiametnike pensionileminekul vajalikke haldustoiminguid. Need toimingud on küll rutiinsed, ent arvutistamata, mistõttu on nende tegemiseks vaja 600 inimest ja kõrgete toimikukappidega täidetud kaubahallisuurust saali. Baroksetel põhjustel paikneb see saal üle 60 meetri sügavusel endises lubjakivikaevanduses. 1977. aastal kestis riigiametniku pensionile siirdumisega seotud (päris) paberite täitmine keskmiselt 61 päeva. Praegugi on toimingud põhiliselt samad ja võtavad endiselt 61 päeva. Texase osariigis, kus see menetlus on digiteeritud, kulub kõigest kaks päeva.
Paberikaevanduste ründamise ideekavandi andsid Michael Hammer ja James Champy oma raamatuga „Reengineering the Corporation” („Korporatsiooni ümberkujundamine”), mis ilmus 1993. aastal. Raamat oli üliedukas. Seda müüdi terves maailmas kaks miljoni eksemplari ja ajakiri Time luges selle kõigi aegade 25 kõige mõjukama äriraamatu hulka.
Hammeri ja Champy põhisõnum firmadele oli, et need ei peaks tööd tegema osakondade piires (nagu näiteks toorme ostmine hankeosakonna piires), vaid hoopis teostama äriprotsesse – näiteks klientidelt tellimuste vastuvõtmist, rühmitamist ja täitmist –, mis paratamatult hõlmavad mitut osakonda. Praegu kõlab see sõnum ilmselgena, ent toona peeti seda nii uudseks kui ka oluliseks. XX sajandi silmapaistev äriguru Peter Drucker kuulutas: „Ümberkujundamine on uus asi ning see on vaja ära teha.” Protsesside läätse varal tuvastati rohkesti toiminguid, mis osutusid ülearuseks ning mille võis ära jätta ehk, nagu Hammer ja Champy ütlesid, hävitada.
Äriprotsesside ümberkujundamise liikumist kiirendasid 1990. aastate keskpaigas kaks arengunähtust: ettevõtete infosüsteemid ning veeb (WWW). Ettevõttesüsteemide15 tekkimise eel olid firmadel tavaliselt olemas üksikud tarkvarajupid, millest paljud polnud omavahel ühendatud – mida suurem firma, seda hullem segadus. Ettevõttesüsteemid tõotasid selle segaduse asendada üheainsa suure tarkvaraprogrammiga,16 mis oli mõeldud teostama konkreetset, mitut valdkonda hõlmavate äriprotsesside hulka. Sellist tarkvara sai valmiskujul osta müüjatelt, nagu SAP ja Oracle, ning seejärel teatud määral häälestada ja kohandada.
Ettevõttesüsteemid levisid kiiresti. Ühe hinnangu kohaselt oli 1999. aastaks neist vähemasti ühe tarvitusele võtnud üle 60 protsendi Fortune 1000 firmadest. Ja kuigi nende paigaldamine ja hooldamine võis olla küllaltki kulukas ja aeganõudev, õigustasid nad peaaegu kõiki ootusi. Näiteks Erik ning tema kolleegid Sinan Aral ja D. J. Wu tuvastasid ühes uurimuses, et uutele ettevõttesüsteemidele üle läinud firmades paranes märgatavalt tööviljakus, varude käive ning varade rakendusaste.
Veebi saabudes laienes ettevõttesüsteemide haare ja funktsionaalsus personaalarvutite (ning hiljem tahvelarvutite ja telefonide) kaudu üksiktarbijateni. Veeb sündis 1989. aastal, kui Tim Berners-Lee arendas välja mitu protokolli, mis võimaldasid võrgusisu, nagu teksti ja pilte, omavahel linkida, tehes niiviisi teoks nägemused hüpertekstist, mille olid esimesena visandanud mitmekülgne teadlane ja insener Vannevar Bush 1945. aastal (teoreetiliselt mikrofilmi kujul) ja arvutivisionäär Ted Nelson, kelle projekt Xanadu jäigi põhiliselt unistuseks.
Veeb muutis interneti kiiresti ainult teksti vahendavast võrgust selliseks, mis käitles pilte, helisid ja muud meediat. See multimeediaime, mis oli kõigest varasemast palju kirevam ja hõlpsamini navigeeritav, sisenes peavoolu 1994. aastal, kui Netscape väljastas esimese kommertsliku brauseri Navigator. (Üks Netscape’i rajajatest oli Marc Andreessen, toona 22aastane programmeerija, kes oli juba varem brauserite kallal töötanud. Tema kohta saame 11. peatükist rohkem teada.)17 See langes kokku varem valdavalt õpetlaste mängumaaks olnud interneti kommertsialiseerumisega.
Veeb võimaldas firmadel laiendada oma äriprotsesse neljast seinast väljapoole kuni tarbijani välja – seda trendi hakati nimetama e-äriks. Inimesed hakkasid veebi kasutama mitte üksnes toodete otsimiseks ja nendega tutvumiseks, vaid ka nende tellimiseks ja nende eest maksmiseks. Selline efektiivsuse ja mugavuse kombinatsioon on osutunud vastupandamatuks.